Lahtised otsad

Lahtisi otsi - neid jäi palju. Jalkamängule ei jõudnud kordagi. Uskuge või ei, aga ma tõesti oleksin tahtnud. See, kui kakskümmend täismeest ennastunustavalt mingit nahkmuna taga ajab, jätab mind üldiselt külmaks. Aga neid vanamehi, kes pidada oma lemmikmeeskonnale kaasa elamas käima, ise parema ülevaate saamiseks pisikest telekat otseülekandega õlal tassides, vot seda oleks ma küll näha tahtnud. Ja mitte ainsagi seebistaari nime ei saand selgeks. Mis sellest, et jalgpalli kõrval järgmine asi, mis enamusele brasiillastest korda läheb, on telenovela. Ja Amasonaze avastamine peab samuti jääma järgmiseks korraks. Nagu euroopalikud ja ilusad lõunaosariigidki. Põhjusi, miks kunagi tagasi minna, on kümneid. Järgmisel korral.

Järgmisel korral sõlmin kinni mõned selle kogemuste kaltsuvaiba lahtised otsad. Mis sellest, et ma tean, et seepeale tekib vaid hulganisti uusi lahtsis otsi, mis viivad välja sinna kusagile, mida praegu ette ei kujuta. Moodustavad uusi senitundmatuid mustreid, mis ladestuvad mu silmade taha kuklapoolele.

See kangas, mis sedakorda kootud sai, tuli kirju ja külluslik. Ning ega eesti koduvaipki - väike vaikne ja roheline - Brasiilia mustritest puutumata ei jäänud. Mähin need mõlemad enesele ümber ning lähen jalutama. Hingan sisse kodu värsket õhku. Kõrvus kumiseb vaikus. Reedeõhtune liiklusummik Ülemistel näib nii vaikne, nii vaikne ja rahulik. Tõsiselt.
Tartu on roheroheline. Vaatan kasepuid ja imestan sama lapseliku õhinaga kui kunagi oma esimest palmi nähes.
Ja pannkoogid maasikamoosiga!
Kõik on ikka vanaviisi, ainult et täiesti teist moodi.
Otsad jäävad lahti

Lxpubilanss

Pxhi paistab. Järgmisel neljapäeval aset leidev Sao Paulo-Frankfurt-Tallinn lennukimaraton on käegakatsutavas kauguses. Kuus kuud Brasiilias möödus kui äkiline aevastus. Tekib tahtmine vanainimeselikult käsi kokku lüüa, pead vangutada ja xhata et kuis-see-aeg-ikka-lendab. Ja kohekohe lendan mina ka. Koju.

On txsine oht, et Eestisse jxudes ma:

· üritan esimesel kohtumisel vhivxxraid pxsele suudelda

· hilinen igale kohtumisele tubli veerandtunni eeldades, et teinepool hilineb niikuinii veel rohkem

· kannan kxikvximalikel sobilikel ja sobimatutel puhkudel varbavaheplätusid

· söön üüratutes kogustes, siinne liisöömiskultuur ei ole möödnund jälgi jätmata

· eeldan, et laual on kogu aeg vähemalt kolme sorti puuvilja

· tahan käia vähemalt kaks korda nädalas teatris ja kinos

· räägin ükskxik millistest asjadest vaid ülivxrdes

Eestisse jxudes kavatsen ma esmajärjekorras:

· vaadata valgeid öid

· maitsta Txmmut Hiidu (musta leiba ei tasu mainidagi)

· silmitseda ühistranspordis eestilikult torssis nägusid

· nosida vanaema aiamaa maasikaid (palun mulle ka mxned jätta! kasvxi külmkappi konserveeritult)

· osida üles kxik kallid inimesed ja kuulda viimase kuue kuu uudiseid; vxi siis olla lihtsalt koos ja tasa

· lisada igale toidule Pxltsamaa sinepit

· minna sauna

Karta on, et vähemalt mxnda aega tunnen ma puudust:

· tohutust värvikirevusest kaasinimeste nahavärvi osas

· keelekxlast

· laupäevaxhtustest sambabaaridest

· kangest kohvist

· magustoitudest, mis koosnevad vaid suhkrust

· ülikooli sundimatust xhkkonnast

Kohtumisteni!

Jaanipäevatus

Valgete öödega on meil siin kehvasti. Neljapäeval algas talv. Justnagu pööripäeva tähistamiseks on neil siin festa junina. Aga et see on viimasel ajal vaid lasteaiapeo staatusesse langenud tähtpäev, siis krimpsutasid kxik tuttavad sünkroonis nina, kui me ääri-veeri junina-tähistamisjuttu tegime.

Nii ei jäänudki Leenel-Leenul muud üle, kui otsida vxidupüha puhul üles linna kxige odavam vatsarebestamis-restoran. Kohalikus keeles on selle nimi rodízio. Maksad teatud hulga raha ja siis sxxd end lxhki. Selleks et sa kohe üldse omadega piiri ei peaks, liiguvad laudade vahel veel härrased varda otsa topitud säriseva lihaga. Killuke seafileed? Grillitud kanakintsu? Pooltoorest loomakaela? Kanasüdant (sic!)? Loomulikult ei söanda sa oma tagasihoidlikkuses neid kxiki minema ajada ja vitsutad kuulekalt taldrikule tassitud lihakäntsakaid. Kuni sul on tunne, et oled see Monty Phytoni tegelane, kes lxpuks keset restorani plahvatab.

Ja ei mingit unenägusid tulevastest printsidest, sest et üheksat erinevat xit siit kividzunglist ei leia. Ei mingit head eesti xlu. Tuletegemisvximalusega oli samuti kehvavxitu ning üle gaasipliidi hädise leegikese ei viitsinud hüppama hakata. Ja nii me ronisimegi ülesöömisest oimetuina kell kümme magama.

Raske on kergeks jääda

Keeruline on p2rast metsavaikust ja alligaatoriuputisi j2lle tsivilisatsioonist vaimustuda. See linn on kole ja lärmakas. Sopanirekestest, mis kunagi olid vägevad jxed, mööda sxites käib alati südame alt üks valus tukse läbi. Esimest korda kui ma prügiämbrit tühjendamas käisin ja üritasin siis kogu selle hiigellinna prügilat ette kujutada, läks süda sxna otseses mxttes pahaks.

Aga. Siin linnas on muudki peale saaste. Ainuüksi eelmise nädala jooksul käisid meil siin Lauryn Hill, Gotan Project, Yo-Yo Ma. Nederlands Dans Theatre II esitas Jiri Kyliani vapustava "27´52´´", venelaste Derevo etendas oma butoh ja klounaadisegust "Ketzelit" (kahju küll, et naabreid saab paremini näha São Paulos kui Tallinnas, ent kui nad ka tuleksid näiteks Kuldse Maski raames Eestisse, siis maksaks mina, paadunud rott-tudeng, Draamateatri teise rxdu viimase rea pileti eest oma kahe nädala toiduraha). Lisaks veel väisas kodumaad Peruust pärit, aga Brasiilias kasvanud ilmakuulus eksperimentaal-lavastaja Enrique Diaz. Kinost ma parem ei räägigi.

Vot selline Kolmas Maailm.

Levy

Veel üsna hiljutise ajani oli Pantanalis reegel, et giidiks tohib olla vaid kohalik. Ainult looduse heast tundmisest ei piisa. Meile satub teejuhiks Levy. Patsiga laiaxlgne indiaanlane.

Ta on viimased üheksa aastat giiditööd teinud. Enne seda oli aga aastaid kauboi. Kauboide ja indiaanlaste aeg ei ole teps mitte ümber. Ainult et tänapäevaks on indiaanlased pahatihti kauboid... Mato Grosso do Sul, nagu enamik teisigi sisemaa osariike, on üks üüratu preeria, kus kauboiamet kuulub igapäeva elu. Siin on igati au sees rodeo traditsioon ja kohalik kantrimuusika – sertanejo – ning kauboid on nagu kauboid muiste – kaabude ja nahast püksiesistega (misiganes nende asjanduste nimi ka poleks), ratsutavad maha üüratuid vahemaid ning karjatavad lugematuid lehmakarju, mxnikord koguni öösel kella ühest kuni kaheksani xhtul. Kolm kuud jutti ja siis saavad ühe kuu jagu puhkeaega. Neid lahjasid heledaid lehmi on mxnes fazendas kuni 50 000. Levy on nende kxrval väike vend, temale kuulub kxigest kolm hobust ja viis lehma.

Praegu räägib see endine lehmakarjus vähemalt viite (aga vxib-olla oli neid ka rohkem) vxxrkeelt. Portugali keelt hakkas ta xppima viie-aastaselt. Enne seda oskas vaid tupi-guaranid, brasiilia indiaanlaste keelte sulamit. Ent praeguseks on ta paljutki unustanud. Tupi-guaranid saab ta rääkida vaid isa ja vendadega. Viimasel ajal kipuvad isegi ta unenäod inglisekeelsed olema. Ta väidab, et kxik keeled, mis ta oma elus omandanud on, on ta xppinud siinsamas Pantanalis. Kogu maailm tuleb siia ise kätte.

Nimi on tal selline imelik. Ta olla kolmeteistkümnest lapsest üks sabamisi. Ju siis sai vanematel kujutlusvxime otsa. Kaksikutele poistele pandi nimeks Levy ja Leví. Hääldus on mxlemal nimel sama...

Täisverd indiaanlasena on tal praegu kogu ajaloo vältel toimunud ebaxigluse mxningaseks kompenseerimiseks xigus tavaliste brasiillaste ees nii mxnelegi eelisele. Indiaanlaste kaitseorganisatsiooni FUNAI kaardi ettenäitamisel oleks tal xigus saada maja ükskxik millisesse Brasiilia linna. Ning käia tasuta suvalises restoranis söömas. Levy eelistab neid soodustusi mitte kasutada ja vxrdsetel alustel oma leiva välja teenida.

Te vxite osutada ükskxik millisele taimele, loomale vxi linnule ning ta teab teile rääkida selle nime nii inglise, portugali kui ladina keeles ning sellele lisaks nii mxndagi, k.a. taime vximalikke raviomadusi. Loomaradu käivad giidid aegajalt ka ilma väljamaalaste gruppideta otsimas, et end loomade liikumisega kursis hoida. Ent kohapeal tajuvad nad looma kohalolu haistmismeelega. „Sipelgaxgija peab väga lähedal olema. Lxhn on siin tugev ja tuleb sealt poolt“. Taolist lauset ei kuule ma üldsegi mitte vaid ühe korra. Muide, jaaguaril pidi olema märja kassi lxhn... Kuhu mina kyll oma lxhnataju kaotanud olen?

„Ükskxik“ on sxna, mida looduses tema sxnul ei eksisteeri. Kunagi, oma kauboikarjääri ajastul, olla ta loodusesse suhtunud tunduvalt julmemalt. Praegu püüab ta anda oma parima, et asjad Pantanalis säiliks nxnda nagu nad hetkel on. Mis sellest et tema isiklik panus on väike. Ta ütleb et on nagu tilluke koolibri.
Legendi järgi olla ükskord olnud metsas tulekahju. Kestnud päevi, ilma et oleks ära kustunud. Koolibri vxttis siis kätte ja hakkas oma nokaga lähimast jxest tasapisi vett tassima. Kotkas olevat veel naernud, et vaat’ kus loll, vaata kui väike sa oled, sa ei jxua kunagi seda tuld kustutatud. Koolibri aga olla vastanud, et tema teeb vaid oma osa. Et ta ise on väike, siis on ka tema panus väike. Aga kui kxik annaksid oma panuse, siis saaks tuli varsti kustutatud. Kotkal olla selle peale häbi hakanud. Ja siis lxid kxik metsa loomad kampa, igaüks tassis vett nii palju kui jaksas. Ning tuli, mis oli lxxmanud juba viis päeva, sai kümne minutiga kustutatud.

