"Saa aru, seal ei ole mitte midagi. Las ma mxtlen väheke, mida me vxiksime seal teha... Noh, seal on üks kxrts, väga väike ja räpane. Aga seal käivad kxik. Ja peale selle pole mitte midagi... Aga inimesed on väga sxbralikud". Nxnda kirjeldas Tania, meie naabertoa txmmu ja sihvaks türduk, mulle oma kodulinna Itatingat. See asub kusagil São Paulo osariigi sisemaal, seal elab naeruväärsed 18 tuhat elanikku (peaaegu Pärnu?) ning mu ülejäänud Sao Paulo tuttavad pole sellest kuulnudki. Loomulikult tahtsin ma Taniaga munapühadeks Itatingasse minna.
Munapühakombed sisemaal piirduvad sellega, et kingitakse ja süüakse ohjeldamatult shokolaadimune. Kxik. Katoliiklikumates ja usklikumates peredes on kombeks Suurel Reedel hoiduda lihasxxmisest ja xllejoomisest, aga enamik neist inimestest, keda mina Itatingas nägin, sellest keelust eriti ei hoolinud.
Itatingas pole aisatki kxrghoonet, tänavad on laiad ja rahulikud, iga nurga peal on kxrstis plastamsstoolide peal kohutavat kohalikku xlut limpsimas mxni Tania tuttav. Minu sxbranna, suurde linna xnne ja eneseteostust otsima läinud maatüdruk, kes nüüdseks aastajagu kohalikust elust eemal on olnud, viiakse kiiresti kurssi kohalike uuemate kuulujuttudega. Ja tema omakorda tutvustab kxigile oma eksootilist ja sinisilmset väljamaalasest korterikaaaslast - mind. Ja siis järgneb see kohutav pxsemusidering. Arvan, et selle nädalavahetusega, jxudisn vist enamiku selle linna elanikest ära musitada.
Aga kui jätta kxrvale see, et majad on natuke teistsugused, inimesed natuke xmmumad ja kliima väheke soojem, siis ega Brasiilia väikelinn Eesti omast väga ei erinegi. Poisid kannavad ikka nokamütse ja laiu pükse ja kuulavad autoraadiost kxvasti väljamaa mussi, tüdrukute jaoks on ikka uute riiete ostmine ja natuke üle püksiääre kasvav kxhuke olulisimad jututeemad maailmas.
Ja kodus räägivad ikka kxik kxvasti ja läbisegi ja üksteist ära kuulamata ning emmega on ikka köögilaua taga mxnus maast ja ilmast juttu ajada.
Koduigatsus tuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar