Mängime Shveitsi

Aeg ei ole alati mxxdetav suurus. Aeg voolab vahel mitmes jxesängs korraga ning vahetevahel koguni vastuvoolu. Ning mxnikord, iseäranis uues maailmas, jääb aeg sootuks seisma ja loksub seal omasoodu vaikselt edasi. Väljarändajad vxtavad lahkumishetke enestega kaasa ning oma eneseteadvuse ja juurtetunde säilitamise nimel hoiavad sellest kindlamalt kinni kui emamaale jäänud kodused. Seetxttu olevat Lxuna-Brasiilia saksa astundustes ka aastal 2007 vximalik kohata härrasmehi, kellel on 1910. aasta moe järgi rxngasse keeratud vunts.

Kui poleks olnud 20. sajandi algupoolel eurooplaste massilist väljarännet Lxuna-Ameerikasse, oleks siine rahvas väidetavalt ammu ainult tumedanahaline. Loomulikult vxtsid euroopa immigrandid muu killavoori hulgas emamaalt kaasa ka sealsed mxtted, väärtushinnangud ja eelarvamused. Ja kui nad siis siia, kaugele txotatud maale olid jxudnud, üritasid nad uuel kodumaalgi seda va euroopalikku keskkonda uuesti luua. Tollal, 1900 esimeses pooles, rannas peesitamise kommet - seda, mille poolest Brasiilia praegu nii tuntud on - veel ei olnud. Küll aga oli peenemal seltskonnal tavaks käia Sveitsi kuurortides tervislikku mägixhku hingamas. Ja sestap on Sao Paulo osariigis, Serra de Mantequeira mäeahelikku rajatud tilluke Campos do Jordão linnake. Brasiilia Sveits, ütlevad nad.

Et lihavxtte nädalal xppetööd ei toimunud ja et Leene oli parajasti Bahiale teist ringi peale tegemas ja et minu rahakott ütles Riosse sxidule kategoorilise "ei!", mxtlesin, et proovin siis seda paari bussisxidutunni kaugusel asuvat Sveitsivärki. Ja assamait! ongi Sveits. Vxi, noh, mis ma räägin, ise pole Sveitsis käinudki. Aga Baierimaaga on sarnasus tuntav, ja sestap ju siis ka Sveitsiga. Mäed ümberringi. Majad on puust ja nikerdatud ja värvilised. Ja iga kümnes pood on spetsialiseerunud shokolaadile. Kui Sveits, siis olgu ka Sveitsi shokolaad. Ja São Paulo pxrgukuumus asendub xhtuks kuueteistkümnekraadise jahedusega. Kuradi külm!

Maist augsutini käib siin kogu Sao Paulo varakam seltskond talverxxme nautimas. Kampsunid seljas, sallid kaelas, limpsivad kakaod, hingavad tervislikku mägede xhku ja tunnevad end tähtsalt. Aga aprilli algus pole veel kellegi hooaeg. Nad on ikka üpris jahmunud kui ma ühe pousada uksele koputan ja kaheks ööks varjualust palun. Peale minu pole siin ainsatki klienti, kui hooaja tulekuks vxxrastemaja-esist platsi remontivad töömehed välja arvata. Ka tuntud turisti-linna turismiinfo ei toimi. Kxnnin nxutult ümber majakese, milles ükski tuli ei pxle ja kus paar aknaklaasi on katki. Aga ega ükski sxit seetxttu veel sxitmata jää. Patseerin suhteliselt hüljatud, ent see-eest harjumatult klanitud turisti-linnaosas, palun ühest shokolaadi poest kuuma kakaod ja saan selle asemel hoopis talumatult rammusat aga imemaitsvat kuuma shokolaadi. Ning avastan peenete restoranide ja jäätisekohvikute seast ühe tillukese sakasa söögikoha. Tunne, et aeg ja ruum on liigestest lahti, et tegu on hoopis Euroopa ja mitte Brasiiliaga, saavutab haripunkti siis, kui mulle tuuakse lauda taldrikutäis pxrsapraadi hapukapsaga. Mmmmm... Jxul tuleb meelde. Kohustuslikuks magustoiduks on apfelstrudel.

Viimased poolteist kuud,karnevalist saati, olen veetnud ainult miljonilinnades. Pole siis imestada, et minu puhul ei kehti mitte xhkamine "Moskvasse, Moskvasse", vaid hoopis "Metsa! Metsa!". Campos do Jordão lähedal on haruldane aracuária mändidega mets. Need männid meenutavad natuke kxva tuulega ümber pööratud vihmavarju. Aga lxhnavad nagu päris. Ja kruusateed ja ojavulin on vist küll igas maailma paigas ühesugused.