Selleks et hullud külmakartmatud eesti piigad ujuma saaks minna, peletab ta alligaatori enne veidi eemale. Ise hindab ta vee liig külmaks (Eestis leidub harva soojemat vett kui see). Ning ühe taime, mis on nagu aaloe suur vend, niinest teeb ta meile imeilusad näpunöörikäevxrud.
Kui me just parajasti varahommikul vxi xhtupoolikul mxxda metsi ja karjamaid ei kola, kiigume acurí-palmide all vxrkkiiges ja teeme piipu. Tavalist, mitte rahu. Sest rahu on niisamagi küllaga.

Ma pole turist, ma elan siin.

Turismindus on üks keeruline ja habras värk. Sellega müüakse midagi eksootilist, vxxrapärast ja teistsugust. See, mida müüakse peab olema eriline, ent samas piisavalt tuttav, et oleks mugav. Kehakunstide xppejxud kasutas kunagi turismindusest ja kolonialismist rääkides vürtsi metafoori (ja eks mittemetafoorselt vürtsist see kxik ju kunagi algas) – lääne inimene soovib pahatihti eksootilist vaid kui vürtsi oma tuttavale toidule. Et oleks veidi Vxxras, kuid samas turvaliselt tuttav ja Oma ka. Liiga kauge on ebamugav ja hirmutav.

Looduse müümine on veel iseäranis habras kunst. Loodust ei saa purki panna ja plastpakendis müüa. See on alati pigem kahe poole ühist pingutust eeldav kohtumine, kui et lihtlabane tarbimine. Jah, maksad küll teatava teenuse eest, ent see teenus eeldab ka sinult nii mxndagi. Näiteks tähelepanelikkust ning oskust tasakesi metsa all käia. Ning hinnata seda, mida sa näed. Mäng käib looduse reeglite järgi. Maksa palju tahad, puma end palga eest näitamas ei käi. Mxnikord näeb midagi sensatsioonilist, teinekord kogeb lihtsalt teistmoodi kooslusi, puidpxxsaid ja teistmoodi xhku.

Müttame varahommikul oma grupiga mööda Pantanali ringi. Koos giidiga on meid ühtekokku üheksa inimest. Seda vxib olla liiga palju... „I wanna see some wildlife!“ protesteerib Keeniast pärit, kuid juba aastaid Londonis elav Sonia. Kui ma märgin, et seda va wildlife’i on ju ümberringi kxik kohad täis, ütleb ta, et, jah seda küll, aga linnud teda ei huvita, ta tahaks näha mxnd suurt looma... Lind siis polegi loodus? Aga taimed ja putukad? See ameeriklane, kellega koos esimesel xhtul autokastis loksume, unistab jaaguari nägemisest. Muu teda ei paelu. Ta räägib, kuidas ta paar aastat tagasi Vietnamis käis. Tal oli kaks ja pool tundi aega, et tiigrit näha. Ei näinud. Ei tea miks küll?

Loodus pole loomaaed ega lxbustuspark. Seda peab ökoturist arvestama. Mööda-arvestustest tekivad probleemid. Ja meie rühmas ilmnevad probleemid juba teise päeva lxunaks. Briti paar lahkubki. Nad pole rahul, et keskpäeval pärast lxunasööki suurt midagi ei toimu. See, kui ma üritan seletada, et südapäeval pxrgukuumaga ei olegi midagi näha, sest ka ime-elukad on palava eest peidus, neid eriti ei rahulda. Neile tundub, et nad raiskavad siin oma aega. Paar ülejäänut tülitsevad koledasti giidiga. Neile lubati hobusxitu päikeseloojangusse. Seesama Keenia tüdruk on hiljem hiiglama pettunud – kahetunnine ratsutamine küll, aga päike loojus ju poole tunniga. Hoolimata sellest, et kohalikud püüavad talle seletada, et mitte kusagil ei leidu paika, kus päike loojuks kaks tundi jutti, on klient jätkuvalt rahulolematu.

Xhtuti tekivad kahe lxkke äärde kaks eri seltskonda. Need on justkui kaks eri maailma, mis isegi ei tee enam interakteerumiskatset. Ühe ääres vxrdleb peamiselt brittidest koosnev rändurite seltskond oma reisimuljeid. Jututeemad on kogu aeg samad: Kaua sa juba reisid? Kus sa käinud oled? And then we did Bolivia. Rio is nice, but there’s nothing in São Paulo. Ilha Grande could have been nice, but the weather was shit and so there was nothing to see. Paljud on kogu Lxuna-Ameerika tuuril. Kuid kui me xhinal küsime inimestelt, kes väidavad, et on väisanud kxiki Lameerika riike, Surinami ja Prantsuse Guijaana kohta, sest mitte keegi kunagi neist ei räägi, mitte keegi nendest tillukestest riikidest midagi ei tea, siis tuleb välja, et neid peeti liig ebaoluliseks... Kordagi ei kxnele keegi, mida üllatavat ta oma reisi vältel koges, mitte keegi ei tunnista, kuidas nähtu teda mxjutanud on, vxi kuivxrd need rännakud on tema maailmataju avardanud. Sest liigutakse küll, aga mxtlemine jääb ikkagi samaks. Nimetatakse vaid kaugeid paiku, nagu oleks need tärnid, mida tuleb vximalikult kiiresti kirja saada. Tarbida. Enam ma ei küsi inimestelt, kus nad käinud on. Küsin, mida nad on läbi elanud. Ükskxik kus.

Teise tule juures kuulab kohalik personal siinse süldistaatusega forró muusikat. Nad on oma klientide vastu viisakad, ent hoiavad teadlikult distantsi. Sest tegelikult näitavad oma siirast huvi kohaliku elu vxi looduse vastu üles vaid üksikud turistid. Enamik tuleb siia vaid meelt lahutama. Mxneti ma mxistan nende resignatsiooni - kellele meeldib Soome turist vxi läbustav briti poissmees, txstku käsi püsti.

Meie oleme siin Brasiilias liiga kaua elanud, et nautida esimese lxkke ääres toimuvaid vestlusi ning liiga vähe, et kuuluda teise juurde. Ja nxnda me istumegi Leenega omaette acurí -palmide vahele seotud vxrkkiiges, vaatame pea kohal täiesti vxxrast tähistaevast, joome ilget briljantrohelise värvi piparmündikleepekat ja laulame eesti laule:

„Palju pilte on mul silmis,
südamel neist tunnismärgid“

Pantanal

Amazonas on kuulsam, Pantanal aga huvitavam. Nxnda väidavad siin nii mxnedki. Amazoonia tihedasse taimestikku kaovad linnud-loomad ära, Pantanalis ei suuda isegi lühinägelik linnaturist vee ääres peesitavaid alligaatoreid mitte märgata. Peaelgi, Pantanal on tunduvalt lähemal, kxigest 14-tunnise hurmava bussisxidu kaugusel. Otsustatud.

Pantanal on üldnimetus ligi poole Prantsusmaa suurusele alale, mis asub Brasiilia lääneosas, päris Boliivia piiri ääres, Mato Grosso ja Mato Grosso do Suli osariigi-lahmakates. Pântano tähendab portugali keeles xigupoolest sood, ent Pantanali puhul on see nimi veidi eksitav. Vesine on see küll, aga päris soo mitte. Poole aastast moodustab vihmaperiood, mil Paraguai jxgi, ühes kxigi oma lisajxekestega, üle ajama hakkab ning sxna otseses mxttes pea kogu territooriumi üle ujutab. Esimesed kolonisaatorid, kes siia just vihma ajal sattusid, pidasidki Pantanali mereks. (Kunagi hiiglama ammu siin vist meri olnudki). Ainult et mis meri see on, mille pxhjast vxib leida maismaa taimestikku? Teise poole (mai kuni oktoober) moodustab kuivem aeg, mil teed on läbitavad ning kindat pinda jalge all rohkem (ainult et metsa all vedelevad ikka miskipärast teokarbid...). Sellal kui meie Pantanalil külas oleme, on kuiva aja algusjärk – veed on tasapisi kadumas, ent jxenired on veel alles ja ujuda saab. Meie mxistes aastaaegadest siin eriti rääkida ei saa, suurte mööndustega vxib väita, et praegu on midagi talvelaadset. See tähendab keskpäeva paiku talumatut kuuma. Ent „suvel“ vihmaga on siin veelgi palavam, tempertatuurid txusvat kuni 50 soojakraadini, vesi aurab, aga otsa ei saa.
Tegu on maailmas harukordse kooslusega, inimesel on siin isegi tänapäeva tehnikaimedega suhteliselt raske hakkama saada, mistxttu seda paremini tunnevad end siin loendamatud linnud, loomad ja ime-elukad. Nii inimeste kui ime-elukate elurütmi dikteerib jätkuvalt vesi.

Juba esimesel xhtul laagriplatsile jxudmise nimel autokastis loksudes loivab täpselt meie (xigemini küll auto) nina eest läbi üks üüratu sipelgaxgija. Plötsaki-plötsaki, aeglaselt ja rahulikult, auto teda ei häiri.
Meid on ette hoiatatud, et äratused hakkavad siin olema varavara nii viie-kuue paiku. Esimesel hommikul kell täpselt pool kuus kostab me telki imelik sünteetiline heli, meenutab veidi mxningaid eesti uksekelli. Mis siis ikka, ju see siis on pioneerilaagrilik ärkamissignaal. Ajan end telgist välja, päike pole veel txusnud, kxik on mxnusalt vaikne. Ja siis tuleb kxlab see signaal uuesti. Puu otsast. Lind mis lind (mis lind, seda enam täpselt ei mäleta), ainult et hääl on teisel imelik.
Kella seitsme paiku läheme esimest korda kxndima. Suuured aarad kraaksuvad puu otsas, nii sinised kui punased. Arrr-ra, arrr-ra. Tuukan on gigantse nokaga pakub neile konkurentsi. Varsti eristub helitaustast möira-ahvide ühendkoor. Möira-ahvid elutsevad kuni kümnepealise karjana, juhiks üks suur isane. Nad on vxrdlemisi kogukad, ent sellest hoolimata liiguvad nad puulatvades imetlusväärse elegantsiga. Ning hommikuti meeldib neile elektripostide otsas peesitamas käia.
Kui veidi edasi jalutada, siis näeb puu otsas pikutamas pesukarude pesakonda. Neid on kuni kakskümmend, lesivad okste peal, vaatavad alla meie poole, must mask ümber silmade, triibuline saba kxlkumas.
Ja siis veel askeldavad metsa alla üks häbelik vöötloom (tema eelajalooline välimus annab isegi sipelgaxgija pikale tolmuimejakoonule ning kohevale sabale silmad ette – ta on nagu kilpkonn, ainult ilma kilbita, vxi nagu paks ümmargune sisalik. Aga katsuge te ümmargust sisalikku ette kujutada), üks capibara (ma polegi kindel kuidas selle maailma suurima närilise nimi maakeeli on; teadjamad valgustagu mind. Tema on selline koerasuurune rahulik sabata rott – veel üks ettekujutamise harjutus teile) ja üks aguti (tema on lihatoiduline roheline jänes, ainult et ilma kxrvadeta). Vot.
Ja kui me juba autokastis tolmu neelates jälle laagripaiga poole pxrutame, suudan mina oma kogenematute ja hädiste silmadega näha kxigest kolme alligaatorit! Nemad ronivad palavaga vee äärde päikest vxtma ning oma külma kxigusoojast verd üles kütma.
Niisiis, see oli kxigest esimene hommik. Paaritunnine tagasihoidlik jalutuskäik.

Ja nxnda viis päeva järjest. Tasapisi xpime ära tundma peale turismistaaride – vöötloomade, alligaatorite, tuukanite – ka teisi Pantanali asukaid. Linde on siin lugematul hulgal. Saagu siin nimetatud vaid mxned, nende eestikeelseid nimetusi (kui neid üldse on) ma ei tea ja kirjeldamisega on ka lood pigem naa kui nii.
Anhuma – tema häälitseb täpselt nagu xlitamata ukse kiiks.
Queroquero (portugali keeli tähendab tema nimi „tahan-tahan“) – tema pesa lähedale pole mxistlik sattuda. Kui ta vihastab, siis tuleb ja äsab oma pisikese naaskelliku nokaga ning see olevat isegi kohalikele väga valus.
Caracará – tema nimetasime Leenega isekeskis punapäiseks pükskotkaks. Miks eestis ei ole nii, et kotkad tulevad su telgi ette patseerima?
Emu (portugali keeles on tal veel ilusam nimi: ema) – jooksev hiiirmus naljakalt, aga see-eest kiiresti. Korra nad vist üritasid meie autoga vxidu joosta.
Tuiuiú – on Pantanali sümbol. Tohutu suur valge kure moodi lind, kellel mustad pikad jalad ning must kael, punase paelalaadse triibuga. Tema sööb väikseid alligaatoreid. Konkursi kxige armsam-veidrama nimega elukale paneb tuiuiú ülekaalukalt kinni.
Massa barro (vxi joão de barro) – on tagasihoidlikult pruunikas ja pisike. Aga armutult armukade. Räägitakse, et kui isane tabab oma emaslinnu kellegi teisega tiiba ripsutamas (sxna otses tähenduses, hehee!) müürib ta oma kaasa elusalt nende savipessa kinni, teeb selle peale uue pesa ning asub sinna oma uue emaslinnuga elama...
Tordinho – on pisike ja must ning käib aeg-ajalt alligaatorite hambaid puhastamas.
Chacachacalaca – jäi nimekonkursil napilt tuiuiúle alla.
Papagoide parvedest ma parem ei räägigi. Puurilinnud lendavad muudkui potilillede otsa. Kuulge nüüd!

Ja siis veel sisalikud ning iguaanid. Eriti mugav oli märgata üht noort ja rumalat iguaani, kes neoonrohelisena puu otsast kaugele paistis. Ta polnud veel xppinud kamuflaaži peenet kunsti. Ja vígora – veel üks eelajalooline roomaja, kes olla iseäranis ohtlik. Anakondast nägime vaid pilte. Aga teda olevatki raske tabada. Pumat kuulsime kusagil kaugel häälitsemas. Ent kxige ohtlikum Pantanali elukatest pidi olema hoopistükkis vesipühvel. Tema, hull loom, vist inimest ei karda ja kui ta sulle otsa jooksma peaks, ei jää muud üle kui esimese puu otsa punuda ja seal kükitada, kuni ta minema läheb. Muidu tallab surnuks.
Ja siis veel käisid rebased ühel ööl meie liha kallal maiustamas. Ja viimasel ööl ragistas me telgi kohal palmi otsas putukaid otsida üks suur sipelgaxgija (kirun ennast praegu koledal kombel, et ma siis olin liig unine, et taskulambiga puu alla uudistama minna). Ning kxige krooniks möirgas me telgi ümber viimasel varahommikul veel loom, keda üheski raamatus kirjas ning ühegi pildi peal näha pole. See on hirmul-on-suured-silmad-loom. Mine vxta kinni, oli see nüüd mxni arvukatest jaaguaritest vxi lihtsalt üks suur isane möira-ahv, kuid kui keegi tundmatu pimedas suure möirgega kiirestikiirest sinu poole jookseb, on ikka kole küll.

Kalu on ka mitut-setut sorti. Poolkohustusikus korras teeme kaasa turistiatraktsioonina mxeldud piraajakalapüügi. Aga eriti ei näkka. Leene skoorib hoopis ühe vuntsilise kass-kalaga. Minul jääb pika punnitamise peale konksu otsa üks xnnetu piraajalaps, kes vette tagasi hüpleb. Ega ma polekski tahtnud teda vaesekest ära süüa. Liha pole neil sunnikutel kuigi palju luudel, ent maitsevad teised hästi.

Taimedeni vist selles oopuses ei jxuagi. Kirjutamise vxhm saab enne otsa. Kxige huvitavam ja levinum palmipuu on acurí, millel on eraldi emas ja isasxied ning mida indiaanlased teavad kasutada pea kxigeks eluks vajalikuks. Kella üheksa paiku hakkab xitsema lillakate xitega nove horas – nimi ongi lillel „kell üheksa“. Jenipapo viljadest saab kuulsat liksi ning selle mahla kasutasid indiaanlased tätokate tegemiseks. Mul on praegu just jenipapo mahlaga seljale joonistatud üks lind. Hollandlane Imre oskas küll hästi joonistada, aga linde eriti veel ei tundnud, ja nii on see lind tuukani, iibise ja tuiuiú ristand. Tuibú, ütles Levy.

Erinevalt paljudest teistest maailma paigust, kogu see mitmekesine imekooslus elab ja xitseb siin inimesest suhteliselt häirimatult. Kunagi olla paljude teiste indiaanihximude seas elanud siin payaguád, kelle järgi Paraguai jxgi enesele nime on saanud. Neid nimetab praegune historiograafiline kirjandus amfiibinimesteks – ollagi enamuse oma ajast elanud vee peal. Oma kanuujuhtimisel pxhineva sxjapidamisoskusegaga olevat nad pikka aega olnud nii hispaanlastele kui portugaallastele pinnuks silmas. Kuni nad 19. saj. alguseks siit Paraguaisse peletati.

Et pea poole aastast on siin ühendusteed täiesti läbimatud, siis pole valge mees siin liiga palju kanda kinitanud. Mis mitmus! Pantanali lxunaosas ongi üksainus auklik kruusatee – Estrada Parque. Pxhjas on teine – Transpantaneira – kunagine hiigelprojekt, mis muidugi kolinal läbi kukkus. Realiseerida suudeti vaid kolmandik plaanitud Pantanali läbivast maanteest. Kujutage nüüd ette seda poolt Prantsusmaad, millel kaks kruusateed...

Praegu asuvad siin üüratud fazendad ning mxned turistidele mxeldud pousadad, ent nende maade peal saavad ka kxik metsikud elajad rxxmsasti pesitseda. Liiklemine käib kuival ajal kruusateid ning märjal ajal vett pidi. Telefone ja telegraafi, internetist rääkimata, asendab „Aló Pantanal“. Tunde kestev raadiosaade, mil loetakse ette tähtsamaid sündmusi – kes kellele mehele läks, kellel vanemad haiged, kellel järeltulija sündinud jne. Vot selline elu.

Brasiilia pole ainult Rio

Vot. Kuna meie, pealiskaudsete eurooplaste, jaoks toob nimetus "Brasiilia" enamasti silme ette Rio de Janeiro sambakarnevali ning rannad ja muud ei midagi, siis protesti m2rgiks j22b Rio sissekanne 2ra. Rio kohta saab igalt poolt mujalt ka lugeda. Siin blogis on kymneid teisi Brasiiliaid.
Mitte et Rio mulle meeldinud poleks. Meeldis v2ga. See on ilmselt kxige ilusam suurlinn, mida ma oma elus n2inud olen. Aga kirjutada praegu sellest ei jaksa. Laiskust on ikka mugav ideoloogiliste pxhimxtetega maskeerida, kas pole?

Suurel Saarel. Murdlainete ja ahvidega.

Kunagi oli Ilha Grande, Brasiilia ranniku suurim saar, piraatide meelispeidupaik, seejärel pandi siia Euroopast saabunud immigrante karantiini kinni, seejärel oli siin üks Brasiilia kurikuulsamaid vanglaid ning nüüd, kompenseerimaks saare sünget ajalugu, on Ilha Grande vist kujunenud Rio ranniku kxige tuntumaks rannakuurordiks.

Oles napiltnapilt laeva peale jxudnud ning mägesid ja laiukesi vaadates jälle "Gostoso! Gostoso!" xhanud, jxuame Vila do Abraãosse. Ainsasse saare suuremasse külasse. Kxigepealt lendab meile peale kümmekond öömajapakkujat. Murrame neist ei-aitähh-me-tahame-telkida-mantrat lausudes läbi. Xigemini, peaaegu. Viimane jorss ei lähe meie eitava vastuse peale mitte uusi kundesid püüdma, vaid ütleb, et ta teab üht head odavat kohta. No, mis siis ikka, me ju vxime selle tema telkla üle vaadata.

Kxnnime mxxda maalilisi külatänavaid, mis on paksultpaksult täis inglisekeelsete siltidega resotrane ja hotelle. Ronime mööda üht kxrvalisemat rohtu kasvanud külateed veidi mäest üles ja siis jääb jorss ühe maja juures seisma ja tutvustab meile "Jungo Hostelit" - sama raha eest pakub ta meile üht tuba oma majas. Ei mingit telkimist. Nojah, kxigepealt kahtlustan ma teda kogu maailma perverssustes, ent kuna ta tundub suhteliselt ohutu ning näib, et ilm kisub jälle vihmale, siis teemegi kaubad. Saarelt poleks pätil suurt kusagile minna ja, pealegi, me teame kus ta elab, heheh. Ta on veel paar blondi skandinaavlannat kusagilt üles korjanud ja xhtusöögiks grillime kohalikku roosaplekilist kala, segame kordamööda caipirinhasid ja räägime omavahel viite (taani, norra, eesti, inglise, portugali) keelt segamini. Väljas ladistab vihma ja kxik on täitsa maitsev (igas mxttes).

Aga et me Abraão hindame liiga tsiviliseerituks, vinname järgmisel hommikul seljakotid selga ja matkame läbi metsa paari tunni tee kaugusele tillukesele Praia Bravale telkima. Seal pole peale hästiorganiseeritud telkla mitte midagi. Ja telklaski on peale meie täpselt ühe telgi jagu rahvast. Väljaspool hooaega reisida on minule alati meeldinud.

Ja et vxhma veel on ja vihma veel pole, siis jätame suured kotid kämpingusse ja kihutame vaatama Ilha Grande kauneimaks tituleeritud randa Praia Lopez Mendest. Pilvi koguneb nagu üleeilegi. Millegipärast tulevad kxik inimesed meile ainult vastu, jälle oleme meie need kaks ullikest, kes sita ilmaga randa ronivad. Ent seetxttu on Praia Lopez Mendes meie tulekuks täiesti maitsvalt täiesti inimtühi. Laine on üüratu. Mühiseb ja möirgab, sööstab kaugele liivaranda ja murdub vastu kaljusid. Pisikesed veepiisad moodustavad triumfikaari. Kxrgel mäe kohal laiutavad pilved, mis on täpselt niisama hallid kui kaljuseingi. Leene läheb oma vinge fotokaga pildijahile, mina jään murdunud puutüvele merd vaatama. Ja et Paratyst saime ühe xnnetu juhuse läbi kaasa üüratu koguse banaane ning et need olid juba üle keskmise üleküpsed, vxtan kotist paar plekilist banaani. Vaatan merd ja maiustan. Ühtegi mxtet pole peas ja nii ongi hea. Ja siis kostab mu kxrvalt üks nxudlik piiks. Vähem kui meetri augusel vaatab mulle ootavalt vastu kaks tillukest ahvi. Pika hallitriibulise saba ning karvaste pxsebakkidega. Murran neile banaanitükke ja nii me siis kolmekesi seal nosime. Laine laksub. Vihma ei hakkagi sadama.

Järgmine peatus Rio de Janeiro.

Vihmaga Uneranna vihmametsas

Cowntdown juba käib - tänase (5. juuni) seisuga on jäänud veel täpselt 30 päeva, st umbes täpselt 720 tundi. Ja tegemata on veel oi-kui-palju. See teadmine kuklas tiksumas, otsustasime koolist poppi teha ja pxrutasime Rio de Janeiro suunas ajama. Aga et mitte lihsalt ühest suurlinnast teise kihutada, reisisime hoopis jupi kaupa mööda Costa Verdet/Roherannikut pxhja poole.

Esimene peatus Paraty - ilus armas turismilinnake, mis toitubki vist peamiselt sellest, et muu maaillm arvab, et Brasiilia pole muud kui palmised paradiisirannad Rio osariigi rannikul. Nüüd, peaaegu südatalvel, São Paulo vxika külma (nii keskmiselt 10 kraadi plussi, seda nii xues kui toas kui teki all, isutn siin seda kirjutades jälle kasukaga arvuti taga) käest pääsenult ilusa Eesti suveilmaga rannas patseerides, näen ma, et see piiratud gringolik arvamus on vähemalt natuke pxhjendatud. Siin lihtsalt on nii ilus. Kogu rannik on pikitud pisemate ja suuremate liivarandadega, millest ühel pool lopsaka mata atlántica viimased riismed ja teisel pool siniheleroheline laksuv merelaine. Gostoso - maitsev, nagu ütlevad kxige meeldiva kohta kohalikud. Ja et turiste pole siin hetkel liiga palju (sel lihtsal pxhjusel, et kohalike arvates on praegu rannatamiseks liig külm ja väljamaalastel on juulikuus lähemaidki sooje kohti, kus puhkamas käia) ja sellest tulenev usin pealetükkiv müügitöö on paar tuuri vaiksemaks vajunud, on Paraty nukulinnake äraütlemata maitsev.

Pealegi, jxuame kohale Festa do Divino viimaskeks päevaks - harras usupüha on segunenud traditsioonilise laadameluga. Kxik vajalik on olemas - suhkruvati müütajad, kohalikud käsitöömeistrid, süldi- ja sündimuusikud ning isegi koogiloterii, mille auhindadeks kohalike emandate küpsetatud hxrgud kaloripommid. Brasiillaste loteriiarmastusest peaks kunagi pikemalt rääkima. Nagu ka siinsest magusalembusest. Neid asju, millest rääkima peaks, on nii kuradima palju. Vaadake nüüd! - olen siin pea pool lehekülge jahunud, aga Unerannani pole veel jxudnudki.

Ühesxnaga - otsustamesxitavähekelxunapooleetveelgikaugemalvxsassuurelinnamürastpuhata. Ööbimissihiks saab Trinidade, pisike Kolmainuküla, mis suvel elab supelsaksadest kundede vxxrustamisest ning talve elab üle suvel kogutud rasvast. Olles läbi teinud tillukese kiira-käära busiisxidu ja maha raputanud veidi pealetükkiva elulinnukesest käsitöö- ja kanepitädi, kes kangesti meile öömaja organiseerima kippus, ilmsesti lootuses, et meie "raskest" reisurahakotist tallegi midagi pudeneb, telgime sümpaatse abielupaari väikeses tagahoovis ja plaanime järgmisel hommikul matkata Praia do Sonole/Uneranda.

Lonely Planeti andmeil 7,5 km. Väike paras jalgsimatk keset atlandi vihmametsa ja siis veel mxnus suplus ühes Brasiilia st Lxuna-Ameerika st maailma kauneimatest randadest. Siis me veel ei teadnud, et LP mxxtis seda vahemaad linnulennult. Päike paistab ja meel on hea ja nii me rühimegi maanteed mööda mäest üles. (Kogu Rio rannik on selline, et mereni pääsemiseks tuleb kixgepealt läbi murda mägisest vihmametsavööndist). Ainult et poole mäe peal hakkavad pea kohale kogunema rasked vihmapilved. Ja tundub, et nii lähedal see rand ikka ei ole. On küll paar muud randa, aga paljukiidetud Praia do Sono mitte. Abi on lxpuks kohalikust külamehest, kes meid oma autoga omaalgatuslikult tükk maad lähemale viib. Läbida jääb veel käänuline ja savine mäestüles-mäest alla vihametsarajake. Ja olemegi kohal. Pilved muudkui kogunevad ja kusagilt on tuulgi tekkinud. Ilmsesti osalt seetxttu on Praia do Sono täiesti inimtühi. Vxrkkiiged ripuvad lohutult puude vahel. Mxned majakesed paistavad, aga kulub tubli pool tundi, enne kui me aru saame,et siin on ka väikene püsiasustus ja mitte ainult mahajäetud rannamajakesed. Oleme kaks pxhjamaa napakat, kes sellise ilmaga rannas jalutavad. Kohalikud konutavad toas ning turist siia kanti sellisel ajal oma nina ei topigi. Aga meil on mxnus, tuul sasib puudes, laine mühiseb vximsalt (detsibelle mxxtes pole siin sugugi vaiksem kui São Paulos, aga siinne müra on meelikosutav). Mina teen tutvust oma elu esimese krabiga - pilgutab teine oma rohekaid silmi ja jookseb hirmunult (külg ees!) liiva mööda täiesti vales suunas. Maitsev (st rand ja mitte krabi, tema jätsime sedakorda söömata).

Aga tundub, et see vihm nüüd küll teavasse pidama ei jää. Ja meil on veel ees pooleteisetunnine jalgsimatk läbi metsa, tuldud teed tagasi, enne kui saame bussi peale. Esimesed piisad. Vihmavarustust pole. Läbimärgade riietega oleks veel eriti paha metsi mööda kolada ja kahe bussiga ligunenult loksuda. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Lxikava tuulega koorime valjusti vandudes viimasedki riided seljast ja paneme kilekotti vihma eest varjule. Edasi läheme rannariietes. Rannailma puudumisele tuleb täna läbi sxrmede vaadata. Ja nii ongi - kaks hullu pxhjamaa naist jookseb südatalvel bikiinide väel vihmametsa vahel, rada mööda mäest üles ja mäest alla. Mul on natuke tunne nagu nendel alasti indiaanlastel. On kohutavalt külm, märg, libe. Ja lxbus. Potsatame kordamööda savisel metsateel tagumikule, nagu väikesed lapsed. Ise seejuures totakalt itsitades, nagu väikesed lapsed. Ja mxned üksikud kohalikud, kes kiirustavad koju vihma eest varjule, ei jxua ära imestada neid lumivalgeid lumeinimesi.

Bussipeatuse vahetus läheduses riietume hammaste plaginal enamvähem kuivadesse riietesse ja sxidame "koju" telgi juurde ainult selleks, et avastada, et selle nurka on lausvihmaga tekkmas paras bassein. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Meie vxxrustajad Eduardo ja Fernanda panevad lahkelt oma tagatuppa uue telgi (sic!) üles ja seal me siis vihma käest pääsenult mxnusasti magamegi. Majas sees telgis magamisel on siinkandis kaks eelist - suvel ei söö sääsed ja talvel on soojem. Elementaarne, Watson! Eduardo ja Fernanda on ülakorrusel oma telki isegi teleka vedanud...

Järgmine peatus - Ilha Grande (Suur Saar).

Raudtrelli vangid – Carandiru dokk-kaadris

No mis meie seal kaugel pxhjas Brasiiliast ikka teame? Samba ja karneval, jalka ja kohvi ja ongi kxik. Kohalikust kirjandusest pole kuuldudki, bossa-nova on ära kedratud vanainimeste lifti- ja tapeedimuusikaks ja ongi kxik. Kuritegevus lokkab ja ongi kxik.
(Ning, kahju kyll, hetke p2rast syvendan ma viimase osas teie eelarvamusi ilmselt veelgi)

Filmikunstist ollakse näinud parimal juhul „Jumala linna“ ning „Carandirut“. Need filmid joonistavad Brasiiliast huvitava, heidutava ja trööstitu, kuid ikkagi ühekülgse pildi. Umbes aasta tagasi sattusin ema ja vennaga just „Jumala linna“ vaatama. Ja siis paar nädalat hiljem tulin lagedale ideega, et, teate, ma tahan minna Brasiiliasse xppima. Mxni ime siis, et nad näost ära vajusid ja mxtlesid, et pxrutan otse favelasse end tappa laskma. Teine nimetatud film on mul nägemata, ent kuulu järgi kujutab see Lxuna-Ameerika suurimas vanglas toimuvat (kas seal tehakse otseselt juttu seal mxned aastad tagasi toimunud veresaunast, mille tulemusena 111 kinnipeetavat otsa sai, seda hetkel ei mäleta. Teadjamad parandagu mind!).

Väidetavalt on Brasiilias kokku veidi alla 300 tuhande kinnipeetava, neist peaaegu pooled on vangis São Paulo osariigis. Märtsis avaldatud inimxiguste aruande kohaselt ongi São Paulo suurim probleem vanglate ülerahvastatus. Laste ärakastuamisega (nii seksi kui tööjxu mxttes) pole asjalood nii hullud kui Pxhjapool, ent vangide arv kasvavat siin konservatiivsete kohtunike otsuste alusel iga aastaga ning hetkel on vanglates kolmandiku jagu vabu kohti puudu.

Selle taustateadmisega läksin Banco do Brasili kultuurikeskusesse Carandirust vändatud dokki vaatama – „O Prisoneiro da Grade de Ferro“ (Raudtrelli vang). (Selles, et riigi ühe rikkaima ettevxtte egiidi all näidatakse filme, mis räägivad riigi viletsusest, ei puudu oma iroonia, ent parem see, kui üldse mitte midagi). Ümber jutustada seda pole mxtet, teen parem kxige kolehämmastavamatest asjadest edetabeli:

1. Noad! Noad on vanglas loomulikult keelatud. Ent, vangide väitel, samavxrra kui nad keelatud on, on nad ka ellujäämiseks vajalikud. Sestap ihutakse nuge esimestest ettejuhtuvatest metallijuppidest. Kaks umbes kümnesentimeetrise läbimxxduga ning poolemeetripikkust kolakat – need on mxeldud ju haiget-tegemiseks.
   Vanglafotograaf, kes enamasti pildisab külastuspäeval pereportreid, on muuhulgas teinud viimseid ülesvxtteid omavahelistes arveteklaarimistes surma saanud tegelastest. Need pildid näitavad kxige vxikamal kujul nimetatud nugade otstarvet. See ei ole ilus.
2. Kartser nagu kartser ikka, ainult, et vange on ühe paariruutmeetrise pinna peal ligi kakskümmend. Kogu pxrand on tihedalt täis lamavaid mehekehi, mxned, kes pxrandale enam ei mahu, on sunnitud lae alla riputatud vxrk-kiiges kxlkuma. Kui kariloomadega nxnda tehakse, txusevad loomakaitsjad tagajalgadele.
3. Arstiabi on pxhimxtteliselt olematu (meenutatagu nuge). Väändunud mädanevad jäsemed, kael, mis on ülespaistetanud nxnda suureks, et seda sisuliselt enam polegi. Arst suudab päeva jooksul üle vaadata 20 kinnipeetavat. Ülejäänusid palub silt oma hädaga mitte peale käia.
4. Vaimse tervise ja sotsiaalse küpsuse „komisjoni“ moodustab üks küsitleja. Pärast kümnetele küsimustele vastamist (umbes nagu enne arstlikku läbivaatust) saab kinnipeetav paberilehele sirgeldatud otsuse – ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning jääb vanglamüüride vahele määramata ajaks.
5. Kongo Vabariigi kodanik, kes keelt ei mxista on ilma kohtumxistmiseta Carandirusse hoiule pandud. Ta ei tea, miks ta seal on, kauaks ta seal on.
6. Rotid. Suured armsad suuresilmalised rotid. Ja neid on oikuipalju.

Aprilli lxpus vxttis senati justiitskomisjon vastu otsuse alandada raskete kuritegude eest kinnipeetavate vanusem22ra 16. eluaastani...

Quilombo laulupidu

Esialgu ei osanud portugallased selle uue maailmaga, mis 15.saj lxpul avastatud sai, suurt miskit peale hakata - vedasid siit välja vaid veidrat punakat puitu - pau Brasili - sellest mu asukohamaa nimigi. Muud kasulikku esmapilgul neile silma ei hakanud. Ent mxne aja pärast osutus uudismaa üpris tulusaks investeeringuks. Kxigepealt suhkruroog ning hiljem kohvi läksid maial ja ergutust vajavaval Euroopa turul ludinal kaubaks. Istandusse oli vaja töökäsi.

Kxigepealt olevat xnne katsutud kohaliku indiaanlasega. Ent nii targad raamatud kui kohalikud teadjamehed räägivad, et indiaanlasest ei saa(nud) head orja. Sunnitud töö mxiste olla Ameerika pxlisrahvastele nxnda vxxras olnud, et nad pigem vxtsid kätte ja surid ära, kui et valge mehe heaks tööle hakkasid.

Troopilisse kliimasse rügama sobis ainult aafriklane. Ja nii see tööjxu importimine algaski. 15.sajandist 19.dani olla Aafrikast välja viidud üle 90 miljoni neegri, neist tubli 42 miljonit veeti Brassilia fazendadesse, tee peal olla otsa saanud 14 miljonit. Nendel, kes kohale jxudsid, olla oodatav eluiga olnud kuni 7 aastat. Vot sellised numbrid.

Ja ega see neegergi ülirxxmsalt fazendas tööd vehkinud. Üle terve Brasiilia on isegi tänapäeval leida kunagiste ärakaranud orjade asustusi - quilombosid. Varjulistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades pesitsesid need pxgenikud ning hoidsid alal oma aafrikajuurelist kultuuri.

Üks sellistest asundustest on Quilombo Sao José, Rio de Janeiro osariigis. Ja ega selle olukord praegugi kiita pole - ametlikult tunnustati Sao José olemasolu alles 1999. aastal, kaheksa aastat tagasi, mis sellest, et orjus kaotati siinmail 1888.a. Ühendus muu maailmaga toimub läbi lihtsate pinnasteede, mis vihmailmadega mudakraavideks muutuvad ning liiklemise vximatuks teevad. Hoolimata sellest, et 200 liikmeline kogukond on sama paiga peal elanud üle 150 aasta, on maaomandi küsimus jätkuvalt lahtine, juriidiliselt harivad nad pxldu suurfazendaomanike valduses. Haridusele ning tervishoiule on samuti raske ligi pääseda. Elekter olla siia veetud vaid kaks aastat tagasi.

Et oma häält veidikenegi kuuldavaks teha lubavad quilombolod paar korda aastas oma pidudele uudistajaid väljaspoolt. Suurim taoline pidu toimub igal aastal vastu 13. maid, tähistamaks orjutse kaotamist ning austamaks preto-velhosid. Oleme Sao Paulost juba mitme bussisxidutunni kaugusel kui ma äkki taipan: see 13.mai püha on ju sama, mis meie laulupidu!

Pidu ise kestab terve nädalavahetuse, algab afro-missaga ning lxpeb 13. mai varahommikul kui viimased jongueirod, kes öö läbi trummirütmiseid tantse tantsinud, rampväsinult magama vajuvad. Juurde veel kohustuslik feijoada söömaaeg, cachaça laks, capoeira ringid, pidulik rongkäik ning forró tantsulka.

Väheke sxnaseletusi:

· quilombolo/a - pxline quilombo asunik

· jonga - on tüüpiline Aafrikast pärit muusika-tants-mäng, mis toimub kahe suure trummi saatel. Kaks jongueirot tantsivad ringi sees, sellal kui ülejäänud küla ringis kaasa laulab ning käsi plaksutab. Kordamööda vahetatakse kohti ning aina uued ja uued osalised näitavad oma jonga-osavust, mis hoolimata sellest, et "pxhisamm" on arhailiselt lihtne, on mxne jongueiro puhul muljetavaldav. Tänapäeval vxib ringi sisse tantsu lööma minna ükskxik kes, isegi valge gringa, ent vanal hallil ajal olla see olnud vaid auväärsete ja teadjamate quilombolode privileeg. Sest ega ükski tants pole niisama tants, vaid kohtumine esiisade vaimudega. Öö läbi, hommikuni.

· feijoada - pxline orjatoit st sakstelaua ülejäägid - seajalad-kxrvad-soolikad oakastmes, riisiga. Praeguseks on feijoadast kujunenud omalaadne rahvustoit. Ilma oa ja riisita ei kujuta keskmine brasiillane oma igapäevast toidulauda ette. See on hullem kui meie kartuli-kummardamine.

· preto-velho - mustad esiisad, kelle mälestuseks pidu peetakse.

· afro-missa - neegergi vxib olla harras katoliiklane. Ainult et teistmoodi kui kohalik valge mees, rääkimata siis veel Eesti tillukesest alalhoidlikust katoliiklaste kogukonnast. Afro-missa juurde käib jutlus ja armulaud nagu kord ja kohus. Ent lisaks sellele lauldakse trummide saatel omi üldse-mitte-kiriklikke-laule ning ohverdatakse jumalale (pühakutele? jumalatele? kes seda nüüd päris täpselt teab) toidupoolist ja muud meelehead. Lisaks veel avatud mikrofon, kus üksteisele austust avaldatakse (vahetult vastu emadepäeva kujunes kiiduavaldus matriarh ema Terezinale väga liigutavaks) ning külalised väljaspoolt kasutavad vximalust, et kohalikele autoriteetidele quilombo jätkuva hapra olukorra kohta teravaid küsimusi esitada (neid probleeme peab tingimata keegi püstitama, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis küsimus, kas seda peab tegema just peomeeleolus ning missal... lisaks veel see, et kas ühel paulistanol vxi cariocal ikka on xigus oma-algatuslikult hakata quilombolo suuvoodriks. Nii me ju jälle vxtame talt eneselt rääkimisvxime). Aga afro-missa kxige hämmastavam detail oli konkurentsitult see, et pärast iga sxnavxttu kui savionni kogunenud missalised aplodeerisid, kostis käteplaksu sekka hxikeid ja kiiduavaldusi makilindilt. Kxrgtehnoloogia jxuab ka siia, ainult et teistmoodi.

· forró - tänapäeval üks levinuimaid Brasiilia paaristantse. Forró sai alguse vististi Teise Ilamsxja paiku kui Natalis olla USA sxjaväebaasis hakatud pidusid korraldama. Esialgu korraldati tantsulkasid egiidi all "For all" - kxigile. Ent ajapikku mugandus see forróks ning on tänaseks kujunendud populaarseks paaristammumiseks, millest aga ei puudu Brasiiliale nii omane puusanxks ning mida vxib silmata pea igal tantsuxhtul.

Kultuuripööre

See linn, mis kunagi ei maga, oli eelmisel laupäeval vastu pühapäeva veelgi enam ärkvel. Kolmandat aastat toimus meil siin kultuuripööre - Virada Cultural - 24h kultuuri keset kxige kahtlasemaks peetavat räpast kesklinna. Sellest sai juba päris alguses juttu tehtud, et kesklinn pole Uues Maailmas mitte viimse vindini ülesvuntsitud trendipiirkond, vaid lagunev kodutute kant, mis vaid meenutab kunagisi hiilgeaegu ning kust kxik korralikud inimesed iga hinnaga eemale hoiavad.

Nojah, aga seda me ju siia tulles ei teadnud. Kujutage siis ette, kuidas ma istun Frankfurt - São Paulo lennukis, rahuliku teadmisega, et meil on kesklinna hotell kinni pandud ning loen siis ühe rändava briti homo reisikirjast, et see koht kuhu ma parajasti teel olen, on sama ohtlik kui Bogotá lxunaosa vxi Mexico City kuulsad slummid. Mida teha? Peatage lennuk, ma tahan maha minna?

No vot. Ja kord aastas ärkab see kant ellu. Terve see xnnetu kesklinn saab täis pikitud välilavadega, kus toimub korraga kxike - keset Anhangabaú orgu on tantsulava; äsjarenoveeritud República pargis, kus ükski normaalne inimene jalutamas ei käi, on väike eksperimentaalteatri areen; Sé katedraali ees, kuhu politsei mitte mingil ajal sattuda ei soovita, toimub regge-kontsert (vastu hommikult olla siin siiski madinaks läinud); pühapäeva hommikul toimunud Kongo missa jumalakartlike trummilöökide sekka kostab kxrvallavalt rokirütme; lisaks veel bossa-klassikud ja klaverilava, DJ-puldid suvalise nurga taga, luustlihast läbi lxikav technotümmi tänavadiskoteek, tararaa tararaa (seda väljendit kasutavad nad siin "janiiedasi" asemel). Laupäeva xhtul kella kuuest pühapäeva xhtuni välja. Non-stop.

Ja tohhoo tillae! Korralikud inimesed on äkki tee kesklinna üles leidnud. Ja vaat´kus lops! keegi ei tulegi neile kohe kallale. See linn on äkki ilus - oma eelmise sajandi algusest pärit pilvelxhkujate, väljakute ja hoolitsetud parkidega. Jah, kesklinna pxlisasukaid on ikka siin-seal näha, ent nad kaovad massi sisse ära ning näivad ka ise nautivat seda melu, mis ümberringi toimub. Ülejäänud 364 päeva aastast on nende kodukant korralikult stigmatiseeritud, nüüd aga on nad äkki txstetud kontserdipubliku auväärsesse seisusesse.

Leene ütleb, et centro on otsekui see nxiutud linn eesti muinasjutust, mis vaid üheks ööks maa peale ilmub. Kesse oli see kuri nxid, kes linna ära nxidus? See nxid istub inimeste peas ja muudkui sosistab, et ära sinna kesklinna küll mine, seal on ohtlik. Ning kuna seal keegi kunagi ei käi, ükski inimene, peale kerjuse ja kehviku, seal ei liigu, ongi seal ohtlik. Surnud ring. Virada Culturali taoliste üritustega ehk xnnestub neil sellest ükskord välja murda.

Mida mult siin Eesti kohta kysitud on?

Teil on seal kuni miinus 30?! Teie siis vist ei tunne üldse külma... (Mina värisen samal ajal kütmata kivimaja kivipxrandal ja luristan oma tatise ninaga nagu kolmeaastane.)

- Kas saunast otse jääauku hüpates infarkti ei saagi?

- Kui teil seal banaan ei kasva, mida te siis üldse sööte?

- Ah et teil on seal palju metsa? A kas metsas vägistamisohtu pole? (No suur jumal! Mida veel?)

- Te ei teegi seal üksteist tervitades pxsele musi? Isegi emale mitte? Aga kuidas siis... (Nojah, erinevalt siinsest rahvast, eestlane enne vaib, keda ta suudelda tahab, mitte ei käi tervet ilma läbi musitamas)

- Jaanipäeval pimedaks ei lähegi? Aga kuidas te magada siis saate? Kas see hulluks ei aja?

- Oot! Eesti on Venemaa naaberriik, jah? Mul on Gruusias üks sxber. See on ju seal teile lähedal?

Ja kui tantsuteooria tunnis xppejxud seletab inimkeha tajumise seotust riietusega (loogiline, et pxhjas, kus kantakse pakse riideid on kehatunnetus tükk maad erinev lxunamaa vabast ja ohtralt zestikuleerivast peaaegu alasti kehast) ning toob näiteks oma uue lemmikriigi Eesti, kus kaheksa kuud aastast inimesed kannavad jakke-kasukaid-salle-mütse-käpikuid, kostab usina kuulajaskonna seast vaid xudusest jxuetut oigamist...

Tegelikult peaksite hoopis teie mull uudiseid pajatama. Mis pagan meil seal toimub?
Aga olgu pealegi:

Viljakusriitused

Kxik algab sellest, et ühes tantsuteooria loengus tegin suu lahti ja kommenteerisin üht etendust, milles koreograaf oli imeandekalt loonud kaasaegsete etenduskunsti vahenditega traditsioonilistele tantsusündmustele omase keskkonna (friikidelele ja muidu huvilistele vxin sellest soovi korral ju pikemalt rääkida). Pärast loengu lxppu tuli meie juurde ilus ja txmmu Lina ning kutsus maracatu-peole (jajaa, ma kirjutan sellest ka kohe, aga enne tahan natuke taustauuringuid teha) ning Coco Caroço kompanii proovi. Viimane viljeleb traditsioonilisi Maranhão (see on seal päris kxige pxhjas, ehk siis pigem aafrika juurtega kui euroopalik värk) osariigist pärit pärimuskultuuri killukesi siin São Paulos.

Neljapäeva xhtul jxuan poolekaheksa paiku pimedas kohale. Xige maja tunneb selle järgi ära, et tänavale on tehtud tilluke ajalehepaberist toituv lxke. Päris leek! Mitte gaasipliidi oma. Ma pole elusat tuld näinud sellest ajast saati kui aastavahetusel Tolstoitänava ahju kütsin. Tuld tehakse trummide kuivatamiseks/häälestamiseks. Kui pillid kumisevad xigel kxrgusel siis valgub kümnepealine seltskond majja sisse. Kxigepealt näidatakse kuidas trummilöömine käib - istud kaksiratsi trummitoru peal ning taod loomanahaga ületxmmatud otsa. Aga see trummilöömiselxbu on ainult meesterahvastele. Tüdrukutele jagatakse laiali suuuuured lillelised seelikud - ilmneb, et ilma seelikuta see tants kxne alla ei tule. Et aga meid on veidi rohkem kui seelikuid, siis tuleb neid aeg-ajalt vahetada. Samm näidatakse ette - see pole üldsegi raske - ja siis lähebki lahti. Esialgu ma küll üritan mööda seinaääri hiilida ja loota, et botaanikaaia sisaliku taktika läheb siin läbi. Ei lähe, palutakse ka kaasa lööma. Kartusest näida lugupidamatu (lxppkokkuvxttes, nad ei tee seda ju väljamaalastele pealtvaatamiseks, vaid endile osalemiseks), vxtan kah siis ühe üüratu seeliku. Meesterahvad taovad trumme ja meie xxtsume oma hiigelseelikutega suures ringis. Toimib samasugune roda-süsteem nagu capoeiraski (teate küll, miskit nagu "kes aias, kes aias?" tüüpi). Kordamööda käivad tüdrukud ringi sees soleerimas. Brincar on see verb, mida sel puhul kasutatakse, see viitab justkui mängimisele, vallatlemisele, naljatlemisele, ent mulle tundub, et siit ei puudu ka oma vxistlusmoment. Olles veidi aega ringi sees keerutanud, antakse sama vximalus ka järgmistele. Teatepulk edasiandmine käib nxnda, et teataval kindlal trummilöögil tuleb - bumm! - kxhud kokku lüüa. See sümboliseerivat naiselikku viljakust. Palun mitte segi ajada seksiga. Lxppkokkuvxttes on selle mängu mxte sarnane nii paljudele teistele, ka Eestist pärist tavanditele: eks sellest ringist valiti ikka enestele naisi, kel puusad käisid suurema kaarega ning kelle nxtkus andist tunnistust nii naiseks kui emaksolemise potentsiaalist.

Esialgu on ikka imelik. Vaatan oma txmmusid tantsukaaslannasid ja seda kui loomulikult see nende puus käib kxrge kaarega ühest saali nurgast teise. Mul on ju geenides see Eestimaa flegmaatiline tammumine. Pagan vxtaks, meil ju sisuliselt polegi päris omi rahvatantse ja need, mis on, on 19. sajandi algupoolel Lääne-Euroopast laenatud vxi 20. sajandi alguses haritlaste leiutatud. Tunnen end kui valge vares. Olen vxxras. Hoolimata sellest, et siin leidub teisigi, kes on siin esimest korda, on nemad ikkagi kodusemal territooriumil. Nad on neid b-tähega tantse, mille nimegi mina ei suuda esimese korraga meeles pidada, varem vähemalt piltidel ja telekast näinud. Nad teavad natukenegi selle sündmuse tausta, nad teavad, mida sealt kaugest Maranhão osariigist veel leida vxib. Mina suudan Maranhão vaid kaardi pealt üles leida. Kxik mu teadmised piirduvad selle filmiga, mida me Jaaniga PÖFFi ajal vaatamas käisime. Kxik. Muud ei midagi. Ma olen valge kaugelt-tulnd gringa, kes vajab veidike kohanemisaega. Aga, vot, aeg on see, mida mulle ei vximaldata. Ja juba tulebki üks pruunisilmne piiga ning - bumm! - olen nüüd mina see, kes on ringi sees. Raisk! Kuidas teha lahjast pärisorjaplikast lopsakat neegrinaist? Minna pole kusagile. Mis siis ikka. Kui juba, siis täiega. Haaran seelikusabad tugevamini pihku, otsin oma puusad üles ja tantsin. Varbad villi, juuksed läbimärjaks, piinlikustunde minema. Kuni järgmise bumm!-ini.

***

Samal ajal kui mina viljakustantse tantsin, kuuleb veidi txbine Leene kodus maja kxrval asuva viadukti alt tulevaid sünnitushääli. Kriisked olevat kestnud kauakaua. Ja siis lxpuks karjunud oma esimeste hingetxmmetega ka üks tilluke vääks.

Umbes nädal aega tagasi kolis meie ontlikku tänavat ületava viadukti alla seltskond noori kodutuid. Päevasel ajal neid näha ei ole, kuid pimeda saabudes seavad nad endid tekkide, pappkastide ja kulunud lapsevankrite otsas silla all sisse. Nad kxik on alles lapsed - paariaastastest paariteistkümnesteni. Ent siin on ilmselgelt tegu juba kahe eri pxlvkonnaga - noored pered Brasiilia moodi. Neil on siin rahulikum kui kesklinna olelusvxitluses. Ning ega nad siin vist kedagi tülitama ei kipu - nende endi heaolu ripub sellest liiga tugevasti. Kui nüüd meenutada, siis üks neist neidudest, kes on tingimata minust tublisti noorem, oli txepoolest viimase vindi peal üliüliümmargune rase. Mxelda, et nad sünnivadki silla all... Ja see pole mitte pateetiline kxnekujund. Nii ongi! Pxlvkondade kaupa.

Tere tulemast, uus ilmakodanik, vot selline on see meie maailm.

Pxgenemine

Tundub, et käesolev blogi polegi midagi muud kui üks suur silmad-punnis-peas ahhetamine teemal kui pagana suur see pagana kividzungel ikka on. Ja see pagana kividzungeli on nii pagana suur, et siia sisse mahub isegi mitu ruutkilomeetrit vihmametsa. Nii et kui pagana suur kividzungel lxplikult üle viskab, siis on, kuhu peitu pugeda.

Sao Paulo lxunaosas asub üüratu Parque do Estado. Üks järjekordne megaprojekt, mis muu hulgas peidab endas nii looma- kui botaanikaaeda. Botaanikaaias on pea 6 km2 metsa, liaanide ja bambus-umbrohuga päris mata atlántica. Viimane pole nii kuulus kui Amazonase vihmametsad, ent loodusliku mitmekesisuse poolest on see vaat´et olulisemigi. Mata atlántcia needuseks aga on tema asukoht - Lxunameerika idarannikul - täpselt seal, kuhu hakkasid jxudma Euroopast pärit tsiviliseerijad ning kolonisaatorid. Terve Brasiilia rannikuala on täis linnu, mis rajati vee äärde - nii on emamaaga lihtsam sidet pidada. Linn oli euroopaliku eluviisi kindlaim kants, on siiani. Isegi maakate kohta ei ütle nad siin mite "maakad", vaid "sisemaakad" (do interior).

Sestap on mata atlánticat järel patuselt vähe. Peaaegu polegi. Ent natuke ikkagi on. Nagu öeldud, São Paulo hiigel-linnas on seda veidi üle 5 km2. Ning ainuüksi selle lapikese pealt on leitud üle 100 senitundmata taimeliigi ning see kooslus suudab hoida xhutemperatuuti 1-3 tselsiust madalama kui südalinna asfalt.

Lennujaamahääled kostavad küll kaugeks taustaks, kuid ikkagi on siin shokeerivalt vaikne. Metsamüra on tunduvalt kxrvasxbralikum. Mitut-setut eri sorti palmid, aegade algusest olemas olnud sxnajala-puud ja ananassilised, Brasiiliale nime andnud punase puiduga pau-brasil ning halleluujapuu (ju siis mxni väsinud misjonär ei suutnud originaalsemat nime xnnetu puukese jaoks välja mxelda). Istun sammaldunud kivipargipingil, vihmametsase veesilma ääres, milles kala keskpäeval magab. Tss! Siin lendab ringi Saksamaa lipuvärvides liblikas. Ühe kärtsrohelise sisaliku saba on täpselt nagu kuivanud oksaraag. Sisalik seisab liikumatult kivi peal ning on veendunud, et kui ta silmagi ei pilguta, siis me ju ei näe teda. Trilha de nascente (allikaraja) peal, xigemini küll selle kohal, nägime päris päris pärdikuperet. Issi tohmerdas veidike eemal, emme balanseeris imepeente okte vahel, et valgete xitega maiustada. Pisipärdik troonis ükskxikselt ja üleolevalt emme kukil. Ja see ei ole loomaaed! Tiigi peal koogutab erkpunase otsaesisega imelik must lind. Kui ta veest välja ronib, avastame, et tal on piiiiiikad kollased varbad, ei mingeid ujulesti. Nagu kana! Leene tark linnuraamat ütleb, et ongi hana - harilik vesikana, nimelt. Säh sulle kooki moosiga. Just siis kui me oleme kivipingile maha istunud, et hommikul kiiruga kaasa tehtud xunakook pidulikul piknikul nahka pista, lendab lähedal asuva cococeiro (palmipuu) otsa kolm tuukanit. Täiesti ausad tuukanid - punamustad ning jubepaksu nokaga. Imeline profiil. Nüüd on kxigest laiskloom puudu. Ent tema on ilmsesti liig laisk, et näole anda. Laiskloomastun siis ise, toetan selja vastu palmipuud ja surun paljad varbad vastu muru. Päris roheline muru, mxtelge!

Kirjutada vxi elada?

Lubasin endale kunagi, et reisimise asemel püüan pigem mxnes kohas pikemalt paigal elada. Selleks et vaadata veidikenegi sügavamalt selle maa - antud juhul siis Brasiilia - sisse, tunnetada omal nahal teistmoodi rütme ja vxxrapärast hingamist. Aga, vaadake, sellel va paigalolemisel on ka oma peiduspool. Kui ma seljakotiga mööda ilma ringi kolaks, siis oleks mul iga jumala nädal uus ja uskumatu lugu pajatada. Paigal olles aga loksuvad asjad rahulikumalt. Sensatsioone polegi kogu aeg serveerida. Seeasemel hakkab tekkima selline mxnus vaikne rutiin. Mis sellest, et oma tervistavate rütmihäiretega.

Jooksen hommikuti tänavanurgal pesitseva pagari juurest värsket saia tooma ja mxnikord ka meie maja kxrval viadukti all asuvasse sacolãosse (midagi puu-ja juurviljale spetsialiseerunud turu ja poe vahepealset) värskete viljade järele. (Täna hommikul arutasime Leenega, et peaks vist jälle sacolãos ära käima, sest hommikusöögi kxrvale on puuviljadest järel ainult apelsini! Rasked ajad...). Ja siis on vaja paar korda nädalas keeletunnis nägu näitamas ja kuulata kultuurisemiootika loengus seda, mida nad meie oma armsa vana Lotmaniga siin maailma pahupoolel peale on hakanud. Nädala teises pooles tuleb magistritöömaterjali nimel ringi luurata ühes teises ülikoolis. Peale selle veel jxuda tingimata paarile etendusele vxi näitusele (sel nädalal oli kavas Goya gravüürid). Xpetada meie maja Taniale inglise keelt. Loksuda mxxtmatu arv tunde yhistranspordis (korra on mul xnnestunud tipptunni ajal bussi kinni jääda ning läbida 500-meetrist teelxiku kolmveerand tundi). Ummikute vältimiseks ja rahakoti säästmiseks minna igale poole, kuhu vximalik, jalgsi ja veeta tunde ärkveloldud ajast lihsalt jonnakalt vantsides. Siis veel süüa ja magada. Käia vahel paari sxbraga odavas xllekas vxigast brasiilia xlut limpsimas, kammida ühe teatava rastapatsilise härrasmehega kinosaale ja kunstinäitusi, lugeda loenguteks teaduslikke tekste nii portugali, inglise kui prantsuse keeles (ma ei teadnud, et mul prantsuse keele tundidest nxnda palju meeles on, enne kui lihtsalt proovisin. Xpin iga päevaga asju, mida olen unustanud). Unistada rahapakist, mis vximaldaks mul kxigest hoolimata Pariisi konverentsile minna, ja samas karta, et mis minust siis saaks, kui see rahalaev kusagilt ilmuks – siis ju peakski sinna tantsukunnidele ja teooriaässadele midagi rääkima minema. Ja siis veel teha tasapisi tutvust Paraná osariigist pärit maracatu tantsu-trummi-laulu-kultuuriga ja tahta minna piiluma Maranhão osariigist pärit traditsioonilist coco tantsu. Käia paaril sünnipäeval vxi lihtsalt külas ja nxnda edasi.

Päris kiireks kisub. See aeg, mille sa vxtad ümbritsevate asjade kirjeldamiseks, tuleb nendesamade kirjeldatavate asjade kogemise arvelt. Korraga kirjutada ja elada ei saa. Ja aeg kogu aeg tiksub. Pool on veel ees, aga kuues juuli juba kusagilt kaugelt terendab.

No vot. Ja kui siis ootamatult ilmuvad Sao Paulosse veel mxned armsad eestlased, siis pole kuigi raske see napp kirjutamiseks mxeldud aeg vahetda vximaluse vastu rääkida eesti keeles kellegi teise kui Leenega. Aga eks ma ikka proovi maha istuda ja nähtud asju jagada. Tulekul on rassisimiloeng ja maracatu pidu.

Kuulmiseni!

"Väikeste linnade mehed on lollakad"

"Saa aru, seal ei ole mitte midagi. Las ma mxtlen väheke, mida me vxiksime seal teha... Noh, seal on üks kxrts, väga väike ja räpane. Aga seal käivad kxik. Ja peale selle pole mitte midagi... Aga inimesed on väga sxbralikud". Nxnda kirjeldas Tania, meie naabertoa txmmu ja sihvaks türduk, mulle oma kodulinna Itatingat. See asub kusagil São Paulo osariigi sisemaal, seal elab naeruväärsed 18 tuhat elanikku (peaaegu Pärnu?) ning mu ülejäänud Sao Paulo tuttavad pole sellest kuulnudki. Loomulikult tahtsin ma Taniaga munapühadeks Itatingasse minna.

Munapühakombed sisemaal piirduvad sellega, et kingitakse ja süüakse ohjeldamatult shokolaadimune. Kxik. Katoliiklikumates ja usklikumates peredes on kombeks Suurel Reedel hoiduda lihasxxmisest ja xllejoomisest, aga enamik neist inimestest, keda mina Itatingas nägin, sellest keelust eriti ei hoolinud.

Itatingas pole aisatki kxrghoonet, tänavad on laiad ja rahulikud, iga nurga peal on kxrstis plastamsstoolide peal kohutavat kohalikku xlut limpsimas mxni Tania tuttav. Minu sxbranna, suurde linna xnne ja eneseteostust otsima läinud maatüdruk, kes nüüdseks aastajagu kohalikust elust eemal on olnud, viiakse kiiresti kurssi kohalike uuemate kuulujuttudega. Ja tema omakorda tutvustab kxigile oma eksootilist ja sinisilmset väljamaalasest korterikaaaslast - mind. Ja siis järgneb see kohutav pxsemusidering. Arvan, et selle nädalavahetusega, jxudisn vist enamiku selle linna elanikest ära musitada.

Aga kui jätta kxrvale see, et majad on natuke teistsugused, inimesed natuke xmmumad ja kliima väheke soojem, siis ega Brasiilia väikelinn Eesti omast väga ei erinegi. Poisid kannavad ikka nokamütse ja laiu pükse ja kuulavad autoraadiost kxvasti väljamaa mussi, tüdrukute jaoks on ikka uute riiete ostmine ja natuke üle püksiääre kasvav kxhuke olulisimad jututeemad maailmas.
Ja kodus räägivad ikka kxik kxvasti ja läbisegi ja üksteist ära kuulamata ning emmega on ikka köögilaua taga mxnus maast ja ilmast juttu ajada.
Koduigatsus tuli.

Mängime Shveitsi

Aeg ei ole alati mxxdetav suurus. Aeg voolab vahel mitmes jxesängs korraga ning vahetevahel koguni vastuvoolu. Ning mxnikord, iseäranis uues maailmas, jääb aeg sootuks seisma ja loksub seal omasoodu vaikselt edasi. Väljarändajad vxtavad lahkumishetke enestega kaasa ning oma eneseteadvuse ja juurtetunde säilitamise nimel hoiavad sellest kindlamalt kinni kui emamaale jäänud kodused. Seetxttu olevat Lxuna-Brasiilia saksa astundustes ka aastal 2007 vximalik kohata härrasmehi, kellel on 1910. aasta moe järgi rxngasse keeratud vunts.

Kui poleks olnud 20. sajandi algupoolel eurooplaste massilist väljarännet Lxuna-Ameerikasse, oleks siine rahvas väidetavalt ammu ainult tumedanahaline. Loomulikult vxtsid euroopa immigrandid muu killavoori hulgas emamaalt kaasa ka sealsed mxtted, väärtushinnangud ja eelarvamused. Ja kui nad siis siia, kaugele txotatud maale olid jxudnud, üritasid nad uuel kodumaalgi seda va euroopalikku keskkonda uuesti luua. Tollal, 1900 esimeses pooles, rannas peesitamise kommet - seda, mille poolest Brasiilia praegu nii tuntud on - veel ei olnud. Küll aga oli peenemal seltskonnal tavaks käia Sveitsi kuurortides tervislikku mägixhku hingamas. Ja sestap on Sao Paulo osariigis, Serra de Mantequeira mäeahelikku rajatud tilluke Campos do Jordão linnake. Brasiilia Sveits, ütlevad nad.

Et lihavxtte nädalal xppetööd ei toimunud ja et Leene oli parajasti Bahiale teist ringi peale tegemas ja et minu rahakott ütles Riosse sxidule kategoorilise "ei!", mxtlesin, et proovin siis seda paari bussisxidutunni kaugusel asuvat Sveitsivärki. Ja assamait! ongi Sveits. Vxi, noh, mis ma räägin, ise pole Sveitsis käinudki. Aga Baierimaaga on sarnasus tuntav, ja sestap ju siis ka Sveitsiga. Mäed ümberringi. Majad on puust ja nikerdatud ja värvilised. Ja iga kümnes pood on spetsialiseerunud shokolaadile. Kui Sveits, siis olgu ka Sveitsi shokolaad. Ja São Paulo pxrgukuumus asendub xhtuks kuueteistkümnekraadise jahedusega. Kuradi külm!

Maist augsutini käib siin kogu Sao Paulo varakam seltskond talverxxme nautimas. Kampsunid seljas, sallid kaelas, limpsivad kakaod, hingavad tervislikku mägede xhku ja tunnevad end tähtsalt. Aga aprilli algus pole veel kellegi hooaeg. Nad on ikka üpris jahmunud kui ma ühe pousada uksele koputan ja kaheks ööks varjualust palun. Peale minu pole siin ainsatki klienti, kui hooaja tulekuks vxxrastemaja-esist platsi remontivad töömehed välja arvata. Ka tuntud turisti-linna turismiinfo ei toimi. Kxnnin nxutult ümber majakese, milles ükski tuli ei pxle ja kus paar aknaklaasi on katki. Aga ega ükski sxit seetxttu veel sxitmata jää. Patseerin suhteliselt hüljatud, ent see-eest harjumatult klanitud turisti-linnaosas, palun ühest shokolaadi poest kuuma kakaod ja saan selle asemel hoopis talumatult rammusat aga imemaitsvat kuuma shokolaadi. Ning avastan peenete restoranide ja jäätisekohvikute seast ühe tillukese sakasa söögikoha. Tunne, et aeg ja ruum on liigestest lahti, et tegu on hoopis Euroopa ja mitte Brasiiliaga, saavutab haripunkti siis, kui mulle tuuakse lauda taldrikutäis pxrsapraadi hapukapsaga. Mmmmm... Jxul tuleb meelde. Kohustuslikuks magustoiduks on apfelstrudel.

Viimased poolteist kuud,karnevalist saati, olen veetnud ainult miljonilinnades. Pole siis imestada, et minu puhul ei kehti mitte xhkamine "Moskvasse, Moskvasse", vaid hoopis "Metsa! Metsa!". Campos do Jordão lähedal on haruldane aracuária mändidega mets. Need männid meenutavad natuke kxva tuulega ümber pööratud vihmavarju. Aga lxhnavad nagu päris. Ja kruusateed ja ojavulin on vist küll igas maailma paigas ühesugused.

