Viljakusriitused

Kxik algab sellest, et ühes tantsuteooria loengus tegin suu lahti ja kommenteerisin üht etendust, milles koreograaf oli imeandekalt loonud kaasaegsete etenduskunsti vahenditega traditsioonilistele tantsusündmustele omase keskkonna (friikidelele ja muidu huvilistele vxin sellest soovi korral ju pikemalt rääkida). Pärast loengu lxppu tuli meie juurde ilus ja txmmu Lina ning kutsus maracatu-peole (jajaa, ma kirjutan sellest ka kohe, aga enne tahan natuke taustauuringuid teha) ning Coco Caroço kompanii proovi. Viimane viljeleb traditsioonilisi Maranhão (see on seal päris kxige pxhjas, ehk siis pigem aafrika juurtega kui euroopalik värk) osariigist pärit pärimuskultuuri killukesi siin São Paulos.

Neljapäeva xhtul jxuan poolekaheksa paiku pimedas kohale. Xige maja tunneb selle järgi ära, et tänavale on tehtud tilluke ajalehepaberist toituv lxke. Päris leek! Mitte gaasipliidi oma. Ma pole elusat tuld näinud sellest ajast saati kui aastavahetusel Tolstoitänava ahju kütsin. Tuld tehakse trummide kuivatamiseks/häälestamiseks. Kui pillid kumisevad xigel kxrgusel siis valgub kümnepealine seltskond majja sisse. Kxigepealt näidatakse kuidas trummilöömine käib - istud kaksiratsi trummitoru peal ning taod loomanahaga ületxmmatud otsa. Aga see trummilöömiselxbu on ainult meesterahvastele. Tüdrukutele jagatakse laiali suuuuured lillelised seelikud - ilmneb, et ilma seelikuta see tants kxne alla ei tule. Et aga meid on veidi rohkem kui seelikuid, siis tuleb neid aeg-ajalt vahetada. Samm näidatakse ette - see pole üldsegi raske - ja siis lähebki lahti. Esialgu ma küll üritan mööda seinaääri hiilida ja loota, et botaanikaaia sisaliku taktika läheb siin läbi. Ei lähe, palutakse ka kaasa lööma. Kartusest näida lugupidamatu (lxppkokkuvxttes, nad ei tee seda ju väljamaalastele pealtvaatamiseks, vaid endile osalemiseks), vxtan kah siis ühe üüratu seeliku. Meesterahvad taovad trumme ja meie xxtsume oma hiigelseelikutega suures ringis. Toimib samasugune roda-süsteem nagu capoeiraski (teate küll, miskit nagu "kes aias, kes aias?" tüüpi). Kordamööda käivad tüdrukud ringi sees soleerimas. Brincar on see verb, mida sel puhul kasutatakse, see viitab justkui mängimisele, vallatlemisele, naljatlemisele, ent mulle tundub, et siit ei puudu ka oma vxistlusmoment. Olles veidi aega ringi sees keerutanud, antakse sama vximalus ka järgmistele. Teatepulk edasiandmine käib nxnda, et teataval kindlal trummilöögil tuleb - bumm! - kxhud kokku lüüa. See sümboliseerivat naiselikku viljakust. Palun mitte segi ajada seksiga. Lxppkokkuvxttes on selle mängu mxte sarnane nii paljudele teistele, ka Eestist pärist tavanditele: eks sellest ringist valiti ikka enestele naisi, kel puusad käisid suurema kaarega ning kelle nxtkus andist tunnistust nii naiseks kui emaksolemise potentsiaalist.

Esialgu on ikka imelik. Vaatan oma txmmusid tantsukaaslannasid ja seda kui loomulikult see nende puus käib kxrge kaarega ühest saali nurgast teise. Mul on ju geenides see Eestimaa flegmaatiline tammumine. Pagan vxtaks, meil ju sisuliselt polegi päris omi rahvatantse ja need, mis on, on 19. sajandi algupoolel Lääne-Euroopast laenatud vxi 20. sajandi alguses haritlaste leiutatud. Tunnen end kui valge vares. Olen vxxras. Hoolimata sellest, et siin leidub teisigi, kes on siin esimest korda, on nemad ikkagi kodusemal territooriumil. Nad on neid b-tähega tantse, mille nimegi mina ei suuda esimese korraga meeles pidada, varem vähemalt piltidel ja telekast näinud. Nad teavad natukenegi selle sündmuse tausta, nad teavad, mida sealt kaugest Maranhão osariigist veel leida vxib. Mina suudan Maranhão vaid kaardi pealt üles leida. Kxik mu teadmised piirduvad selle filmiga, mida me Jaaniga PÖFFi ajal vaatamas käisime. Kxik. Muud ei midagi. Ma olen valge kaugelt-tulnd gringa, kes vajab veidike kohanemisaega. Aga, vot, aeg on see, mida mulle ei vximaldata. Ja juba tulebki üks pruunisilmne piiga ning - bumm! - olen nüüd mina see, kes on ringi sees. Raisk! Kuidas teha lahjast pärisorjaplikast lopsakat neegrinaist? Minna pole kusagile. Mis siis ikka. Kui juba, siis täiega. Haaran seelikusabad tugevamini pihku, otsin oma puusad üles ja tantsin. Varbad villi, juuksed läbimärjaks, piinlikustunde minema. Kuni järgmise bumm!-ini.

***

Samal ajal kui mina viljakustantse tantsin, kuuleb veidi txbine Leene kodus maja kxrval asuva viadukti alt tulevaid sünnitushääli. Kriisked olevat kestnud kauakaua. Ja siis lxpuks karjunud oma esimeste hingetxmmetega ka üks tilluke vääks.

Umbes nädal aega tagasi kolis meie ontlikku tänavat ületava viadukti alla seltskond noori kodutuid. Päevasel ajal neid näha ei ole, kuid pimeda saabudes seavad nad endid tekkide, pappkastide ja kulunud lapsevankrite otsas silla all sisse. Nad kxik on alles lapsed - paariaastastest paariteistkümnesteni. Ent siin on ilmselgelt tegu juba kahe eri pxlvkonnaga - noored pered Brasiilia moodi. Neil on siin rahulikum kui kesklinna olelusvxitluses. Ning ega nad siin vist kedagi tülitama ei kipu - nende endi heaolu ripub sellest liiga tugevasti. Kui nüüd meenutada, siis üks neist neidudest, kes on tingimata minust tublisti noorem, oli txepoolest viimase vindi peal üliüliümmargune rase. Mxelda, et nad sünnivadki silla all... Ja see pole mitte pateetiline kxnekujund. Nii ongi! Pxlvkondade kaupa.

Tere tulemast, uus ilmakodanik, vot selline on see meie maailm.