Metamorfoos nr.3. Photoshoot

Poolatar Ewelina saadab ühel päeval sms-i. Kas ma ei tahaks osaleda fotosessioonil? Tema sõbrad otsivad modelle. Professionaalsed meigikunstnikud, mingi vampiiriteema. Raha ei maksta, vaevatasuks saab endast ägedad pildid. Järgmisel pühapäeval? Mis siis ikka, ma pole veel ühtki pühapäeva vampiiriks käinud. 

Saame hommikul kell seitse ülikooli ees Intaniga kokku. Ta on umbes minuvanune naine ja ta viib mu enda juurde, kus ootavad ees Ewelina (tema tuleb teiseks modelliks) ja Intani abikaasa Fandi. Fandi ja Intan on mõlemad meigikunstnikud. Fotograaf laekuvat hiljem, kõigepealt on vaja Intanil ja Fandil meid ette valmistada. Meigikunstnike koduks on keskmise suurusega toake, mille kõrval asub vannituba, mis näikse täitvat ka köögi funktsiooni. Selles tagasihoidlikus kambris me ümbersünd vampiirideks sündima saabki. 

Kõigepealt võetakse ette Ewelina. Läheb vähemalt pool tundi, kuni ta nägu kaetakse korraliku meigikorraga. Kunstripsmed ja puha. Samal ajal näitab Fandi mulle oma eelmiste fotolavastuste tulemusi. Verd lendab, zombid, kummitused (aga mitte Jaava kohalikud, vaid Lääne omad), pooltel modellidel on pool nägu justkui põlenud või muidu lömmi löödud. Tundub päris kummaline ja võigas. 

Võimalik, et igasugused Harry Potterid ja Videvikusaagad pole jätnud puutumata ühtki maailma nurka.  Indoneesiasse on see fantaasiakirjandusest sündinud popkultuur igatahes jumala korralikult kohale jõudnud, sest järgmiseks näitab Fandi mulle udust televiisorist filmitud videojuppi Videvikusaagast (vist?) ja osutab tumeda poisipeaga vampiirile (või oli see libahunt?) ja ütleb, et sellest saab minu karakter. Okei, vabalt.

Seejärel võtab Intan minu ette. Kui ta lõpetab, ei tunne ma end peeglis enam ära, aga päris äge on. Kunstripsmed ja puha. Kuigi, mida kusagilt ei paista, on verepritsmed või happest söövitatud põsed. Meile Ewelinaga on tehtud lihtsalt tugev ja korralik õhtusilmameik. Ma olen natuke pettunud. Olin vahepeal lootma hakanud kunstverd ja -löga. Aga tuleb välja, et meist saavad hoopis maitsetuvõitu poolilmadaamid. Saame Intanilt kostüümid – odavalt läikivast materjalist õhtukleidid. Minu oma on veel kuidagi eriliselt mõistatuslik kuldne krousis toru... Mis vampiiridest sai? Ewelina seletab vabandavalt, et ta vist kujutas ka midagi muud ette. Ajan toru endale selga, pähe pannakse mulle (sest mul on ikka veel sündsusetult vähe juukseid) parukas, mis on altpoolt must ja pealtpoolt punakas. Kui ma nüüd ennast peeglist vaatan, pole endisest ootusärevast elevusest jälgegi. Ma näen välja nagu keskealine drag-queen! Vähemasti nõnda ma ennast tunnen. Vahepealt on laekunud fotograaf Isthan ja kohalik modell Putri. 

Mõne aja pärast pakime end kõik Ishtani dziipi ja sõidame –  meigid näos, parukad peas – tagasihoidlikku warungi (lihtne söökla) lõunatama. Olukorra absurdsus ei tee mu asburdset enesetunnet sugugi paremaks. Ikka päris loll on olla. Ja sealt edasi põrutame Imogiri  metsa. See on esimene männimets, mida siinoleku juures näinud olen. Kõrgete puude vahelt tükati maapinnale paistev valgus leevendab veidi mu pettumust. Ja nüüd, pärast mitmeid tunde passimist läheb alles asjaks.

Fandi plätserdab mu lõuale magusa maitsega kunstverd ning palub silmad punni ajada ja kurja nägu teha. Kihvad monteerivat nad hiljem Photoshopis juurde. Silmad punni? Mis ajast pahalastel silmad punnis on? Iidsest ajast muidugi. Kõik siin ju teavad, et kurjust väljendatakse punnis silmadega. Ja tõesti-tõesti, kui nüüd järele mõelda, siis ma olen ju lugenud küll, et Jaava pool-müütilise, pool-müstilise varjuteatri nukkudel on selgelt kodeeritud silmakuju. Nooblid ja viisakad tegelased on võrdlemisi pilusilmsed, keskmikuil on mandlisilmad ning koletised ja muidu nurjatud tegelinskid on ilusate ümmarguste silmadega. Nojah, eks ma siis proovi. Ülesanne on olla elegantselt verejanuline. Ahvatlev ja ohtlik, õudsalt ilus sõna otseses mõttes. Ja seda punnis silmadega... Kena, kena. Te võite ette kujutada kui võõras see kõik mu loomusele on. Ja üleüldse on see kõik ikka koleväga kitš, mis kitš. Võtab ikka natuke aega enne, kui mingigi tunnetuse kätte saan. Aga et ma olen selle supi sisse juba sattunud, siis vähemalt proovin. Ja, üllatus-üllatus, ühel hetkel ongi mul selline kurjakuulutavalt halastamatu tunne. Fandi näikse üsna rahul olevat. Ainult et pildistamiste vahepeal püüab ta mind ikka naeratama ärgitada. Ju teda ennast teeb ka see ülbe ja karm vampiirivamp veidike kõhedaks. Ja vot ongi paras. Lõpuks hakkab mulle see kaamera ees sisisimine ja urisemine isegi natuke meeldima. Ega päris lõpuni ei teagi ju, mis koletised kusagil su sees peidus olla võivad.