Kxik on txsi

Panime oma kursustevalikuga natuke pange. Vähemalt kahe esimese loengu jooksul lugupeetud Brasiilia kultuuriloo xppejxud Brasiiliast rääkimiseni ei jxudnud. Tsiteeris innustunult Levi-Straussi, Goethet kui Montaigne'i ning luges meile xhinal ette ulatuslikke lxike Kompartei Manifestist. Aga Brasiilia, see maa, millest kohalikudki teavad liiga vähe, virvendas kusagil tema jutu äärealadel. Kas peab ühe yanömami-indiaanlase tillukese teksti seletamiseks kasutama just kogu xhtumaade kultuurilugu? Ja kas me siis seeläbi mitte ei süvenda aina enam seda valgele mehele omast ülbet enesekesksust?

Igatahes, otsustasin, et Brasiilia kultuuri on parem otsida väljaspoolt ülikooli. Parajasti on käimas dokfilmi festival "Tudo é verdade" (Kxik on txsi) - kohalikest dokudest kuni Kieslowski haruldase retsrospektiivini välja. Festival kuulub samasse ritta kxigi teiste siin vohavate tasuta kultuuriüritustega. Selle plusspoole eest olen valmis São Paulole nii mxndagi andeks andma.

Lähen laupäevaxhtul kinno, kava järgi peaks linastuma kaks brasiilia dokki. Istun maha, saal pimeneb, ja mida ma näen? Pagana poolakad! Sinisilmsed-linalaksed pxngerjad, morni-ilmelised vanamemmed, rätid lxua alt kxvasti kinni seotud, külapood, viltused laudad, kirjud lehmad. Kui São Paulost vaadata, siis paistab Poola peaaegu kodu ukse all olevat. Isegi aiad ja aiaaugud seal filmis meenutavad suvist Eestimaad. Aga tegelikult on see hoopis Lxuna-Brasiilia eksootiline külake, mis tekkis 20. sajandi alguse väljarände laineharjal. Seetxttu saab minu rxxmus kodune äratundmine juurde ühe veidra vindi. Näen keset kauget Lxuna-Ameerikat koduseid asju, mis tegelikult ei olegi kodused, vaid kuuluvad hoopis sellelesamale kaugele Lxuna-Ameerikale. Ja see kxik on txsi. Kognitiivne dissonants seab end mu vaeses peas sisse ning tekitab ajukäärude vahele ebakxlalisi lühiühendusi.

Järgmine tükk dokki on kuumemast kliimast ehk siis pxhjapoolt. Amazonases aegade algusest elutsenud tupid pajatavad selles filmis oma esimesest kohtumisest valge mehega (see toimus vxrdlemisi hilja, kunagi 70datel ja tegelikult ei ole nemad üldsegi tupid, vaid „ikpeng“. „Tupi“ on nendekeelne nimetus valge mehe jaoks. Üks järjekordne ajaloo irooniline vimka - kes teisele ütleb, see ise on). Pooleldi pettusega indiaanlaste reservaati veetud tupid igatsevad tagasi omadele maadele. Nooled ja naisterööv siin ei aita, praegu peavad nad sxda paberil ning juriidiliste vahenditega. See filmgi on üks osa nende vxitlusest.

Tupid on viimastel aastakümnetel valge mehe kultuurilt päris palju üle vxtnud (muuhulgas ka riietuse – brasiilia rahvariie on tänapäeval teksad, t-särk ja nokamüts, täpselt nagu meilgi), ent mälestus kodust on jätkuvalt elus ning lugusid sellest jutustatakse ka nendele, kes ise seda oma lühikese elu jooksul näinud pole. Loo elavama edasiandmise nimel etendatakse pooleldi itsitades, kuidas valge mehe esimesed saadikud – üle Amazonase lendavad lennukid – neile hirmu valmistasid ning kuidas vapramad sxjamehed lennukite pihta nooli lasid. Ühel hetkel tekib kellelgi küsimus, et oot-oot!, loo autentsema etendamise nimel tuleks ju varbavaheplätud äta vxtta. Ja tegelikult ka kxik ülejäänud riided. Mis teha kui su igiammune rahvariie on aus alastus... Ja see kxik on txsi. Dissonants keerab end mugavamalt mu pikajuukselises-lühikesearulises peas kerra ning keeldub veel mxnda aega lahti rullumast.

Kaamlid läbi nxelasilma

Tundub, et olen siin juba korduvalt soigunud vaesuse ja sotsiaalse ebavxrdsuse üle. Ja tegelikult vxiks seda teha veel ja veel. Ent isegi need, kellel peaaegu kxik on väga sitasti, et viitsi kogu aeg vinguda (kui nad just eestlased – halamise maailmameistrid – pole). Jah, on küll palju asju rohkem kui pahasti. Jah, 18 kuni 24-aastaste meeste osakaal, kes tulirelvade läbi surma saavad, on rahuaja kohta masendavalt kxrge. Nagu ka 15 kuni 24 aastaste noorte naiste hulk, kes koduvägivalla all kannatavad. Ning inimxigustega on siin mxnedes piirkondades ning ühiskonnagruppides ikka haprad lood. Ent seepärast ei jää ükski xlu joomata, laulud laulmata ja tantsud tantsimata. Ning kui raha on vähe, siis tuleb seda juurde tekitada. Vximalusi selleks on täpselt nii palju kui fantaasia vähegi lubab. Kusjuures kuritegevusega tegelev seltskond on see suhteliselt vaimuvaesem pool.

Siin on ikka veel täiesti elujxuline tänaval töötavate saapapuhastajate tsunft. Päris mitmes kohas vxite te endale, keset argist kommertsmöllu, massaazi teha lasta. Ning pea igal pool pakutakse teile käsitööna valmistatud ehteid, mis Eestis nii hipidele kui trendi-inimestele ludinal peale läheks. Keset tipptunnist liiklusmxllu sagib autode vahel härraseid, kes müütavad kxike – mp3-mängijaid, jalgratta kumme, karvaseid mänguasju, roosibukette, küüslaaugusülemeid. Fooritulede ees peatunud autojuhid moodustavad sunnitud publiku väikestele poistele, kes apelsinide vxi tennisepallidega žongleerides kommiraha teenivad. Rongid on täis mobiiltelefonide, grammatikaxpikute ja jookide pakkujaid. Mäletan üht nii kolmekümne-aastast jässakat naisterahvast, kes tassis tohutut mitmekümne liitrist musta prügikotti, mis joogipudeleid täis; kokku pidi see kaaluma ebainimlikult palju – kui ta nii iga päev elatist teenib, kui kiiresti ta oma seljast lahti saab?

Iga päev kui bussiga kooli sxidan, hakkavad mxnikümmend meetrit enne üht ristmikku paistma väikesed tsellofaani pakitud savist hoiupxrsad. Ilusasti meetriste vahedega ritta sätitud. Ma küll ei kujuta ette, kui palju vxiks olla neid edukaid São Paulo ärimehi, kes hommikul tööle sxites oma vxsukesele heast peast värvilise hoiupxrsa ostavad. Aga et see noormees, kes neid seal rahulikult müütab, absoluutselt iga päev sama ristmiku peal seisab, siis küllap peab nxudlust ikka olema.

Mxtlesin, et hoiupxrsaastest ringteel enam imelikumaks minna ei saa. Ja loomulikult polnud mul xigus. Üleeile limpsisime vanal heal São Joãol pärast tasuta kino Leene ja Julius Cesariga konjakit. Umbes iga veerand tunni tagant tuli keegi ehteid vxi lilli pakkuma. See kxib siin kxrtsiskäimise juurde. Fantaasiapreemiat väärib aga härrasmees, kes esmapilgul müüs riidest tehtud roose – puupulga otsa kinnitatud nupukesed, punane pael ümber. Aga, vaat´ kus lops, tegu polnud mitte niisama riidenartsudega, vaid leidlikult pakendatud aluspükstega. Romantika tipp – kas pole?

Nimemaagia

Euroopa on täis ühe ja sama nimega inimesi. Üksikud keelelised mugandused ei tee olematuks txika, et peaaegu meil kxigil on samast algallikast p2rit nimed – ole sa siis Leenu vxi Jelena vxi Helène. Ja ega neil siingi palju teistmoodi pole – ükskxik kui kirju geenimiktsuuri ja paljurahvuselise suguvxsaga kodanikel on ikka peamiselt portugali (ehk siis enamjaolt Piibli päritoluga) nimed. Mxningate väikeste kxrvalekalletega.

Erinevalt hispaaniakeelsest Lxuna-Ameerikast, Jeesused siin karjakaupa ringi ei silka. Ent seeasemel on meesterahvastele ajuti kombeks anda Xhtumaade kultuuriloost tuntud nimesid. Ja nii juhtubki, et uue kommunikatsiooniteooria loengus ütleb keegi: „Ei noh, mina olen küll Eukleidesega täiesti nxus“ ja selles pole midagi naljakat. Vxi et keeletunnis sai Heraklesega vaieldud valetamise lubatud piiride üle. Vxi et meil on sxber Julius Cesar, kellele kangesti meeldib Skandinaavia kinokunst.

Kuidas siis koolis l2heb, kah?

Tänan küsimast, hästi. Asjad vxtavad siinmail aega. Selle saime juba üsna alguses selgeks. Kooli jaoks pabereid tooma hakata oli vaja juba jaanuaris. Märtsi teine töönädal on lxpuks ometi see aeg, kui ka sisulise tööni jxutakse.

Esimesed keeletundide sissejuhatuseks mxeldud intervjuud suudame Leenega mitmel pxhjusel maha magada. Vabade kohtade täitmiseks mxeldud lisaintervjuudel pole kellegi eriti aega, me keele oskamise vxi mitte oskamise taset selgeks teha. Ja nii me satumegi esialgu kumbgi pügala vxrra liig lihtsasse rühma. Leenel on grupis terve rodu itisitavaid Aasiast pärit nunnasid (sic!), kel väheke raskusi ladina tähestikuga. Minul on aga klassikaaslasteks ujedad Lxuna-Ameeriklased, keda tasase temperamendi ja suhtluskartuse poolest vxiks täiesti vabalt eestlasteks pidada. Inglise keelega pole isegi keelexppe rühmas mitte midagi peale hakata. Selle vxib kohe heaga üleliigseks teadmiseks liigitada ja juulikuuni ära unustada.

Ametlikult tohime me vxtta vaid ühte ainet. Aga eestlasliku rügamisharjumusega see ei kipu kuidagi kokku sobima. Mxningase lunimise peale lubatakse meil paari kursust veel kuulata. Nojah, see päädib nüüd sellega, et me töönädal algab kohe tagasihoidliku kolmeteist-tunnise koolipäevaga. Üle pingutada ma oskan. Aga Brasiilia kultuuri loengust ei raatsi ju loobuda. Mida ma siin siis veel xpin, kui mitte seda maad veidi lähemalt tundma? Ja txik, et see xnnetu loeng algab kell pool kaheksa xhtul ja lxpeb veidi enne kella ühtteist (loengu kestus on minu jaoks ikka veel müstika), on lihtsalt kahest halvast parem. Alternatiivne aeg oleks kolmapäeviti kell kaheksa hommikul ja pärast keskkooli lxppu keeldun ma kategooriliselt end enne kella üheksat voodist välja ajamast.

Tore uudis on see, et loengus räägitust arusaamisega pole mingeid probleeme. Keeleoskus kallerdab praegu just selle piiri peal, et aru saab, aga xppejxule vastu vaidlema veel ei kipu.