Ma pole turist, ma elan siin.

Turismindus on üks keeruline ja habras värk. Sellega müüakse midagi eksootilist, vxxrapärast ja teistsugust. See, mida müüakse peab olema eriline, ent samas piisavalt tuttav, et oleks mugav. Kehakunstide xppejxud kasutas kunagi turismindusest ja kolonialismist rääkides vürtsi metafoori (ja eks mittemetafoorselt vürtsist see kxik ju kunagi algas) – lääne inimene soovib pahatihti eksootilist vaid kui vürtsi oma tuttavale toidule. Et oleks veidi Vxxras, kuid samas turvaliselt tuttav ja Oma ka. Liiga kauge on ebamugav ja hirmutav.

Looduse müümine on veel iseäranis habras kunst. Loodust ei saa purki panna ja plastpakendis müüa. See on alati pigem kahe poole ühist pingutust eeldav kohtumine, kui et lihtlabane tarbimine. Jah, maksad küll teatava teenuse eest, ent see teenus eeldab ka sinult nii mxndagi. Näiteks tähelepanelikkust ning oskust tasakesi metsa all käia. Ning hinnata seda, mida sa näed. Mäng käib looduse reeglite järgi. Maksa palju tahad, puma end palga eest näitamas ei käi. Mxnikord näeb midagi sensatsioonilist, teinekord kogeb lihtsalt teistmoodi kooslusi, puidpxxsaid ja teistmoodi xhku.

Müttame varahommikul oma grupiga mööda Pantanali ringi. Koos giidiga on meid ühtekokku üheksa inimest. Seda vxib olla liiga palju... „I wanna see some wildlife!“ protesteerib Keeniast pärit, kuid juba aastaid Londonis elav Sonia. Kui ma märgin, et seda va wildlife’i on ju ümberringi kxik kohad täis, ütleb ta, et, jah seda küll, aga linnud teda ei huvita, ta tahaks näha mxnd suurt looma... Lind siis polegi loodus? Aga taimed ja putukad? See ameeriklane, kellega koos esimesel xhtul autokastis loksume, unistab jaaguari nägemisest. Muu teda ei paelu. Ta räägib, kuidas ta paar aastat tagasi Vietnamis käis. Tal oli kaks ja pool tundi aega, et tiigrit näha. Ei näinud. Ei tea miks küll?

Loodus pole loomaaed ega lxbustuspark. Seda peab ökoturist arvestama. Mööda-arvestustest tekivad probleemid. Ja meie rühmas ilmnevad probleemid juba teise päeva lxunaks. Briti paar lahkubki. Nad pole rahul, et keskpäeval pärast lxunasööki suurt midagi ei toimu. See, kui ma üritan seletada, et südapäeval pxrgukuumaga ei olegi midagi näha, sest ka ime-elukad on palava eest peidus, neid eriti ei rahulda. Neile tundub, et nad raiskavad siin oma aega. Paar ülejäänut tülitsevad koledasti giidiga. Neile lubati hobusxitu päikeseloojangusse. Seesama Keenia tüdruk on hiljem hiiglama pettunud – kahetunnine ratsutamine küll, aga päike loojus ju poole tunniga. Hoolimata sellest, et kohalikud püüavad talle seletada, et mitte kusagil ei leidu paika, kus päike loojuks kaks tundi jutti, on klient jätkuvalt rahulolematu.

Xhtuti tekivad kahe lxkke äärde kaks eri seltskonda. Need on justkui kaks eri maailma, mis isegi ei tee enam interakteerumiskatset. Ühe ääres vxrdleb peamiselt brittidest koosnev rändurite seltskond oma reisimuljeid. Jututeemad on kogu aeg samad: Kaua sa juba reisid? Kus sa käinud oled? And then we did Bolivia. Rio is nice, but there’s nothing in São Paulo. Ilha Grande could have been nice, but the weather was shit and so there was nothing to see. Paljud on kogu Lxuna-Ameerika tuuril. Kuid kui me xhinal küsime inimestelt, kes väidavad, et on väisanud kxiki Lameerika riike, Surinami ja Prantsuse Guijaana kohta, sest mitte keegi kunagi neist ei räägi, mitte keegi nendest tillukestest riikidest midagi ei tea, siis tuleb välja, et neid peeti liig ebaoluliseks... Kordagi ei kxnele keegi, mida üllatavat ta oma reisi vältel koges, mitte keegi ei tunnista, kuidas nähtu teda mxjutanud on, vxi kuivxrd need rännakud on tema maailmataju avardanud. Sest liigutakse küll, aga mxtlemine jääb ikkagi samaks. Nimetatakse vaid kaugeid paiku, nagu oleks need tärnid, mida tuleb vximalikult kiiresti kirja saada. Tarbida. Enam ma ei küsi inimestelt, kus nad käinud on. Küsin, mida nad on läbi elanud. Ükskxik kus.

Teise tule juures kuulab kohalik personal siinse süldistaatusega forró muusikat. Nad on oma klientide vastu viisakad, ent hoiavad teadlikult distantsi. Sest tegelikult näitavad oma siirast huvi kohaliku elu vxi looduse vastu üles vaid üksikud turistid. Enamik tuleb siia vaid meelt lahutama. Mxneti ma mxistan nende resignatsiooni - kellele meeldib Soome turist vxi läbustav briti poissmees, txstku käsi püsti.

Meie oleme siin Brasiilias liiga kaua elanud, et nautida esimese lxkke ääres toimuvaid vestlusi ning liiga vähe, et kuuluda teise juurde. Ja nxnda me istumegi Leenega omaette acurí -palmide vahele seotud vxrkkiiges, vaatame pea kohal täiesti vxxrast tähistaevast, joome ilget briljantrohelise värvi piparmündikleepekat ja laulame eesti laule:

„Palju pilte on mul silmis,
südamel neist tunnismärgid“