Sao Paulo lxunaosas asub üüratu Parque do Estado. Üks järjekordne megaprojekt, mis muu hulgas peidab endas nii looma- kui botaanikaaeda. Botaanikaaias on pea 6 km2 metsa, liaanide ja bambus-umbrohuga päris mata atlántica. Viimane pole nii kuulus kui Amazonase vihmametsad, ent loodusliku mitmekesisuse poolest on see vaat´et olulisemigi. Mata atlántcia needuseks aga on tema asukoht - Lxunameerika idarannikul - täpselt seal, kuhu hakkasid jxudma Euroopast pärit tsiviliseerijad ning kolonisaatorid. Terve Brasiilia rannikuala on täis linnu, mis rajati vee äärde - nii on emamaaga lihtsam sidet pidada. Linn oli euroopaliku eluviisi kindlaim kants, on siiani. Isegi maakate kohta ei ütle nad siin mite "maakad", vaid "sisemaakad" (do interior).
Sestap on mata atlánticat järel patuselt vähe. Peaaegu polegi. Ent natuke ikkagi on. Nagu öeldud, São Paulo hiigel-linnas on seda veidi üle 5 km2. Ning ainuüksi selle lapikese pealt on leitud üle 100 senitundmata taimeliigi ning see kooslus suudab hoida xhutemperatuuti 1-3 tselsiust madalama kui südalinna asfalt.
Lennujaamahääled kostavad küll kaugeks taustaks, kuid ikkagi on siin shokeerivalt vaikne. Metsamüra on tunduvalt kxrvasxbralikum. Mitut-setut eri sorti palmid, aegade algusest olemas olnud sxnajala-puud ja ananassilised, Brasiiliale nime andnud punase puiduga pau-brasil ning halleluujapuu (ju siis mxni väsinud misjonär ei suutnud originaalsemat nime xnnetu puukese jaoks välja mxelda). Istun sammaldunud kivipargipingil, vihmametsase veesilma ääres, milles kala keskpäeval magab. Tss! Siin lendab ringi Saksamaa lipuvärvides liblikas. Ühe kärtsrohelise sisaliku saba on täpselt nagu kuivanud oksaraag. Sisalik seisab liikumatult kivi peal ning on veendunud, et kui ta silmagi ei pilguta, siis me ju ei näe teda. Trilha de nascente (allikaraja) peal, xigemini küll selle kohal, nägime päris päris pärdikuperet. Issi tohmerdas veidike eemal, emme balanseeris imepeente okte vahel, et valgete xitega maiustada. Pisipärdik troonis ükskxikselt ja üleolevalt emme kukil. Ja see ei ole loomaaed! Tiigi peal koogutab erkpunase otsaesisega imelik must lind. Kui ta veest välja ronib, avastame, et tal on piiiiiikad kollased varbad, ei mingeid ujulesti. Nagu kana! Leene tark linnuraamat ütleb, et ongi hana - harilik vesikana, nimelt. Säh sulle kooki moosiga. Just siis kui me oleme kivipingile maha istunud, et hommikul kiiruga kaasa tehtud xunakook pidulikul piknikul nahka pista, lendab lähedal asuva cococeiro (palmipuu) otsa kolm tuukanit. Täiesti ausad tuukanid - punamustad ning jubepaksu nokaga. Imeline profiil. Nüüd on kxigest laiskloom puudu. Ent tema on ilmsesti liig laisk, et näole anda. Laiskloomastun siis ise, toetan selja vastu palmipuud ja surun paljad varbad vastu muru. Päris roheline muru, mxtelge!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar