Valgete öödega on meil siin kehvasti. Neljapäeval algas talv. Justnagu pööripäeva tähistamiseks on neil siin festa junina. Aga et see on viimasel ajal vaid lasteaiapeo staatusesse langenud tähtpäev, siis krimpsutasid kxik tuttavad sünkroonis nina, kui me ääri-veeri junina-tähistamisjuttu tegime.
Nii ei jäänudki Leenel-Leenul muud üle, kui otsida vxidupüha puhul üles linna kxige odavam vatsarebestamis-restoran. Kohalikus keeles on selle nimi rodízio. Maksad teatud hulga raha ja siis sxxd end lxhki. Selleks et sa kohe üldse omadega piiri ei peaks, liiguvad laudade vahel veel härrased varda otsa topitud säriseva lihaga. Killuke seafileed? Grillitud kanakintsu? Pooltoorest loomakaela? Kanasüdant (sic!)? Loomulikult ei söanda sa oma tagasihoidlikkuses neid kxiki minema ajada ja vitsutad kuulekalt taldrikule tassitud lihakäntsakaid. Kuni sul on tunne, et oled see Monty Phytoni tegelane, kes lxpuks keset restorani plahvatab.
Ja ei mingit unenägusid tulevastest printsidest, sest et üheksat erinevat xit siit kividzunglist ei leia. Ei mingit head eesti xlu. Tuletegemisvximalusega oli samuti kehvavxitu ning üle gaasipliidi hädise leegikese ei viitsinud hüppama hakata. Ja nii me ronisimegi ülesöömisest oimetuina kell kümme magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar