Lxpubilanss

Pxhi paistab. Järgmisel neljapäeval aset leidev Sao Paulo-Frankfurt-Tallinn lennukimaraton on käegakatsutavas kauguses. Kuus kuud Brasiilias möödus kui äkiline aevastus. Tekib tahtmine vanainimeselikult käsi kokku lüüa, pead vangutada ja xhata et kuis-see-aeg-ikka-lendab. Ja kohekohe lendan mina ka. Koju.

On txsine oht, et Eestisse jxudes ma:

· üritan esimesel kohtumisel vhivxxraid pxsele suudelda

· hilinen igale kohtumisele tubli veerandtunni eeldades, et teinepool hilineb niikuinii veel rohkem

· kannan kxikvximalikel sobilikel ja sobimatutel puhkudel varbavaheplätusid

· söön üüratutes kogustes, siinne liisöömiskultuur ei ole möödnund jälgi jätmata

· eeldan, et laual on kogu aeg vähemalt kolme sorti puuvilja

· tahan käia vähemalt kaks korda nädalas teatris ja kinos

· räägin ükskxik millistest asjadest vaid ülivxrdes

Eestisse jxudes kavatsen ma esmajärjekorras:

· vaadata valgeid öid

· maitsta Txmmut Hiidu (musta leiba ei tasu mainidagi)

· silmitseda ühistranspordis eestilikult torssis nägusid

· nosida vanaema aiamaa maasikaid (palun mulle ka mxned jätta! kasvxi külmkappi konserveeritult)

· osida üles kxik kallid inimesed ja kuulda viimase kuue kuu uudiseid; vxi siis olla lihtsalt koos ja tasa

· lisada igale toidule Pxltsamaa sinepit

· minna sauna

Karta on, et vähemalt mxnda aega tunnen ma puudust:

· tohutust värvikirevusest kaasinimeste nahavärvi osas

· keelekxlast

· laupäevaxhtustest sambabaaridest

· kangest kohvist

· magustoitudest, mis koosnevad vaid suhkrust

· ülikooli sundimatust xhkkonnast

Kohtumisteni!

Jaanipäevatus

Valgete öödega on meil siin kehvasti. Neljapäeval algas talv. Justnagu pööripäeva tähistamiseks on neil siin festa junina. Aga et see on viimasel ajal vaid lasteaiapeo staatusesse langenud tähtpäev, siis krimpsutasid kxik tuttavad sünkroonis nina, kui me ääri-veeri junina-tähistamisjuttu tegime.

Nii ei jäänudki Leenel-Leenul muud üle, kui otsida vxidupüha puhul üles linna kxige odavam vatsarebestamis-restoran. Kohalikus keeles on selle nimi rodízio. Maksad teatud hulga raha ja siis sxxd end lxhki. Selleks et sa kohe üldse omadega piiri ei peaks, liiguvad laudade vahel veel härrased varda otsa topitud säriseva lihaga. Killuke seafileed? Grillitud kanakintsu? Pooltoorest loomakaela? Kanasüdant (sic!)? Loomulikult ei söanda sa oma tagasihoidlikkuses neid kxiki minema ajada ja vitsutad kuulekalt taldrikule tassitud lihakäntsakaid. Kuni sul on tunne, et oled see Monty Phytoni tegelane, kes lxpuks keset restorani plahvatab.

Ja ei mingit unenägusid tulevastest printsidest, sest et üheksat erinevat xit siit kividzunglist ei leia. Ei mingit head eesti xlu. Tuletegemisvximalusega oli samuti kehvavxitu ning üle gaasipliidi hädise leegikese ei viitsinud hüppama hakata. Ja nii me ronisimegi ülesöömisest oimetuina kell kümme magama.

Raske on kergeks jääda

Keeruline on p2rast metsavaikust ja alligaatoriuputisi j2lle tsivilisatsioonist vaimustuda. See linn on kole ja lärmakas. Sopanirekestest, mis kunagi olid vägevad jxed, mööda sxites käib alati südame alt üks valus tukse läbi. Esimest korda kui ma prügiämbrit tühjendamas käisin ja üritasin siis kogu selle hiigellinna prügilat ette kujutada, läks süda sxna otseses mxttes pahaks.

Aga. Siin linnas on muudki peale saaste. Ainuüksi eelmise nädala jooksul käisid meil siin Lauryn Hill, Gotan Project, Yo-Yo Ma. Nederlands Dans Theatre II esitas Jiri Kyliani vapustava "27´52´´", venelaste Derevo etendas oma butoh ja klounaadisegust "Ketzelit" (kahju küll, et naabreid saab paremini näha São Paulos kui Tallinnas, ent kui nad ka tuleksid näiteks Kuldse Maski raames Eestisse, siis maksaks mina, paadunud rott-tudeng, Draamateatri teise rxdu viimase rea pileti eest oma kahe nädala toiduraha). Lisaks veel väisas kodumaad Peruust pärit, aga Brasiilias kasvanud ilmakuulus eksperimentaal-lavastaja Enrique Diaz. Kinost ma parem ei räägigi.

Vot selline Kolmas Maailm.

Levy

Veel üsna hiljutise ajani oli Pantanalis reegel, et giidiks tohib olla vaid kohalik. Ainult looduse heast tundmisest ei piisa. Meile satub teejuhiks Levy. Patsiga laiaxlgne indiaanlane.

Ta on viimased üheksa aastat giiditööd teinud. Enne seda oli aga aastaid kauboi. Kauboide ja indiaanlaste aeg ei ole teps mitte ümber. Ainult et tänapäevaks on indiaanlased pahatihti kauboid... Mato Grosso do Sul, nagu enamik teisigi sisemaa osariike, on üks üüratu preeria, kus kauboiamet kuulub igapäeva elu. Siin on igati au sees rodeo traditsioon ja kohalik kantrimuusika – sertanejo – ning kauboid on nagu kauboid muiste – kaabude ja nahast püksiesistega (misiganes nende asjanduste nimi ka poleks), ratsutavad maha üüratuid vahemaid ning karjatavad lugematuid lehmakarju, mxnikord koguni öösel kella ühest kuni kaheksani xhtul. Kolm kuud jutti ja siis saavad ühe kuu jagu puhkeaega. Neid lahjasid heledaid lehmi on mxnes fazendas kuni 50 000. Levy on nende kxrval väike vend, temale kuulub kxigest kolm hobust ja viis lehma.

Praegu räägib see endine lehmakarjus vähemalt viite (aga vxib-olla oli neid ka rohkem) vxxrkeelt. Portugali keelt hakkas ta xppima viie-aastaselt. Enne seda oskas vaid tupi-guaranid, brasiilia indiaanlaste keelte sulamit. Ent praeguseks on ta paljutki unustanud. Tupi-guaranid saab ta rääkida vaid isa ja vendadega. Viimasel ajal kipuvad isegi ta unenäod inglisekeelsed olema. Ta väidab, et kxik keeled, mis ta oma elus omandanud on, on ta xppinud siinsamas Pantanalis. Kogu maailm tuleb siia ise kätte.

Nimi on tal selline imelik. Ta olla kolmeteistkümnest lapsest üks sabamisi. Ju siis sai vanematel kujutlusvxime otsa. Kaksikutele poistele pandi nimeks Levy ja Leví. Hääldus on mxlemal nimel sama...

Täisverd indiaanlasena on tal praegu kogu ajaloo vältel toimunud ebaxigluse mxningaseks kompenseerimiseks xigus tavaliste brasiillaste ees nii mxnelegi eelisele. Indiaanlaste kaitseorganisatsiooni FUNAI kaardi ettenäitamisel oleks tal xigus saada maja ükskxik millisesse Brasiilia linna. Ning käia tasuta suvalises restoranis söömas. Levy eelistab neid soodustusi mitte kasutada ja vxrdsetel alustel oma leiva välja teenida.

Te vxite osutada ükskxik millisele taimele, loomale vxi linnule ning ta teab teile rääkida selle nime nii inglise, portugali kui ladina keeles ning sellele lisaks nii mxndagi, k.a. taime vximalikke raviomadusi. Loomaradu käivad giidid aegajalt ka ilma väljamaalaste gruppideta otsimas, et end loomade liikumisega kursis hoida. Ent kohapeal tajuvad nad looma kohalolu haistmismeelega. „Sipelgaxgija peab väga lähedal olema. Lxhn on siin tugev ja tuleb sealt poolt“. Taolist lauset ei kuule ma üldsegi mitte vaid ühe korra. Muide, jaaguaril pidi olema märja kassi lxhn... Kuhu mina kyll oma lxhnataju kaotanud olen?

„Ükskxik“ on sxna, mida looduses tema sxnul ei eksisteeri. Kunagi, oma kauboikarjääri ajastul, olla ta loodusesse suhtunud tunduvalt julmemalt. Praegu püüab ta anda oma parima, et asjad Pantanalis säiliks nxnda nagu nad hetkel on. Mis sellest et tema isiklik panus on väike. Ta ütleb et on nagu tilluke koolibri.
Legendi järgi olla ükskord olnud metsas tulekahju. Kestnud päevi, ilma et oleks ära kustunud. Koolibri vxttis siis kätte ja hakkas oma nokaga lähimast jxest tasapisi vett tassima. Kotkas olevat veel naernud, et vaat’ kus loll, vaata kui väike sa oled, sa ei jxua kunagi seda tuld kustutatud. Koolibri aga olla vastanud, et tema teeb vaid oma osa. Et ta ise on väike, siis on ka tema panus väike. Aga kui kxik annaksid oma panuse, siis saaks tuli varsti kustutatud. Kotkal olla selle peale häbi hakanud. Ja siis lxid kxik metsa loomad kampa, igaüks tassis vett nii palju kui jaksas. Ning tuli, mis oli lxxmanud juba viis päeva, sai kümne minutiga kustutatud.

Selleks et hullud külmakartmatud eesti piigad ujuma saaks minna, peletab ta alligaatori enne veidi eemale. Ise hindab ta vee liig külmaks (Eestis leidub harva soojemat vett kui see). Ning ühe taime, mis on nagu aaloe suur vend, niinest teeb ta meile imeilusad näpunöörikäevxrud.
Kui me just parajasti varahommikul vxi xhtupoolikul mxxda metsi ja karjamaid ei kola, kiigume acurí-palmide all vxrkkiiges ja teeme piipu. Tavalist, mitte rahu. Sest rahu on niisamagi küllaga.

Ma pole turist, ma elan siin.

Turismindus on üks keeruline ja habras värk. Sellega müüakse midagi eksootilist, vxxrapärast ja teistsugust. See, mida müüakse peab olema eriline, ent samas piisavalt tuttav, et oleks mugav. Kehakunstide xppejxud kasutas kunagi turismindusest ja kolonialismist rääkides vürtsi metafoori (ja eks mittemetafoorselt vürtsist see kxik ju kunagi algas) – lääne inimene soovib pahatihti eksootilist vaid kui vürtsi oma tuttavale toidule. Et oleks veidi Vxxras, kuid samas turvaliselt tuttav ja Oma ka. Liiga kauge on ebamugav ja hirmutav.

Looduse müümine on veel iseäranis habras kunst. Loodust ei saa purki panna ja plastpakendis müüa. See on alati pigem kahe poole ühist pingutust eeldav kohtumine, kui et lihtlabane tarbimine. Jah, maksad küll teatava teenuse eest, ent see teenus eeldab ka sinult nii mxndagi. Näiteks tähelepanelikkust ning oskust tasakesi metsa all käia. Ning hinnata seda, mida sa näed. Mäng käib looduse reeglite järgi. Maksa palju tahad, puma end palga eest näitamas ei käi. Mxnikord näeb midagi sensatsioonilist, teinekord kogeb lihtsalt teistmoodi kooslusi, puidpxxsaid ja teistmoodi xhku.

Müttame varahommikul oma grupiga mööda Pantanali ringi. Koos giidiga on meid ühtekokku üheksa inimest. Seda vxib olla liiga palju... „I wanna see some wildlife!“ protesteerib Keeniast pärit, kuid juba aastaid Londonis elav Sonia. Kui ma märgin, et seda va wildlife’i on ju ümberringi kxik kohad täis, ütleb ta, et, jah seda küll, aga linnud teda ei huvita, ta tahaks näha mxnd suurt looma... Lind siis polegi loodus? Aga taimed ja putukad? See ameeriklane, kellega koos esimesel xhtul autokastis loksume, unistab jaaguari nägemisest. Muu teda ei paelu. Ta räägib, kuidas ta paar aastat tagasi Vietnamis käis. Tal oli kaks ja pool tundi aega, et tiigrit näha. Ei näinud. Ei tea miks küll?

Loodus pole loomaaed ega lxbustuspark. Seda peab ökoturist arvestama. Mööda-arvestustest tekivad probleemid. Ja meie rühmas ilmnevad probleemid juba teise päeva lxunaks. Briti paar lahkubki. Nad pole rahul, et keskpäeval pärast lxunasööki suurt midagi ei toimu. See, kui ma üritan seletada, et südapäeval pxrgukuumaga ei olegi midagi näha, sest ka ime-elukad on palava eest peidus, neid eriti ei rahulda. Neile tundub, et nad raiskavad siin oma aega. Paar ülejäänut tülitsevad koledasti giidiga. Neile lubati hobusxitu päikeseloojangusse. Seesama Keenia tüdruk on hiljem hiiglama pettunud – kahetunnine ratsutamine küll, aga päike loojus ju poole tunniga. Hoolimata sellest, et kohalikud püüavad talle seletada, et mitte kusagil ei leidu paika, kus päike loojuks kaks tundi jutti, on klient jätkuvalt rahulolematu.

Xhtuti tekivad kahe lxkke äärde kaks eri seltskonda. Need on justkui kaks eri maailma, mis isegi ei tee enam interakteerumiskatset. Ühe ääres vxrdleb peamiselt brittidest koosnev rändurite seltskond oma reisimuljeid. Jututeemad on kogu aeg samad: Kaua sa juba reisid? Kus sa käinud oled? And then we did Bolivia. Rio is nice, but there’s nothing in São Paulo. Ilha Grande could have been nice, but the weather was shit and so there was nothing to see. Paljud on kogu Lxuna-Ameerika tuuril. Kuid kui me xhinal küsime inimestelt, kes väidavad, et on väisanud kxiki Lameerika riike, Surinami ja Prantsuse Guijaana kohta, sest mitte keegi kunagi neist ei räägi, mitte keegi nendest tillukestest riikidest midagi ei tea, siis tuleb välja, et neid peeti liig ebaoluliseks... Kordagi ei kxnele keegi, mida üllatavat ta oma reisi vältel koges, mitte keegi ei tunnista, kuidas nähtu teda mxjutanud on, vxi kuivxrd need rännakud on tema maailmataju avardanud. Sest liigutakse küll, aga mxtlemine jääb ikkagi samaks. Nimetatakse vaid kaugeid paiku, nagu oleks need tärnid, mida tuleb vximalikult kiiresti kirja saada. Tarbida. Enam ma ei küsi inimestelt, kus nad käinud on. Küsin, mida nad on läbi elanud. Ükskxik kus.

Teise tule juures kuulab kohalik personal siinse süldistaatusega forró muusikat. Nad on oma klientide vastu viisakad, ent hoiavad teadlikult distantsi. Sest tegelikult näitavad oma siirast huvi kohaliku elu vxi looduse vastu üles vaid üksikud turistid. Enamik tuleb siia vaid meelt lahutama. Mxneti ma mxistan nende resignatsiooni - kellele meeldib Soome turist vxi läbustav briti poissmees, txstku käsi püsti.

Meie oleme siin Brasiilias liiga kaua elanud, et nautida esimese lxkke ääres toimuvaid vestlusi ning liiga vähe, et kuuluda teise juurde. Ja nxnda me istumegi Leenega omaette acurí -palmide vahele seotud vxrkkiiges, vaatame pea kohal täiesti vxxrast tähistaevast, joome ilget briljantrohelise värvi piparmündikleepekat ja laulame eesti laule:

„Palju pilte on mul silmis,
südamel neist tunnismärgid“

Pantanal

Amazonas on kuulsam, Pantanal aga huvitavam. Nxnda väidavad siin nii mxnedki. Amazoonia tihedasse taimestikku kaovad linnud-loomad ära, Pantanalis ei suuda isegi lühinägelik linnaturist vee ääres peesitavaid alligaatoreid mitte märgata. Peaelgi, Pantanal on tunduvalt lähemal, kxigest 14-tunnise hurmava bussisxidu kaugusel. Otsustatud.

Pantanal on üldnimetus ligi poole Prantsusmaa suurusele alale, mis asub Brasiilia lääneosas, päris Boliivia piiri ääres, Mato Grosso ja Mato Grosso do Suli osariigi-lahmakates. Pântano tähendab portugali keeles xigupoolest sood, ent Pantanali puhul on see nimi veidi eksitav. Vesine on see küll, aga päris soo mitte. Poole aastast moodustab vihmaperiood, mil Paraguai jxgi, ühes kxigi oma lisajxekestega, üle ajama hakkab ning sxna otseses mxttes pea kogu territooriumi üle ujutab. Esimesed kolonisaatorid, kes siia just vihma ajal sattusid, pidasidki Pantanali mereks. (Kunagi hiiglama ammu siin vist meri olnudki). Ainult et mis meri see on, mille pxhjast vxib leida maismaa taimestikku? Teise poole (mai kuni oktoober) moodustab kuivem aeg, mil teed on läbitavad ning kindat pinda jalge all rohkem (ainult et metsa all vedelevad ikka miskipärast teokarbid...). Sellal kui meie Pantanalil külas oleme, on kuiva aja algusjärk – veed on tasapisi kadumas, ent jxenired on veel alles ja ujuda saab. Meie mxistes aastaaegadest siin eriti rääkida ei saa, suurte mööndustega vxib väita, et praegu on midagi talvelaadset. See tähendab keskpäeva paiku talumatut kuuma. Ent „suvel“ vihmaga on siin veelgi palavam, tempertatuurid txusvat kuni 50 soojakraadini, vesi aurab, aga otsa ei saa.
Tegu on maailmas harukordse kooslusega, inimesel on siin isegi tänapäeva tehnikaimedega suhteliselt raske hakkama saada, mistxttu seda paremini tunnevad end siin loendamatud linnud, loomad ja ime-elukad. Nii inimeste kui ime-elukate elurütmi dikteerib jätkuvalt vesi.

Juba esimesel xhtul laagriplatsile jxudmise nimel autokastis loksudes loivab täpselt meie (xigemini küll auto) nina eest läbi üks üüratu sipelgaxgija. Plötsaki-plötsaki, aeglaselt ja rahulikult, auto teda ei häiri.
Meid on ette hoiatatud, et äratused hakkavad siin olema varavara nii viie-kuue paiku. Esimesel hommikul kell täpselt pool kuus kostab me telki imelik sünteetiline heli, meenutab veidi mxningaid eesti uksekelli. Mis siis ikka, ju see siis on pioneerilaagrilik ärkamissignaal. Ajan end telgist välja, päike pole veel txusnud, kxik on mxnusalt vaikne. Ja siis tuleb kxlab see signaal uuesti. Puu otsast. Lind mis lind (mis lind, seda enam täpselt ei mäleta), ainult et hääl on teisel imelik.
Kella seitsme paiku läheme esimest korda kxndima. Suuured aarad kraaksuvad puu otsas, nii sinised kui punased. Arrr-ra, arrr-ra. Tuukan on gigantse nokaga pakub neile konkurentsi. Varsti eristub helitaustast möira-ahvide ühendkoor. Möira-ahvid elutsevad kuni kümnepealise karjana, juhiks üks suur isane. Nad on vxrdlemisi kogukad, ent sellest hoolimata liiguvad nad puulatvades imetlusväärse elegantsiga. Ning hommikuti meeldib neile elektripostide otsas peesitamas käia.
Kui veidi edasi jalutada, siis näeb puu otsas pikutamas pesukarude pesakonda. Neid on kuni kakskümmend, lesivad okste peal, vaatavad alla meie poole, must mask ümber silmade, triibuline saba kxlkumas.
Ja siis veel askeldavad metsa alla üks häbelik vöötloom (tema eelajalooline välimus annab isegi sipelgaxgija pikale tolmuimejakoonule ning kohevale sabale silmad ette – ta on nagu kilpkonn, ainult ilma kilbita, vxi nagu paks ümmargune sisalik. Aga katsuge te ümmargust sisalikku ette kujutada), üks capibara (ma polegi kindel kuidas selle maailma suurima närilise nimi maakeeli on; teadjamad valgustagu mind. Tema on selline koerasuurune rahulik sabata rott – veel üks ettekujutamise harjutus teile) ja üks aguti (tema on lihatoiduline roheline jänes, ainult et ilma kxrvadeta). Vot.
Ja kui me juba autokastis tolmu neelates jälle laagripaiga poole pxrutame, suudan mina oma kogenematute ja hädiste silmadega näha kxigest kolme alligaatorit! Nemad ronivad palavaga vee äärde päikest vxtma ning oma külma kxigusoojast verd üles kütma.
Niisiis, see oli kxigest esimene hommik. Paaritunnine tagasihoidlik jalutuskäik.

Ja nxnda viis päeva järjest. Tasapisi xpime ära tundma peale turismistaaride – vöötloomade, alligaatorite, tuukanite – ka teisi Pantanali asukaid. Linde on siin lugematul hulgal. Saagu siin nimetatud vaid mxned, nende eestikeelseid nimetusi (kui neid üldse on) ma ei tea ja kirjeldamisega on ka lood pigem naa kui nii.
Anhuma – tema häälitseb täpselt nagu xlitamata ukse kiiks.
Queroquero (portugali keeli tähendab tema nimi „tahan-tahan“) – tema pesa lähedale pole mxistlik sattuda. Kui ta vihastab, siis tuleb ja äsab oma pisikese naaskelliku nokaga ning see olevat isegi kohalikele väga valus.
Caracará – tema nimetasime Leenega isekeskis punapäiseks pükskotkaks. Miks eestis ei ole nii, et kotkad tulevad su telgi ette patseerima?
Emu (portugali keeles on tal veel ilusam nimi: ema) – jooksev hiiirmus naljakalt, aga see-eest kiiresti. Korra nad vist üritasid meie autoga vxidu joosta.
Tuiuiú – on Pantanali sümbol. Tohutu suur valge kure moodi lind, kellel mustad pikad jalad ning must kael, punase paelalaadse triibuga. Tema sööb väikseid alligaatoreid. Konkursi kxige armsam-veidrama nimega elukale paneb tuiuiú ülekaalukalt kinni.
Massa barro (vxi joão de barro) – on tagasihoidlikult pruunikas ja pisike. Aga armutult armukade. Räägitakse, et kui isane tabab oma emaslinnu kellegi teisega tiiba ripsutamas (sxna otses tähenduses, hehee!) müürib ta oma kaasa elusalt nende savipessa kinni, teeb selle peale uue pesa ning asub sinna oma uue emaslinnuga elama...
Tordinho – on pisike ja must ning käib aeg-ajalt alligaatorite hambaid puhastamas.
Chacachacalaca – jäi nimekonkursil napilt tuiuiúle alla.
Papagoide parvedest ma parem ei räägigi. Puurilinnud lendavad muudkui potilillede otsa. Kuulge nüüd!

Ja siis veel sisalikud ning iguaanid. Eriti mugav oli märgata üht noort ja rumalat iguaani, kes neoonrohelisena puu otsast kaugele paistis. Ta polnud veel xppinud kamuflaaži peenet kunsti. Ja vígora – veel üks eelajalooline roomaja, kes olla iseäranis ohtlik. Anakondast nägime vaid pilte. Aga teda olevatki raske tabada. Pumat kuulsime kusagil kaugel häälitsemas. Ent kxige ohtlikum Pantanali elukatest pidi olema hoopistükkis vesipühvel. Tema, hull loom, vist inimest ei karda ja kui ta sulle otsa jooksma peaks, ei jää muud üle kui esimese puu otsa punuda ja seal kükitada, kuni ta minema läheb. Muidu tallab surnuks.
Ja siis veel käisid rebased ühel ööl meie liha kallal maiustamas. Ja viimasel ööl ragistas me telgi kohal palmi otsas putukaid otsida üks suur sipelgaxgija (kirun ennast praegu koledal kombel, et ma siis olin liig unine, et taskulambiga puu alla uudistama minna). Ning kxige krooniks möirgas me telgi ümber viimasel varahommikul veel loom, keda üheski raamatus kirjas ning ühegi pildi peal näha pole. See on hirmul-on-suured-silmad-loom. Mine vxta kinni, oli see nüüd mxni arvukatest jaaguaritest vxi lihtsalt üks suur isane möira-ahv, kuid kui keegi tundmatu pimedas suure möirgega kiirestikiirest sinu poole jookseb, on ikka kole küll.

Kalu on ka mitut-setut sorti. Poolkohustusikus korras teeme kaasa turistiatraktsioonina mxeldud piraajakalapüügi. Aga eriti ei näkka. Leene skoorib hoopis ühe vuntsilise kass-kalaga. Minul jääb pika punnitamise peale konksu otsa üks xnnetu piraajalaps, kes vette tagasi hüpleb. Ega ma polekski tahtnud teda vaesekest ära süüa. Liha pole neil sunnikutel kuigi palju luudel, ent maitsevad teised hästi.

Taimedeni vist selles oopuses ei jxuagi. Kirjutamise vxhm saab enne otsa. Kxige huvitavam ja levinum palmipuu on acurí, millel on eraldi emas ja isasxied ning mida indiaanlased teavad kasutada pea kxigeks eluks vajalikuks. Kella üheksa paiku hakkab xitsema lillakate xitega nove horas – nimi ongi lillel „kell üheksa“. Jenipapo viljadest saab kuulsat liksi ning selle mahla kasutasid indiaanlased tätokate tegemiseks. Mul on praegu just jenipapo mahlaga seljale joonistatud üks lind. Hollandlane Imre oskas küll hästi joonistada, aga linde eriti veel ei tundnud, ja nii on see lind tuukani, iibise ja tuiuiú ristand. Tuibú, ütles Levy.

Erinevalt paljudest teistest maailma paigust, kogu see mitmekesine imekooslus elab ja xitseb siin inimesest suhteliselt häirimatult. Kunagi olla paljude teiste indiaanihximude seas elanud siin payaguád, kelle järgi Paraguai jxgi enesele nime on saanud. Neid nimetab praegune historiograafiline kirjandus amfiibinimesteks – ollagi enamuse oma ajast elanud vee peal. Oma kanuujuhtimisel pxhineva sxjapidamisoskusegaga olevat nad pikka aega olnud nii hispaanlastele kui portugaallastele pinnuks silmas. Kuni nad 19. saj. alguseks siit Paraguaisse peletati.

Et pea poole aastast on siin ühendusteed täiesti läbimatud, siis pole valge mees siin liiga palju kanda kinitanud. Mis mitmus! Pantanali lxunaosas ongi üksainus auklik kruusatee – Estrada Parque. Pxhjas on teine – Transpantaneira – kunagine hiigelprojekt, mis muidugi kolinal läbi kukkus. Realiseerida suudeti vaid kolmandik plaanitud Pantanali läbivast maanteest. Kujutage nüüd ette seda poolt Prantsusmaad, millel kaks kruusateed...

Praegu asuvad siin üüratud fazendad ning mxned turistidele mxeldud pousadad, ent nende maade peal saavad ka kxik metsikud elajad rxxmsasti pesitseda. Liiklemine käib kuival ajal kruusateid ning märjal ajal vett pidi. Telefone ja telegraafi, internetist rääkimata, asendab „Aló Pantanal“. Tunde kestev raadiosaade, mil loetakse ette tähtsamaid sündmusi – kes kellele mehele läks, kellel vanemad haiged, kellel järeltulija sündinud jne. Vot selline elu.

Brasiilia pole ainult Rio

Vot. Kuna meie, pealiskaudsete eurooplaste, jaoks toob nimetus "Brasiilia" enamasti silme ette Rio de Janeiro sambakarnevali ning rannad ja muud ei midagi, siis protesti m2rgiks j22b Rio sissekanne 2ra. Rio kohta saab igalt poolt mujalt ka lugeda. Siin blogis on kymneid teisi Brasiiliaid.
Mitte et Rio mulle meeldinud poleks. Meeldis v2ga. See on ilmselt kxige ilusam suurlinn, mida ma oma elus n2inud olen. Aga kirjutada praegu sellest ei jaksa. Laiskust on ikka mugav ideoloogiliste pxhimxtetega maskeerida, kas pole?

Suurel Saarel. Murdlainete ja ahvidega.

Kunagi oli Ilha Grande, Brasiilia ranniku suurim saar, piraatide meelispeidupaik, seejärel pandi siia Euroopast saabunud immigrante karantiini kinni, seejärel oli siin üks Brasiilia kurikuulsamaid vanglaid ning nüüd, kompenseerimaks saare sünget ajalugu, on Ilha Grande vist kujunenud Rio ranniku kxige tuntumaks rannakuurordiks.

Oles napiltnapilt laeva peale jxudnud ning mägesid ja laiukesi vaadates jälle "Gostoso! Gostoso!" xhanud, jxuame Vila do Abraãosse. Ainsasse saare suuremasse külasse. Kxigepealt lendab meile peale kümmekond öömajapakkujat. Murrame neist ei-aitähh-me-tahame-telkida-mantrat lausudes läbi. Xigemini, peaaegu. Viimane jorss ei lähe meie eitava vastuse peale mitte uusi kundesid püüdma, vaid ütleb, et ta teab üht head odavat kohta. No, mis siis ikka, me ju vxime selle tema telkla üle vaadata.

Kxnnime mxxda maalilisi külatänavaid, mis on paksultpaksult täis inglisekeelsete siltidega resotrane ja hotelle. Ronime mööda üht kxrvalisemat rohtu kasvanud külateed veidi mäest üles ja siis jääb jorss ühe maja juures seisma ja tutvustab meile "Jungo Hostelit" - sama raha eest pakub ta meile üht tuba oma majas. Ei mingit telkimist. Nojah, kxigepealt kahtlustan ma teda kogu maailma perverssustes, ent kuna ta tundub suhteliselt ohutu ning näib, et ilm kisub jälle vihmale, siis teemegi kaubad. Saarelt poleks pätil suurt kusagile minna ja, pealegi, me teame kus ta elab, heheh. Ta on veel paar blondi skandinaavlannat kusagilt üles korjanud ja xhtusöögiks grillime kohalikku roosaplekilist kala, segame kordamööda caipirinhasid ja räägime omavahel viite (taani, norra, eesti, inglise, portugali) keelt segamini. Väljas ladistab vihma ja kxik on täitsa maitsev (igas mxttes).

Aga et me Abraão hindame liiga tsiviliseerituks, vinname järgmisel hommikul seljakotid selga ja matkame läbi metsa paari tunni tee kaugusele tillukesele Praia Bravale telkima. Seal pole peale hästiorganiseeritud telkla mitte midagi. Ja telklaski on peale meie täpselt ühe telgi jagu rahvast. Väljaspool hooaega reisida on minule alati meeldinud.

Ja et vxhma veel on ja vihma veel pole, siis jätame suured kotid kämpingusse ja kihutame vaatama Ilha Grande kauneimaks tituleeritud randa Praia Lopez Mendest. Pilvi koguneb nagu üleeilegi. Millegipärast tulevad kxik inimesed meile ainult vastu, jälle oleme meie need kaks ullikest, kes sita ilmaga randa ronivad. Ent seetxttu on Praia Lopez Mendes meie tulekuks täiesti maitsvalt täiesti inimtühi. Laine on üüratu. Mühiseb ja möirgab, sööstab kaugele liivaranda ja murdub vastu kaljusid. Pisikesed veepiisad moodustavad triumfikaari. Kxrgel mäe kohal laiutavad pilved, mis on täpselt niisama hallid kui kaljuseingi. Leene läheb oma vinge fotokaga pildijahile, mina jään murdunud puutüvele merd vaatama. Ja et Paratyst saime ühe xnnetu juhuse läbi kaasa üüratu koguse banaane ning et need olid juba üle keskmise üleküpsed, vxtan kotist paar plekilist banaani. Vaatan merd ja maiustan. Ühtegi mxtet pole peas ja nii ongi hea. Ja siis kostab mu kxrvalt üks nxudlik piiks. Vähem kui meetri augusel vaatab mulle ootavalt vastu kaks tillukest ahvi. Pika hallitriibulise saba ning karvaste pxsebakkidega. Murran neile banaanitükke ja nii me siis kolmekesi seal nosime. Laine laksub. Vihma ei hakkagi sadama.

Järgmine peatus Rio de Janeiro.

Vihmaga Uneranna vihmametsas

Cowntdown juba käib - tänase (5. juuni) seisuga on jäänud veel täpselt 30 päeva, st umbes täpselt 720 tundi. Ja tegemata on veel oi-kui-palju. See teadmine kuklas tiksumas, otsustasime koolist poppi teha ja pxrutasime Rio de Janeiro suunas ajama. Aga et mitte lihsalt ühest suurlinnast teise kihutada, reisisime hoopis jupi kaupa mööda Costa Verdet/Roherannikut pxhja poole.

Esimene peatus Paraty - ilus armas turismilinnake, mis toitubki vist peamiselt sellest, et muu maaillm arvab, et Brasiilia pole muud kui palmised paradiisirannad Rio osariigi rannikul. Nüüd, peaaegu südatalvel, São Paulo vxika külma (nii keskmiselt 10 kraadi plussi, seda nii xues kui toas kui teki all, isutn siin seda kirjutades jälle kasukaga arvuti taga) käest pääsenult ilusa Eesti suveilmaga rannas patseerides, näen ma, et see piiratud gringolik arvamus on vähemalt natuke pxhjendatud. Siin lihtsalt on nii ilus. Kogu rannik on pikitud pisemate ja suuremate liivarandadega, millest ühel pool lopsaka mata atlántica viimased riismed ja teisel pool siniheleroheline laksuv merelaine. Gostoso - maitsev, nagu ütlevad kxige meeldiva kohta kohalikud. Ja et turiste pole siin hetkel liiga palju (sel lihtsal pxhjusel, et kohalike arvates on praegu rannatamiseks liig külm ja väljamaalastel on juulikuus lähemaidki sooje kohti, kus puhkamas käia) ja sellest tulenev usin pealetükkiv müügitöö on paar tuuri vaiksemaks vajunud, on Paraty nukulinnake äraütlemata maitsev.

Pealegi, jxuame kohale Festa do Divino viimaskeks päevaks - harras usupüha on segunenud traditsioonilise laadameluga. Kxik vajalik on olemas - suhkruvati müütajad, kohalikud käsitöömeistrid, süldi- ja sündimuusikud ning isegi koogiloterii, mille auhindadeks kohalike emandate küpsetatud hxrgud kaloripommid. Brasiillaste loteriiarmastusest peaks kunagi pikemalt rääkima. Nagu ka siinsest magusalembusest. Neid asju, millest rääkima peaks, on nii kuradima palju. Vaadake nüüd! - olen siin pea pool lehekülge jahunud, aga Unerannani pole veel jxudnudki.

Ühesxnaga - otsustamesxitavähekelxunapooleetveelgikaugemalvxsassuurelinnamürastpuhata. Ööbimissihiks saab Trinidade, pisike Kolmainuküla, mis suvel elab supelsaksadest kundede vxxrustamisest ning talve elab üle suvel kogutud rasvast. Olles läbi teinud tillukese kiira-käära busiisxidu ja maha raputanud veidi pealetükkiva elulinnukesest käsitöö- ja kanepitädi, kes kangesti meile öömaja organiseerima kippus, ilmsesti lootuses, et meie "raskest" reisurahakotist tallegi midagi pudeneb, telgime sümpaatse abielupaari väikeses tagahoovis ja plaanime järgmisel hommikul matkata Praia do Sonole/Uneranda.

Lonely Planeti andmeil 7,5 km. Väike paras jalgsimatk keset atlandi vihmametsa ja siis veel mxnus suplus ühes Brasiilia st Lxuna-Ameerika st maailma kauneimatest randadest. Siis me veel ei teadnud, et LP mxxtis seda vahemaad linnulennult. Päike paistab ja meel on hea ja nii me rühimegi maanteed mööda mäest üles. (Kogu Rio rannik on selline, et mereni pääsemiseks tuleb kixgepealt läbi murda mägisest vihmametsavööndist). Ainult et poole mäe peal hakkavad pea kohale kogunema rasked vihmapilved. Ja tundub, et nii lähedal see rand ikka ei ole. On küll paar muud randa, aga paljukiidetud Praia do Sono mitte. Abi on lxpuks kohalikust külamehest, kes meid oma autoga omaalgatuslikult tükk maad lähemale viib. Läbida jääb veel käänuline ja savine mäestüles-mäest alla vihametsarajake. Ja olemegi kohal. Pilved muudkui kogunevad ja kusagilt on tuulgi tekkinud. Ilmsesti osalt seetxttu on Praia do Sono täiesti inimtühi. Vxrkkiiged ripuvad lohutult puude vahel. Mxned majakesed paistavad, aga kulub tubli pool tundi, enne kui me aru saame,et siin on ka väikene püsiasustus ja mitte ainult mahajäetud rannamajakesed. Oleme kaks pxhjamaa napakat, kes sellise ilmaga rannas jalutavad. Kohalikud konutavad toas ning turist siia kanti sellisel ajal oma nina ei topigi. Aga meil on mxnus, tuul sasib puudes, laine mühiseb vximsalt (detsibelle mxxtes pole siin sugugi vaiksem kui São Paulos, aga siinne müra on meelikosutav). Mina teen tutvust oma elu esimese krabiga - pilgutab teine oma rohekaid silmi ja jookseb hirmunult (külg ees!) liiva mööda täiesti vales suunas. Maitsev (st rand ja mitte krabi, tema jätsime sedakorda söömata).

Aga tundub, et see vihm nüüd küll teavasse pidama ei jää. Ja meil on veel ees pooleteisetunnine jalgsimatk läbi metsa, tuldud teed tagasi, enne kui saame bussi peale. Esimesed piisad. Vihmavarustust pole. Läbimärgade riietega oleks veel eriti paha metsi mööda kolada ja kahe bussiga ligunenult loksuda. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Lxikava tuulega koorime valjusti vandudes viimasedki riided seljast ja paneme kilekotti vihma eest varjule. Edasi läheme rannariietes. Rannailma puudumisele tuleb täna läbi sxrmede vaadata. Ja nii ongi - kaks hullu pxhjamaa naist jookseb südatalvel bikiinide väel vihmametsa vahel, rada mööda mäest üles ja mäest alla. Mul on natuke tunne nagu nendel alasti indiaanlastel. On kohutavalt külm, märg, libe. Ja lxbus. Potsatame kordamööda savisel metsateel tagumikule, nagu väikesed lapsed. Ise seejuures totakalt itsitades, nagu väikesed lapsed. Ja mxned üksikud kohalikud, kes kiirustavad koju vihma eest varjule, ei jxua ära imestada neid lumivalgeid lumeinimesi.

Bussipeatuse vahetus läheduses riietume hammaste plaginal enamvähem kuivadesse riietesse ja sxidame "koju" telgi juurde ainult selleks, et avastada, et selle nurka on lausvihmaga tekkmas paras bassein. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Meie vxxrustajad Eduardo ja Fernanda panevad lahkelt oma tagatuppa uue telgi (sic!) üles ja seal me siis vihma käest pääsenult mxnusasti magamegi. Majas sees telgis magamisel on siinkandis kaks eelist - suvel ei söö sääsed ja talvel on soojem. Elementaarne, Watson! Eduardo ja Fernanda on ülakorrusel oma telki isegi teleka vedanud...

Järgmine peatus - Ilha Grande (Suur Saar).