Vampiir puhkab. Pildi tegi Sardhy

Hullud päevad

Kohalikul odavlennufirmal lõppes eile kampaania. Olude sunnil ostsime minu tillukese krediitkaardiga piletid neljale inimesele, kokku kolmeteistkümnele lennule.
Arve kokku nõks üle kolmesaja euro

Olmeline hommik

Tuulutame madratseid

Kompositsioon patjade ja kiivritega

Hommikusöök

Metamorfoos nr. 2. Karneval

Ma olin just otsustanud kolida, aga polnud sellega veel päriselt ühele poole saanud. Selles külas, mille elanik must peagi saama pidi, oli tulemas mingi üritus ja et jaavalased on äraütlemata külalislahke rahvas, olid ka küla valged tulnukad asjast osa võtma kutsutud. 

Hommikul kella üheksaks on meil kästud naabrinaine Nani juurde laekuda. Ilma pikema jututa laseb Nani mul ja majanaaber Rachelil otsustada, kumba kostüümi me tahame – punast või seda sulgedega. Tuleb välja, et tegemist on karnevaliga... Et Rachelile meeldib sulgedega variant ja mina olen veel liiga unine, et üldse millestki aru saada, jääb mulle punane. Nad seletavad, et see on kratoni (sultanipalee) valvuri kostüüm. Mida iganes. Nüüd ei jää muud üle, kui mängu kaasa teha. Lämmatavas kuumuses tõmmatakse mulle selga umbsest tehismaterjalist püksid ja kuub, seotakse ette valge põll ja pistetakse seljataha püksivärvli vahele puust pistoda. Pähe veel kõrge kuldsete ääristega kaap. Ja mul endal pole õrna aimugi, mis nüüd edasi saama hakkab. 

Muundumas. Rachel tegi pilti

 Kui Rachelile on pähe tõmmatud indiaanipealiku moodi suurte sulgedega peaehe (väidetavalt kujutab ta endast midagi või kedagi Jaava idaosast) ja mulle on kõige krooniks antud kätte mingi odalaadne kepp, oleme me valmis ülejäänud külaga ühinema. Mošee ees käib suur tunglemine. Terve tänav on samasuguseid punaseid sõdureid ja kirevaid indiaanlasi täis. Peamiselt naised ja noorukid. Passitakse, meigitakse, tehakse pilti. Saginat kui palju, selgust ei kusagil. Ja siis ühel hetkel nügivad külanaised mu õigesse ritta ja me harjutame natuke aega marssimist. Üks, kaks, üks, kaks.

"Indiaanlased Ida-Jaavalt". Rachel tegi pilti

Nähtavasti tuleb ühel hetkel meil marssimine rahuldavalt välja, sest ühel hetkel pakitakse meid kõiki autodesse ja sõidutatakse paar kilomeetrit eemale naaberküla peatänavale. Ja siin alles selgub kui suure üritusega tegu on. Lisaks sõduritele ja indiaanlastele passivad siin väikeste gruppidena kolmnurksete kübaratega riisikorjajad-talunaised, Disney-printsessid, kuninglikud Jaava printsid, kummitused, korstnapühkijat meenutavad mehed mustas jne, kõigele lisaks suured pappkujud, mõni nagu radža, teised justkui üleelusuurune legopaar. Ja nende rühmakeste vahel orkestrinatukesed nagu postkolonialismi-uurija märg unenägu – Euroopa trummid ja Jaava gong.

Legopaar. Rachel tegi pilti

Ja siis ühel hetkel hakkab kogu see killavoor liikuma. Me marsime, oda õlal, naaberkülast tagasi oma külla ja sealt ringiga turu juurde. Mööda riisipõldudest ja haisvast suhkruvabrikust. Ja nagu korralikule rongkäigule kohane, on meie tee palistatud pealtvaatajatega. Ja nagu Indoneesias kombeks, on peaaegu igaühel neist käes mobiil või fotoaparaat. Ja valget ahvi on eriti lõbus pildistada. Kuigi siin tuleb pea iga päev keegi küsima, kas ta tohib sinuga pilti teha, pole must eluski niiii palju pilte tehtud. Ja nii me muudkui marsime. Ja pealtvaatajad teevad muudkui pilti.

