Kaamlid läbi nxelasilma

Tundub, et olen siin juba korduvalt soigunud vaesuse ja sotsiaalse ebavxrdsuse üle. Ja tegelikult vxiks seda teha veel ja veel. Ent isegi need, kellel peaaegu kxik on väga sitasti, et viitsi kogu aeg vinguda (kui nad just eestlased – halamise maailmameistrid – pole). Jah, on küll palju asju rohkem kui pahasti. Jah, 18 kuni 24-aastaste meeste osakaal, kes tulirelvade läbi surma saavad, on rahuaja kohta masendavalt kxrge. Nagu ka 15 kuni 24 aastaste noorte naiste hulk, kes koduvägivalla all kannatavad. Ning inimxigustega on siin mxnedes piirkondades ning ühiskonnagruppides ikka haprad lood. Ent seepärast ei jää ükski xlu joomata, laulud laulmata ja tantsud tantsimata. Ning kui raha on vähe, siis tuleb seda juurde tekitada. Vximalusi selleks on täpselt nii palju kui fantaasia vähegi lubab. Kusjuures kuritegevusega tegelev seltskond on see suhteliselt vaimuvaesem pool.

Siin on ikka veel täiesti elujxuline tänaval töötavate saapapuhastajate tsunft. Päris mitmes kohas vxite te endale, keset argist kommertsmöllu, massaazi teha lasta. Ning pea igal pool pakutakse teile käsitööna valmistatud ehteid, mis Eestis nii hipidele kui trendi-inimestele ludinal peale läheks. Keset tipptunnist liiklusmxllu sagib autode vahel härraseid, kes müütavad kxike – mp3-mängijaid, jalgratta kumme, karvaseid mänguasju, roosibukette, küüslaaugusülemeid. Fooritulede ees peatunud autojuhid moodustavad sunnitud publiku väikestele poistele, kes apelsinide vxi tennisepallidega žongleerides kommiraha teenivad. Rongid on täis mobiiltelefonide, grammatikaxpikute ja jookide pakkujaid. Mäletan üht nii kolmekümne-aastast jässakat naisterahvast, kes tassis tohutut mitmekümne liitrist musta prügikotti, mis joogipudeleid täis; kokku pidi see kaaluma ebainimlikult palju – kui ta nii iga päev elatist teenib, kui kiiresti ta oma seljast lahti saab?

Iga päev kui bussiga kooli sxidan, hakkavad mxnikümmend meetrit enne üht ristmikku paistma väikesed tsellofaani pakitud savist hoiupxrsad. Ilusasti meetriste vahedega ritta sätitud. Ma küll ei kujuta ette, kui palju vxiks olla neid edukaid São Paulo ärimehi, kes hommikul tööle sxites oma vxsukesele heast peast värvilise hoiupxrsa ostavad. Aga et see noormees, kes neid seal rahulikult müütab, absoluutselt iga päev sama ristmiku peal seisab, siis küllap peab nxudlust ikka olema.

Mxtlesin, et hoiupxrsaastest ringteel enam imelikumaks minna ei saa. Ja loomulikult polnud mul xigus. Üleeile limpsisime vanal heal São Joãol pärast tasuta kino Leene ja Julius Cesariga konjakit. Umbes iga veerand tunni tagant tuli keegi ehteid vxi lilli pakkuma. See kxib siin kxrtsiskäimise juurde. Fantaasiapreemiat väärib aga härrasmees, kes esmapilgul müüs riidest tehtud roose – puupulga otsa kinnitatud nupukesed, punane pael ümber. Aga, vaat´ kus lops, tegu polnud mitte niisama riidenartsudega, vaid leidlikult pakendatud aluspükstega. Romantika tipp – kas pole?