Cowntdown juba käib - tänase (5. juuni) seisuga on jäänud veel täpselt 30 päeva, st umbes täpselt 720 tundi. Ja tegemata on veel oi-kui-palju. See teadmine kuklas tiksumas, otsustasime koolist poppi teha ja pxrutasime Rio de Janeiro suunas ajama. Aga et mitte lihsalt ühest suurlinnast teise kihutada, reisisime hoopis jupi kaupa mööda Costa Verdet/Roherannikut pxhja poole.
Esimene peatus Paraty - ilus armas turismilinnake, mis toitubki vist peamiselt sellest, et muu maaillm arvab, et Brasiilia pole muud kui palmised paradiisirannad Rio osariigi rannikul. Nüüd, peaaegu südatalvel, São Paulo vxika külma (nii keskmiselt 10 kraadi plussi, seda nii xues kui toas kui teki all, isutn siin seda kirjutades jälle kasukaga arvuti taga) käest pääsenult ilusa Eesti suveilmaga rannas patseerides, näen ma, et see piiratud gringolik arvamus on vähemalt natuke pxhjendatud. Siin lihtsalt on nii ilus. Kogu rannik on pikitud pisemate ja suuremate liivarandadega, millest ühel pool lopsaka mata atlántica viimased riismed ja teisel pool siniheleroheline laksuv merelaine. Gostoso - maitsev, nagu ütlevad kxige meeldiva kohta kohalikud. Ja et turiste pole siin hetkel liiga palju (sel lihtsal pxhjusel, et kohalike arvates on praegu rannatamiseks liig külm ja väljamaalastel on juulikuus lähemaidki sooje kohti, kus puhkamas käia) ja sellest tulenev usin pealetükkiv müügitöö on paar tuuri vaiksemaks vajunud, on Paraty nukulinnake äraütlemata maitsev.
Pealegi, jxuame kohale Festa do Divino viimaskeks päevaks - harras usupüha on segunenud traditsioonilise laadameluga. Kxik vajalik on olemas - suhkruvati müütajad, kohalikud käsitöömeistrid, süldi- ja sündimuusikud ning isegi koogiloterii, mille auhindadeks kohalike emandate küpsetatud hxrgud kaloripommid. Brasiillaste loteriiarmastusest peaks kunagi pikemalt rääkima. Nagu ka siinsest magusalembusest. Neid asju, millest rääkima peaks, on nii kuradima palju. Vaadake nüüd! - olen siin pea pool lehekülge jahunud, aga Unerannani pole veel jxudnudki.
Ühesxnaga - otsustamesxitavähekelxunapooleetveelgikaugemalvxsassuurelinnamürastpuhata. Ööbimissihiks saab Trinidade, pisike Kolmainuküla, mis suvel elab supelsaksadest kundede vxxrustamisest ning talve elab üle suvel kogutud rasvast. Olles läbi teinud tillukese kiira-käära busiisxidu ja maha raputanud veidi pealetükkiva elulinnukesest käsitöö- ja kanepitädi, kes kangesti meile öömaja organiseerima kippus, ilmsesti lootuses, et meie "raskest" reisurahakotist tallegi midagi pudeneb, telgime sümpaatse abielupaari väikeses tagahoovis ja plaanime järgmisel hommikul matkata Praia do Sonole/Uneranda.
Lonely Planeti andmeil 7,5 km. Väike paras jalgsimatk keset atlandi vihmametsa ja siis veel mxnus suplus ühes Brasiilia st Lxuna-Ameerika st maailma kauneimatest randadest. Siis me veel ei teadnud, et LP mxxtis seda vahemaad linnulennult. Päike paistab ja meel on hea ja nii me rühimegi maanteed mööda mäest üles. (Kogu Rio rannik on selline, et mereni pääsemiseks tuleb kixgepealt läbi murda mägisest vihmametsavööndist). Ainult et poole mäe peal hakkavad pea kohale kogunema rasked vihmapilved. Ja tundub, et nii lähedal see rand ikka ei ole. On küll paar muud randa, aga paljukiidetud Praia do Sono mitte. Abi on lxpuks kohalikust külamehest, kes meid oma autoga omaalgatuslikult tükk maad lähemale viib. Läbida jääb veel käänuline ja savine mäestüles-mäest alla vihametsarajake. Ja olemegi kohal. Pilved muudkui kogunevad ja kusagilt on tuulgi tekkinud. Ilmsesti osalt seetxttu on Praia do Sono täiesti inimtühi. Vxrkkiiged ripuvad lohutult puude vahel. Mxned majakesed paistavad, aga kulub tubli pool tundi, enne kui me aru saame,et siin on ka väikene püsiasustus ja mitte ainult mahajäetud rannamajakesed. Oleme kaks pxhjamaa napakat, kes sellise ilmaga rannas jalutavad. Kohalikud konutavad toas ning turist siia kanti sellisel ajal oma nina ei topigi. Aga meil on mxnus, tuul sasib puudes, laine mühiseb vximsalt (detsibelle mxxtes pole siin sugugi vaiksem kui São Paulos, aga siinne müra on meelikosutav). Mina teen tutvust oma elu esimese krabiga - pilgutab teine oma rohekaid silmi ja jookseb hirmunult (külg ees!) liiva mööda täiesti vales suunas. Maitsev (st rand ja mitte krabi, tema jätsime sedakorda söömata).
Aga tundub, et see vihm nüüd küll teavasse pidama ei jää. Ja meil on veel ees pooleteisetunnine jalgsimatk läbi metsa, tuldud teed tagasi, enne kui saame bussi peale. Esimesed piisad. Vihmavarustust pole. Läbimärgade riietega oleks veel eriti paha metsi mööda kolada ja kahe bussiga ligunenult loksuda. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Lxikava tuulega koorime valjusti vandudes viimasedki riided seljast ja paneme kilekotti vihma eest varjule. Edasi läheme rannariietes. Rannailma puudumisele tuleb täna läbi sxrmede vaadata. Ja nii ongi - kaks hullu pxhjamaa naist jookseb südatalvel bikiinide väel vihmametsa vahel, rada mööda mäest üles ja mäest alla. Mul on natuke tunne nagu nendel alasti indiaanlastel. On kohutavalt külm, märg, libe. Ja lxbus. Potsatame kordamööda savisel metsateel tagumikule, nagu väikesed lapsed. Ise seejuures totakalt itsitades, nagu väikesed lapsed. Ja mxned üksikud kohalikud, kes kiirustavad koju vihma eest varjule, ei jxua ära imestada neid lumivalgeid lumeinimesi.
Bussipeatuse vahetus läheduses riietume hammaste plaginal enamvähem kuivadesse riietesse ja sxidame "koju" telgi juurde ainult selleks, et avastada, et selle nurka on lausvihmaga tekkmas paras bassein. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Meie vxxrustajad Eduardo ja Fernanda panevad lahkelt oma tagatuppa uue telgi (sic!) üles ja seal me siis vihma käest pääsenult mxnusasti magamegi. Majas sees telgis magamisel on siinkandis kaks eelist - suvel ei söö sääsed ja talvel on soojem. Elementaarne, Watson! Eduardo ja Fernanda on ülakorrusel oma telki isegi teleka vedanud...
Järgmine peatus - Ilha Grande (Suur Saar).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar