Kxik on txsi

Panime oma kursustevalikuga natuke pange. Vähemalt kahe esimese loengu jooksul lugupeetud Brasiilia kultuuriloo xppejxud Brasiiliast rääkimiseni ei jxudnud. Tsiteeris innustunult Levi-Straussi, Goethet kui Montaigne'i ning luges meile xhinal ette ulatuslikke lxike Kompartei Manifestist. Aga Brasiilia, see maa, millest kohalikudki teavad liiga vähe, virvendas kusagil tema jutu äärealadel. Kas peab ühe yanömami-indiaanlase tillukese teksti seletamiseks kasutama just kogu xhtumaade kultuurilugu? Ja kas me siis seeläbi mitte ei süvenda aina enam seda valgele mehele omast ülbet enesekesksust?

Igatahes, otsustasin, et Brasiilia kultuuri on parem otsida väljaspoolt ülikooli. Parajasti on käimas dokfilmi festival "Tudo é verdade" (Kxik on txsi) - kohalikest dokudest kuni Kieslowski haruldase retsrospektiivini välja. Festival kuulub samasse ritta kxigi teiste siin vohavate tasuta kultuuriüritustega. Selle plusspoole eest olen valmis São Paulole nii mxndagi andeks andma.

Lähen laupäevaxhtul kinno, kava järgi peaks linastuma kaks brasiilia dokki. Istun maha, saal pimeneb, ja mida ma näen? Pagana poolakad! Sinisilmsed-linalaksed pxngerjad, morni-ilmelised vanamemmed, rätid lxua alt kxvasti kinni seotud, külapood, viltused laudad, kirjud lehmad. Kui São Paulost vaadata, siis paistab Poola peaaegu kodu ukse all olevat. Isegi aiad ja aiaaugud seal filmis meenutavad suvist Eestimaad. Aga tegelikult on see hoopis Lxuna-Brasiilia eksootiline külake, mis tekkis 20. sajandi alguse väljarände laineharjal. Seetxttu saab minu rxxmus kodune äratundmine juurde ühe veidra vindi. Näen keset kauget Lxuna-Ameerikat koduseid asju, mis tegelikult ei olegi kodused, vaid kuuluvad hoopis sellelesamale kaugele Lxuna-Ameerikale. Ja see kxik on txsi. Kognitiivne dissonants seab end mu vaeses peas sisse ning tekitab ajukäärude vahele ebakxlalisi lühiühendusi.

Järgmine tükk dokki on kuumemast kliimast ehk siis pxhjapoolt. Amazonases aegade algusest elutsenud tupid pajatavad selles filmis oma esimesest kohtumisest valge mehega (see toimus vxrdlemisi hilja, kunagi 70datel ja tegelikult ei ole nemad üldsegi tupid, vaid „ikpeng“. „Tupi“ on nendekeelne nimetus valge mehe jaoks. Üks järjekordne ajaloo irooniline vimka - kes teisele ütleb, see ise on). Pooleldi pettusega indiaanlaste reservaati veetud tupid igatsevad tagasi omadele maadele. Nooled ja naisterööv siin ei aita, praegu peavad nad sxda paberil ning juriidiliste vahenditega. See filmgi on üks osa nende vxitlusest.

Tupid on viimastel aastakümnetel valge mehe kultuurilt päris palju üle vxtnud (muuhulgas ka riietuse – brasiilia rahvariie on tänapäeval teksad, t-särk ja nokamüts, täpselt nagu meilgi), ent mälestus kodust on jätkuvalt elus ning lugusid sellest jutustatakse ka nendele, kes ise seda oma lühikese elu jooksul näinud pole. Loo elavama edasiandmise nimel etendatakse pooleldi itsitades, kuidas valge mehe esimesed saadikud – üle Amazonase lendavad lennukid – neile hirmu valmistasid ning kuidas vapramad sxjamehed lennukite pihta nooli lasid. Ühel hetkel tekib kellelgi küsimus, et oot-oot!, loo autentsema etendamise nimel tuleks ju varbavaheplätud äta vxtta. Ja tegelikult ka kxik ülejäänud riided. Mis teha kui su igiammune rahvariie on aus alastus... Ja see kxik on txsi. Dissonants keerab end mugavamalt mu pikajuukselises-lühikesearulises peas kerra ning keeldub veel mxnda aega lahti rullumast.

Kaamlid läbi nxelasilma

Tundub, et olen siin juba korduvalt soigunud vaesuse ja sotsiaalse ebavxrdsuse üle. Ja tegelikult vxiks seda teha veel ja veel. Ent isegi need, kellel peaaegu kxik on väga sitasti, et viitsi kogu aeg vinguda (kui nad just eestlased – halamise maailmameistrid – pole). Jah, on küll palju asju rohkem kui pahasti. Jah, 18 kuni 24-aastaste meeste osakaal, kes tulirelvade läbi surma saavad, on rahuaja kohta masendavalt kxrge. Nagu ka 15 kuni 24 aastaste noorte naiste hulk, kes koduvägivalla all kannatavad. Ning inimxigustega on siin mxnedes piirkondades ning ühiskonnagruppides ikka haprad lood. Ent seepärast ei jää ükski xlu joomata, laulud laulmata ja tantsud tantsimata. Ning kui raha on vähe, siis tuleb seda juurde tekitada. Vximalusi selleks on täpselt nii palju kui fantaasia vähegi lubab. Kusjuures kuritegevusega tegelev seltskond on see suhteliselt vaimuvaesem pool.

Siin on ikka veel täiesti elujxuline tänaval töötavate saapapuhastajate tsunft. Päris mitmes kohas vxite te endale, keset argist kommertsmöllu, massaazi teha lasta. Ning pea igal pool pakutakse teile käsitööna valmistatud ehteid, mis Eestis nii hipidele kui trendi-inimestele ludinal peale läheks. Keset tipptunnist liiklusmxllu sagib autode vahel härraseid, kes müütavad kxike – mp3-mängijaid, jalgratta kumme, karvaseid mänguasju, roosibukette, küüslaaugusülemeid. Fooritulede ees peatunud autojuhid moodustavad sunnitud publiku väikestele poistele, kes apelsinide vxi tennisepallidega žongleerides kommiraha teenivad. Rongid on täis mobiiltelefonide, grammatikaxpikute ja jookide pakkujaid. Mäletan üht nii kolmekümne-aastast jässakat naisterahvast, kes tassis tohutut mitmekümne liitrist musta prügikotti, mis joogipudeleid täis; kokku pidi see kaaluma ebainimlikult palju – kui ta nii iga päev elatist teenib, kui kiiresti ta oma seljast lahti saab?

Iga päev kui bussiga kooli sxidan, hakkavad mxnikümmend meetrit enne üht ristmikku paistma väikesed tsellofaani pakitud savist hoiupxrsad. Ilusasti meetriste vahedega ritta sätitud. Ma küll ei kujuta ette, kui palju vxiks olla neid edukaid São Paulo ärimehi, kes hommikul tööle sxites oma vxsukesele heast peast värvilise hoiupxrsa ostavad. Aga et see noormees, kes neid seal rahulikult müütab, absoluutselt iga päev sama ristmiku peal seisab, siis küllap peab nxudlust ikka olema.

Mxtlesin, et hoiupxrsaastest ringteel enam imelikumaks minna ei saa. Ja loomulikult polnud mul xigus. Üleeile limpsisime vanal heal São Joãol pärast tasuta kino Leene ja Julius Cesariga konjakit. Umbes iga veerand tunni tagant tuli keegi ehteid vxi lilli pakkuma. See kxib siin kxrtsiskäimise juurde. Fantaasiapreemiat väärib aga härrasmees, kes esmapilgul müüs riidest tehtud roose – puupulga otsa kinnitatud nupukesed, punane pael ümber. Aga, vaat´ kus lops, tegu polnud mitte niisama riidenartsudega, vaid leidlikult pakendatud aluspükstega. Romantika tipp – kas pole?

Nimemaagia

Euroopa on täis ühe ja sama nimega inimesi. Üksikud keelelised mugandused ei tee olematuks txika, et peaaegu meil kxigil on samast algallikast p2rit nimed – ole sa siis Leenu vxi Jelena vxi Helène. Ja ega neil siingi palju teistmoodi pole – ükskxik kui kirju geenimiktsuuri ja paljurahvuselise suguvxsaga kodanikel on ikka peamiselt portugali (ehk siis enamjaolt Piibli päritoluga) nimed. Mxningate väikeste kxrvalekalletega.

Erinevalt hispaaniakeelsest Lxuna-Ameerikast, Jeesused siin karjakaupa ringi ei silka. Ent seeasemel on meesterahvastele ajuti kombeks anda Xhtumaade kultuuriloost tuntud nimesid. Ja nii juhtubki, et uue kommunikatsiooniteooria loengus ütleb keegi: „Ei noh, mina olen küll Eukleidesega täiesti nxus“ ja selles pole midagi naljakat. Vxi et keeletunnis sai Heraklesega vaieldud valetamise lubatud piiride üle. Vxi et meil on sxber Julius Cesar, kellele kangesti meeldib Skandinaavia kinokunst.

Kuidas siis koolis l2heb, kah?

Tänan küsimast, hästi. Asjad vxtavad siinmail aega. Selle saime juba üsna alguses selgeks. Kooli jaoks pabereid tooma hakata oli vaja juba jaanuaris. Märtsi teine töönädal on lxpuks ometi see aeg, kui ka sisulise tööni jxutakse.

Esimesed keeletundide sissejuhatuseks mxeldud intervjuud suudame Leenega mitmel pxhjusel maha magada. Vabade kohtade täitmiseks mxeldud lisaintervjuudel pole kellegi eriti aega, me keele oskamise vxi mitte oskamise taset selgeks teha. Ja nii me satumegi esialgu kumbgi pügala vxrra liig lihtsasse rühma. Leenel on grupis terve rodu itisitavaid Aasiast pärit nunnasid (sic!), kel väheke raskusi ladina tähestikuga. Minul on aga klassikaaslasteks ujedad Lxuna-Ameeriklased, keda tasase temperamendi ja suhtluskartuse poolest vxiks täiesti vabalt eestlasteks pidada. Inglise keelega pole isegi keelexppe rühmas mitte midagi peale hakata. Selle vxib kohe heaga üleliigseks teadmiseks liigitada ja juulikuuni ära unustada.

Ametlikult tohime me vxtta vaid ühte ainet. Aga eestlasliku rügamisharjumusega see ei kipu kuidagi kokku sobima. Mxningase lunimise peale lubatakse meil paari kursust veel kuulata. Nojah, see päädib nüüd sellega, et me töönädal algab kohe tagasihoidliku kolmeteist-tunnise koolipäevaga. Üle pingutada ma oskan. Aga Brasiilia kultuuri loengust ei raatsi ju loobuda. Mida ma siin siis veel xpin, kui mitte seda maad veidi lähemalt tundma? Ja txik, et see xnnetu loeng algab kell pool kaheksa xhtul ja lxpeb veidi enne kella ühtteist (loengu kestus on minu jaoks ikka veel müstika), on lihtsalt kahest halvast parem. Alternatiivne aeg oleks kolmapäeviti kell kaheksa hommikul ja pärast keskkooli lxppu keeldun ma kategooriliselt end enne kella üheksat voodist välja ajamast.

Tore uudis on see, et loengus räägitust arusaamisega pole mingeid probleeme. Keeleoskus kallerdab praegu just selle piiri peal, et aru saab, aga xppejxule vastu vaidlema veel ei kipu.