PS. Mis üritusega täpselt tegu oli või miks seda tegelikult peeti, seda ei tea ma siiani.

Kultuuridevahelised erinevused

Ikka hariduslikel eesmärkidel nokitsen teinekord keeleõpiku kallal. Lisaks grammatikareeglitele ja sõnavaraharjutustele jagavad õpiku autorid aeg-ajalt kultuurilisi näpunäiteid. Kohati võib otsa komistada taolistele manitsustele:

a) Kätega vehkimine või hoogne žestikuleerimine on märk enesekontrolli puudumisest ja seda peetakse deemonitele omaseks käitumiseks.
b) Kõnealune suudlus (ind. k. cium) kujutab endast põsenuusutust. Sellest ka sama sõna teine tähendus - nuusutama, näiteks lilli. Teine, euroopalik, termin on sun (hollandikeelsest sõnast zoen). Kuid matsuvat musi peetakse üldiselt vastikuks.

Metamorfoos nr. 1. Gamelan

„Kui te tahate proovida, mis tunne on päris gamelan-orkestri saatel tantsida, siis ülejärgmisel nädalal olete oodatud minu poole. Õhtul kell kaheksa. Võtkem seda kui teie eksamit“. Nii ütleb Yogyakarta tantsu õppejõud ühel hommikul oma saamatutele välistudengitele. Me oleme viimased kuu aega ragiseva cd-plaadi saatel higistanud, tammunud ja randmeid väänanud, et õppida liikuma viisil, mis vähemalt mingisuguselgi määral meenutaks graatsilist Kesk-Jaava printsessi. Enamik meist, mõistagi, tulutult. Pigem võiks arvata, et tegu on käputäie moosivarastega. Kooli kostüümilaost antakse meile veidi kurnatud väljanägemisega sarongid ja kebaya’d (pitspluus, mis käib kohaliku ’rahvariide’ juurde) ja nii me orienteerumegi enam-vähem kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta.

Kedagi teist peale õppejõu enda kohal pole. Vihma sajab ja seetõttu läheb paar head tundi aega, enne kui terve seltskonna kokku saab. Selgub, et taolisi kogunemisi peetakse iga 35 päeva tagant õppejõu kadunud äia auks. Keset noormeestele mõeldud ühiselamu hoovi asub pendopo – avatud paviljon, mis ammuse kombe kohaselt on mõeldud igasugu kogunemisteks, peamiselt muusika ja tantsu jaoks. Pendopo keskel troonib portree, mis kujutab teravate põsenukkidega traditsioonilises riietuses vanahärrat – see on äi, ühiselamu rajaja, ärimees, kes oli sultani mitte just liiga kauge sugulane. Arvata võib, et rikas kui kröösus. Tal olla olnud 15 last ja üle 40 lapselapse, ise olevat ta vastu pidanud peaaegu 100. eluaastani. Mõni ime, et sellise tegelase mälestuseks käib iga kuu aja tagant koos terve orkester.

Ükshaaval vurisevad hoovi peale motikad. Nende pealt ronivad maha päevi näinud teksatagid, väljaveninud t-särgid, kergelt lömmis nokatsid – khuulilt kulunud vanamehed. llma igasuguse tseremoonia või kärata aetakse juttu ja võetakse sisse koht oma instrumendi taga. Kellegi hoolitsev käsi on iga pilli kõrvale asetanud roosa metallist tuhatoosi. Ei lähe kaua aega, kui neile tekivad seltsiks teeklaasid. Ampsatakse snäkke, tehakse suitsu, näpitakse pille, aetakse törts juttu. Kõik on aeglane, rahulik, punnitamata. Ent ometi on ilmselge, et selles mängus on oma etikett ja tegu on olulise, peaaegu pühaliku toiminguga. Ja siis ühel hetkel hakatakse mängima. Need on professionaalsed muusikud, mõni tulevat otse proovist sultanipaleest.

Õppejõud nimetas tähaõhtust kogunemist ennist prooviks. Ometi pole siin ei noote, harjutamist ega tagasivõtte. Pealtnäha isegi ei juhi seda paarikümnepealist kooslust mitte keegi. Lihtsalt mängitakse. Meie oleme vahepeal endile sarongid-kebayad selga ajanud, ning ühel hetkel antakse meile võimalus orkestri saatel tantsida. Ei saa küll öelda, et ma nüüd, gamelani saatel, äkitselt printsessistuksin, ent kuidagi pidulikum, „pärisem“ tunne on küll. Ja siis kõlab ühel hetkel lõpulaul ning minnakse pikemalt nägusid tegemata lihtsalt laiali.  

Siin on toimunust üks väikene videosalvestus. Kes terve loo lõpuni vaadata jaksab, saab auhinna.

Samal ajal kui

... koduses meediaruumis ringleb uudis Bali templis seksinud eestlastest, võib meiekandis siin lugeda hoopis teistsuguseid uudiseid.

Naistepäev

Pole ju sugugi paha saak kuuetunnise polikliinikus passimise kohta, või mis?

Ema ütles ikka

..., et kui me endid ei pese, kasvavad seened selga. Et voila:

Põhjuseks tõenäoliselt ... pesuvesi.