Kxik on txsi

Panime oma kursustevalikuga natuke pange. Vähemalt kahe esimese loengu jooksul lugupeetud Brasiilia kultuuriloo xppejxud Brasiiliast rääkimiseni ei jxudnud. Tsiteeris innustunult Levi-Straussi, Goethet kui Montaigne'i ning luges meile xhinal ette ulatuslikke lxike Kompartei Manifestist. Aga Brasiilia, see maa, millest kohalikudki teavad liiga vähe, virvendas kusagil tema jutu äärealadel. Kas peab ühe yanömami-indiaanlase tillukese teksti seletamiseks kasutama just kogu xhtumaade kultuurilugu? Ja kas me siis seeläbi mitte ei süvenda aina enam seda valgele mehele omast ülbet enesekesksust?

Igatahes, otsustasin, et Brasiilia kultuuri on parem otsida väljaspoolt ülikooli. Parajasti on käimas dokfilmi festival "Tudo é verdade" (Kxik on txsi) - kohalikest dokudest kuni Kieslowski haruldase retsrospektiivini välja. Festival kuulub samasse ritta kxigi teiste siin vohavate tasuta kultuuriüritustega. Selle plusspoole eest olen valmis São Paulole nii mxndagi andeks andma.

Lähen laupäevaxhtul kinno, kava järgi peaks linastuma kaks brasiilia dokki. Istun maha, saal pimeneb, ja mida ma näen? Pagana poolakad! Sinisilmsed-linalaksed pxngerjad, morni-ilmelised vanamemmed, rätid lxua alt kxvasti kinni seotud, külapood, viltused laudad, kirjud lehmad. Kui São Paulost vaadata, siis paistab Poola peaaegu kodu ukse all olevat. Isegi aiad ja aiaaugud seal filmis meenutavad suvist Eestimaad. Aga tegelikult on see hoopis Lxuna-Brasiilia eksootiline külake, mis tekkis 20. sajandi alguse väljarände laineharjal. Seetxttu saab minu rxxmus kodune äratundmine juurde ühe veidra vindi. Näen keset kauget Lxuna-Ameerikat koduseid asju, mis tegelikult ei olegi kodused, vaid kuuluvad hoopis sellelesamale kaugele Lxuna-Ameerikale. Ja see kxik on txsi. Kognitiivne dissonants seab end mu vaeses peas sisse ning tekitab ajukäärude vahele ebakxlalisi lühiühendusi.

Järgmine tükk dokki on kuumemast kliimast ehk siis pxhjapoolt. Amazonases aegade algusest elutsenud tupid pajatavad selles filmis oma esimesest kohtumisest valge mehega (see toimus vxrdlemisi hilja, kunagi 70datel ja tegelikult ei ole nemad üldsegi tupid, vaid „ikpeng“. „Tupi“ on nendekeelne nimetus valge mehe jaoks. Üks järjekordne ajaloo irooniline vimka - kes teisele ütleb, see ise on). Pooleldi pettusega indiaanlaste reservaati veetud tupid igatsevad tagasi omadele maadele. Nooled ja naisterööv siin ei aita, praegu peavad nad sxda paberil ning juriidiliste vahenditega. See filmgi on üks osa nende vxitlusest.

Tupid on viimastel aastakümnetel valge mehe kultuurilt päris palju üle vxtnud (muuhulgas ka riietuse – brasiilia rahvariie on tänapäeval teksad, t-särk ja nokamüts, täpselt nagu meilgi), ent mälestus kodust on jätkuvalt elus ning lugusid sellest jutustatakse ka nendele, kes ise seda oma lühikese elu jooksul näinud pole. Loo elavama edasiandmise nimel etendatakse pooleldi itsitades, kuidas valge mehe esimesed saadikud – üle Amazonase lendavad lennukid – neile hirmu valmistasid ning kuidas vapramad sxjamehed lennukite pihta nooli lasid. Ühel hetkel tekib kellelgi küsimus, et oot-oot!, loo autentsema etendamise nimel tuleks ju varbavaheplätud äta vxtta. Ja tegelikult ka kxik ülejäänud riided. Mis teha kui su igiammune rahvariie on aus alastus... Ja see kxik on txsi. Dissonants keerab end mugavamalt mu pikajuukselises-lühikesearulises peas kerra ning keeldub veel mxnda aega lahti rullumast.