Naistep2ev

8. märtsil on kxik tänavanurgad täis lillemüütajaid. Inimesed käivad ringi ja soovivad üksteisele särasilmil "Felizes mulheres!", maakeeli "Xnnelikke naisi!". Aga naiste xnnega aga on lood siin pigem naa kui nii...

Naistepäevale langes tänavu muuhulgas USA presidendi välkvisiit. Väidetavalt "vaba maailma" väidetav esimene mees, keda valvatakse ülima hoolitsusega. Kui vaba see maailm siis on? Tohutud turvameetmed ja liikluspiirangud lxid SP’ argielu korralikult sassi, täpselt nagu meilgi. Ent erinevalt sellest, mis meil mxne kuu eest toimus, olid Bushi vastased väljaastumised txsised ja ulatuslikud.

Paulista avenüül olla demonstrante olnud 10 kuni 20 tuhat. Muidu vaid autode närvilist ruttu täis suurlinna tuiksoon oli sel hetkel reserveeritud vastakatele marssijatele. Paulistal jalutas terve plejaad inimesi, kes ühel vxi teisel pxhjusel Bushi peale pahased, homodest anarhistideni. Ja teist sama palju seisis nxutu näoga kxrghoonete ees ning vaatas seda mäsu pealt. Ja mida need marssijad siis tahtsid?

Olid kauboikapitalismi vastu, selle, mida nende jaoks esindab Ameerika, eesotsas Pxxsa-Jüriga. Ent samas oli USA esimene mees neile ka lihtsalt ettekäändeks, et väljendada rahulolematust pea kxigi siinset ühiskonda vaevavate murede üle. Nad olid raevukalt mures vägivalla pärast ning protestisid häälekalt politsei omavolitsemise vastu vaesemates piirkondades. Nad nxudsid naistele xigusi ja lastele haridust (ainuüksi Sao Paulo osariigis on mxningatel andmetel 2,7 miljonit last, kes koolis ei käi). Ja kxigile paremat arstiabi.

Lipud ja loosungid, kähehäälsed ruuporisse karjujad. Viimased eranditult naised (naistepäev ikkagi). Peaaegu nagu Delacroix' maalilt. Ühtegi paljastatud rinnaga üle laipade rühkivat sxjajumalannat ma ei näinud, aga punalippe küll.

Kui Lxuna-Euroopa komnoorte sodingud ja punapartei „peakorterid“ on mind seni vaid naerma ajanud, siis siin hakkas natuke kxhe. See raevukus, mis sel hetkel linnatänavalt näkku xhkus, oli hoopis midagi muud kui heaoluühiskonna igavusest tingitud utoopiline idealismitsemine. Need inimesed siin olid väga pahased. Ja enamikul neist vist on xigus olla nördinud. Xxvastav mxelda, kui nad just kommunismi kxik enestele pääseteeks valivad. Jah, ma saan aru küll, et kommunism nende jaoks on hoopis midagi muud kui meie ajalooline kogemus. Ent ikkagi ei saa lahti mxttest, et nad ei tea, mida soovivad. USA vastu vxib ju olla, aga kas see peab kohe tähendma seda, et ollakse punalipu poolt?

Bush tuli siia Brasiiliaga suhteid soojendama. Lisaks sellele, et ameeriklasi on viimasel ajal (ei tea miks küll?) hakanud huvitama brasiillaste eksperimendid alkoholikütuse osas, valmistab neile muret Hugo Chavezi üha kasvav populaarsus Lxuna-Ameerikas...

Kreoliseerumise kxrgem aste

Nägime ükspäev teatris noormeest, kellel T-särgi peal kiri "Liberdade", mis tähendab vabadust, kuid on ka tuntud SP jaapanlaste linnaosa nimi; selle all Taaveti täht; tähe sees jaapani katakana, mis tähistab silpi "mu"; ning selle all omakorda kiri capoeira.

Jaapanlaste linnaosa juudipoiste kapoeria-ring "Mu"?

Kxik segiläbi - see ongi kokku Sao Paulo.

Mxned hommikud lihtsalt on sellised

Ärkad yles heli peale, mis meenutab labidalööke su pea kohal. Kas siin üritatakse kedagi katusele matta? Ja alles siis tuleb sulle meelde, et xige jah, meil käivad ju remondimehed katust parandamas. Vinnad enese vannituppa ainult selleks, et avastada, et töömehed on ka siia jxudnud - pisike dushiruum on täis meesterahva riideid (meie, ainult naiste ühismajas!), kraanikausis vedeleb räpane kalts, potist vaatab vastu üks üüratu junn.

Mis siis ikka. Pesemisrxxmud lükkuvad edasi xhtusse. Vähemalt sai eile xhtul poest mannat toodud. Koduigatsus väljendub meil siin vist toidusedelis - eile klimbisupp, täna mannapuder. Mmmmm. Ainult et manna osutub klistiiripulbriks. Ja kohvi, mis sai ka alles eile muretsetud, ei maitse nagu kohvi. Tuleb välja, et kiri "Cevada" kohvipaki peal ei osuta mitte toote nimetusele, vaid hoopis kofeiinivabale odralurrile. Leene yritab teha sitast saia ning segab mittemanna ja mittekohvi koogitaignaks. Mittekoogitaignaks?
Eks näis, xhtu on hommikust targem.

Miks ma siia xigupoolest tulla tahtsin

Nagu juba korduvalt räägitud on SPsse kogunenud kogu maailma viletsused ja kogu maailma luksused. Kontrastid on siin mxxtmatud. Kellel on, sellel on liiga palju, kellel pole, sellel pole midagi. Selge see, et Paulista avenüü pangainimestel on. Eks nad siis yrita oma karmavxlga väheke kergendada ja kogukonnale muul moelgi kasulikud olla. Igal rahaliigutamiskontsernil siin on oma kultuurimaja, kus rahvale tasuta meelehead ja vaimutoitu pakutakse. Terve selle nädala toimub Itaú panga kultuurikeskuse korraldusel tantsufestival. Üle terve riigi on kokku korjatud koreograafe, muidu etendajaid, tantsuteadlasi ja kehateoreetikuid. Täiesti tasuta. Tasemel, mis tunduvalt ületab enamiku Eestis tehtavast. Kui j2rgmiseks n2dalaks festival läbi saab, ehk kirjutan millestki muust ka.

Praegu ma kultuurigurmaanitsen. Ohtralt

Kes elab kuul?

Eelmisel suvel Helsingis üritas Mehhikost pärit Ricardo mulle selgeks teha, et kuu peal on jänes. Ei uskunud. Kuul on natuke arulageda naisterahva nägu. Vxi, äärmisel juhul, see vaenelaps Setu muinasjutust, kelle Kuu haletsusest enese juurde vxttis. Jänest ei leia sealt mitte mingi nipiga, olin mina jumala kindel. Ricardo vxttis appi kogu oma veenmisoskuse. Ja kui isegi see ei aidanud, siis ka katoliku pühakud ja interneti. Aga katoliku pühakute sisestusjxud on eesti uskmatute tütarlaste jaoks mxneti kesine. Noh, ja internet on ka selline infosoo, kust vxib leida midaiganes. Nett tunnistas, et kuu peal vxib olla jänes küll. Aga lisaks vxib sealt hea tahtmise korral leida ka raamatut lugeva naise vxi lohetapjast Püha Jüri vxi tont teab, mida veel. Kuu on üks kurmuse Rorschachi test aegade algusest. Jänes vxi asi...

Ja siis, pool aastat hiljem satun ma kxige kiuste teisele poole maakera. Ja kes mulle siin kuuketta pealt, kaks kxrva kikkis, vastu vaatab? Jänes, kuramus. Ongi!