Kunagi oli Ilha Grande, Brasiilia ranniku suurim saar, piraatide meelispeidupaik, seejärel pandi siia Euroopast saabunud immigrante karantiini kinni, seejärel oli siin üks Brasiilia kurikuulsamaid vanglaid ning nüüd, kompenseerimaks saare sünget ajalugu, on Ilha Grande vist kujunenud Rio ranniku kxige tuntumaks rannakuurordiks.
Oles napiltnapilt laeva peale jxudnud ning mägesid ja laiukesi vaadates jälle "Gostoso! Gostoso!" xhanud, jxuame Vila do Abraãosse. Ainsasse saare suuremasse külasse. Kxigepealt lendab meile peale kümmekond öömajapakkujat. Murrame neist ei-aitähh-me-tahame-telkida-mantrat lausudes läbi. Xigemini, peaaegu. Viimane jorss ei lähe meie eitava vastuse peale mitte uusi kundesid püüdma, vaid ütleb, et ta teab üht head odavat kohta. No, mis siis ikka, me ju vxime selle tema telkla üle vaadata.
Kxnnime mxxda maalilisi külatänavaid, mis on paksultpaksult täis inglisekeelsete siltidega resotrane ja hotelle. Ronime mööda üht kxrvalisemat rohtu kasvanud külateed veidi mäest üles ja siis jääb jorss ühe maja juures seisma ja tutvustab meile "Jungo Hostelit" - sama raha eest pakub ta meile üht tuba oma majas. Ei mingit telkimist. Nojah, kxigepealt kahtlustan ma teda kogu maailma perverssustes, ent kuna ta tundub suhteliselt ohutu ning näib, et ilm kisub jälle vihmale, siis teemegi kaubad. Saarelt poleks pätil suurt kusagile minna ja, pealegi, me teame kus ta elab, heheh. Ta on veel paar blondi skandinaavlannat kusagilt üles korjanud ja xhtusöögiks grillime kohalikku roosaplekilist kala, segame kordamööda caipirinhasid ja räägime omavahel viite (taani, norra, eesti, inglise, portugali) keelt segamini. Väljas ladistab vihma ja kxik on täitsa maitsev (igas mxttes).
Aga et me Abraão hindame liiga tsiviliseerituks, vinname järgmisel hommikul seljakotid selga ja matkame läbi metsa paari tunni tee kaugusele tillukesele Praia Bravale telkima. Seal pole peale hästiorganiseeritud telkla mitte midagi. Ja telklaski on peale meie täpselt ühe telgi jagu rahvast. Väljaspool hooaega reisida on minule alati meeldinud.
Ja et vxhma veel on ja vihma veel pole, siis jätame suured kotid kämpingusse ja kihutame vaatama Ilha Grande kauneimaks tituleeritud randa Praia Lopez Mendest. Pilvi koguneb nagu üleeilegi. Millegipärast tulevad kxik inimesed meile ainult vastu, jälle oleme meie need kaks ullikest, kes sita ilmaga randa ronivad. Ent seetxttu on Praia Lopez Mendes meie tulekuks täiesti maitsvalt täiesti inimtühi. Laine on üüratu. Mühiseb ja möirgab, sööstab kaugele liivaranda ja murdub vastu kaljusid. Pisikesed veepiisad moodustavad triumfikaari. Kxrgel mäe kohal laiutavad pilved, mis on täpselt niisama hallid kui kaljuseingi. Leene läheb oma vinge fotokaga pildijahile, mina jään murdunud puutüvele merd vaatama. Ja et Paratyst saime ühe xnnetu juhuse läbi kaasa üüratu koguse banaane ning et need olid juba üle keskmise üleküpsed, vxtan kotist paar plekilist banaani. Vaatan merd ja maiustan. Ühtegi mxtet pole peas ja nii ongi hea. Ja siis kostab mu kxrvalt üks nxudlik piiks. Vähem kui meetri augusel vaatab mulle ootavalt vastu kaks tillukest ahvi. Pika hallitriibulise saba ning karvaste pxsebakkidega. Murran neile banaanitükke ja nii me siis kolmekesi seal nosime. Laine laksub. Vihma ei hakkagi sadama.
Järgmine peatus Rio de Janeiro.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar