Lugesin täna lehti ja mõtlesin "priiuse põlistumisest"

1) 1988. a toimub loomeliitude pleenum suuresti vastukaaluks ulatuslikule venestamisele.

2013. a pleenumi mälestusüritusel ütleb Mari-Liis Lill: „35 000 eestimaalast – ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid – kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine, millele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes – jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda.“

Ilus kõne. Kõik jagavad, kõik kommenteerivad, meedial on uus lemmik (pole sugugi juhuslik, et see lemmik on kaunis ja intelligentne noor naine).

Vaid vähesed märkavad täheldada saatuse irooniat.

2) Samal ajal seda artiklit ei kiputa sugugi nii kärmelt jagama, kuigi siit paistev pilt on samuti kriitiline. Kui Lille toon on murelik ja empaatiline ning ta räägib laias laastus üldtuntud asjadest, siis Kalev on oi-kui-palju teravam ja see, millest ta räägib, läheb tunduvalt enam vastuollu massisentimendiga. See on meintstriimmõttest niivõrd erinev, et pälvib vaid ootuspäraselt vaenulikku vastukaja. Ja sedagi mitte kuigi palju.

3) Ja siis see nukker repliik sellest, kuidas me ise ja me riigiasutused mõnikord oma kaasmaalastest hoolime.

(Võimalik, et peagi järgneb pikem jutt sellest, miks seda, kust sa pärit oled, tasuks vaid kriitiliselt armastada.)

Välk ja kummitused

Me pole veel linnast väljaski, kui oleme juba jõudnud korduvalt tülli minna. Viimastel päevadel käitume nagu opakas vanapaar, kes viimased viiskümmend aastat koos olnud ja enam muud teha ei oska, kui üksteisele närvidele käia. Mis sul viga on, et sa õigest kohast ära ei pööranud? Mis sul viga on, et sa suunda ei näita? Kas sa palun ootaks mind ära, selle asemel, et suvalises suunas kihutada? Mida kuradit sa teed, on sul üldse õrna aimu, kuhu me läheme? Õnnes ei jaga me enam sõiduriista, nii et puhtfüüsiliselt on meil võimalik jageleda vaid nendel põgusatel hetkedel, kui maantee ääres kokku saame. Omamoodi turvaline.

Aga lõpuks oleme kohal. Kõigepealt tiir kalaturule. Paar punast pargust kilekotiga näpu otsas kõlkumas, tuleb nüüd tõrjuda eemale kõik agarad tädikesed, kes võidu sind oma söögikohta saaki praadima meelitavad. Nimelt toimib Yogya lähedal Parangtritise rannas geniaalne süsteem. Ostad turult mereande ja siis lased sealsamas kohalikel selle ära praadida. Tulemuseks parim mereanniroog, mis ma eales saanud olen. Ja kahtlemata ka odavaim. Aga tädidest tuleb siiski kalaturul mööda hiilida ja sõita paar kilomeetrit eemale väiksesse kalurikülla. Selle servalt leiab pisikese räpase bambushüti, mille Berit ja Marie mulle kunagi kätte näitasid. Just seal tuleb paluda puuduvate esihammaste ja õllekõhuga peremeest, et ta kalad pannile paneks. Vot sinna me lähemegi.

Esialgne plaan mu seenetäpikesi päevitada on ilmselgelt luhta läinud, sest ilm on kurjakuulutavalt pilves. Aga India ookean on halva ilmagagi vägev vaadata. Õigupoolest teeb tuuline ja hall taevas selle Lõunamere kuninganna tuntuima ranna kuidagi eriti võluvaks. Lõunamere kuningannat teavad siinkandis kõik. Ja kui nad ka rohkemat ei tea, siis seda ikka, et Jaava saare lõunapoolsetes randades rohelist värvi riideid kanda ei tohi. Sest see on kuninganna lemmikvärv ning kõik, kel seljas rohelist, võtab ta enda juurde merealusesse kuningriiki. Jätke meelde, kui te siiakanti peaks sattuma. Ja pidage meeles, et see pole mitte mingi kalevipoja sängi laadne muistend, vaid osa siinsete inimeste aktuaalsest argipäevast, st kõigiti tänapäevasest maailmapildist. Lõunamere kuninganna on lihtsalt selle modernse (ja enamjaolt islamistliku) maailmapildi loomulik osa.

Üks lugu selle kohta: Iseseisva Indoneesia esimene president Sukarno kakles parajasti hollandlastega Lääne-Paapua provintsi pärast. Et võit ikka kindel oleks, palus ta abi Lõunamere kuningannalt ja tema kummitusarmeelt.  Kuid kui Lääne-Paapua kuuekümnendatel Indoneesia territooriumiga liideti, jättis Sukarno kuningannale austust avaldamata. Seetõttu ei suutnud uue territooriumi eest võidelnud tont-sõdurid enam naasta oma merealusesse kuningriiki ja ekslesid sihitult mööda Yogya piirkonna riisipõlde. Hiirtena. Ja hävitasid suure osa saagist. Et nuhtlusest jagu saada, ei jäänud Yogya toonasel linnapeal muud üle, kui korraldada sellessamas müstiliseks peetud Parangtritise rannas vägev varjunukuetendus. Vaid pärast seda oli kuninganna väärikus taastatud ning vaimud naasid oma õigesse koju, hiirtenuhtlus kadus. Siinse maailma vägevad käivat siiamaani samamoodi teispoolsusest abi palumas. Diktaator Suharto olevat olnud sellele eriti aldis.

Meie vaime välja ei kutsu. Kuni kalad praevad, vahime merd ja mängime kaarte. Joome keelatud lisandiga kohvi, mis, kui te minu arvamust küsite, on ilma mingi lisandita kohvi. Valgetele ahvidele on lihtsalt külma tehtud. Varasemaga võrreldes on meeleolu siiralt sõbralik. Selle pärast võibki vabalt nägeleda. Sest me mõlemad teame, et seda, mis on päriselt päris, ükski tüli ei muuda ega riku. Vihma sajab nüüd juba korralikult. Ja äkitselt lööb välku üpris lähedal. Me isutme bambushüti ainsa elektripirni all. Ma segan parajasti kaarte, kui järsku käib korralik pauk ja mu käte vahel sähvatab midagi erevalget. Kummaline surin jääb kehasse terveks õhtuks. Meil mõlemal. 

Veidi enne välku

Veidi enne välku 2

---

Metamorfoos nr.3. Photoshoot

Poolatar Ewelina saadab ühel päeval sms-i. Kas ma ei tahaks osaleda fotosessioonil? Tema sõbrad otsivad modelle. Professionaalsed meigikunstnikud, mingi vampiiriteema. Raha ei maksta, vaevatasuks saab endast ägedad pildid. Järgmisel pühapäeval? Mis siis ikka, ma pole veel ühtki pühapäeva vampiiriks käinud. 

Saame hommikul kell seitse ülikooli ees Intaniga kokku. Ta on umbes minuvanune naine ja ta viib mu enda juurde, kus ootavad ees Ewelina (tema tuleb teiseks modelliks) ja Intani abikaasa Fandi. Fandi ja Intan on mõlemad meigikunstnikud. Fotograaf laekuvat hiljem, kõigepealt on vaja Intanil ja Fandil meid ette valmistada. Meigikunstnike koduks on keskmise suurusega toake, mille kõrval asub vannituba, mis näikse täitvat ka köögi funktsiooni. Selles tagasihoidlikus kambris me ümbersünd vampiirideks sündima saabki. 

Kõigepealt võetakse ette Ewelina. Läheb vähemalt pool tundi, kuni ta nägu kaetakse korraliku meigikorraga. Kunstripsmed ja puha. Samal ajal näitab Fandi mulle oma eelmiste fotolavastuste tulemusi. Verd lendab, zombid, kummitused (aga mitte Jaava kohalikud, vaid Lääne omad), pooltel modellidel on pool nägu justkui põlenud või muidu lömmi löödud. Tundub päris kummaline ja võigas. 

Võimalik, et igasugused Harry Potterid ja Videvikusaagad pole jätnud puutumata ühtki maailma nurka.  Indoneesiasse on see fantaasiakirjandusest sündinud popkultuur igatahes jumala korralikult kohale jõudnud, sest järgmiseks näitab Fandi mulle udust televiisorist filmitud videojuppi Videvikusaagast (vist?) ja osutab tumeda poisipeaga vampiirile (või oli see libahunt?) ja ütleb, et sellest saab minu karakter. Okei, vabalt.

Seejärel võtab Intan minu ette. Kui ta lõpetab, ei tunne ma end peeglis enam ära, aga päris äge on. Kunstripsmed ja puha. Kuigi, mida kusagilt ei paista, on verepritsmed või happest söövitatud põsed. Meile Ewelinaga on tehtud lihtsalt tugev ja korralik õhtusilmameik. Ma olen natuke pettunud. Olin vahepeal lootma hakanud kunstverd ja -löga. Aga tuleb välja, et meist saavad hoopis maitsetuvõitu poolilmadaamid. Saame Intanilt kostüümid – odavalt läikivast materjalist õhtukleidid. Minu oma on veel kuidagi eriliselt mõistatuslik kuldne krousis toru... Mis vampiiridest sai? Ewelina seletab vabandavalt, et ta vist kujutas ka midagi muud ette. Ajan toru endale selga, pähe pannakse mulle (sest mul on ikka veel sündsusetult vähe juukseid) parukas, mis on altpoolt must ja pealtpoolt punakas. Kui ma nüüd ennast peeglist vaatan, pole endisest ootusärevast elevusest jälgegi. Ma näen välja nagu keskealine drag-queen! Vähemasti nõnda ma ennast tunnen. Vahepealt on laekunud fotograaf Isthan ja kohalik modell Putri. 

Mõne aja pärast pakime end kõik Ishtani dziipi ja sõidame –  meigid näos, parukad peas – tagasihoidlikku warungi (lihtne söökla) lõunatama. Olukorra absurdsus ei tee mu asburdset enesetunnet sugugi paremaks. Ikka päris loll on olla. Ja sealt edasi põrutame Imogiri  metsa. See on esimene männimets, mida siinoleku juures näinud olen. Kõrgete puude vahelt tükati maapinnale paistev valgus leevendab veidi mu pettumust. Ja nüüd, pärast mitmeid tunde passimist läheb alles asjaks.

Fandi plätserdab mu lõuale magusa maitsega kunstverd ning palub silmad punni ajada ja kurja nägu teha. Kihvad monteerivat nad hiljem Photoshopis juurde. Silmad punni? Mis ajast pahalastel silmad punnis on? Iidsest ajast muidugi. Kõik siin ju teavad, et kurjust väljendatakse punnis silmadega. Ja tõesti-tõesti, kui nüüd järele mõelda, siis ma olen ju lugenud küll, et Jaava pool-müütilise, pool-müstilise varjuteatri nukkudel on selgelt kodeeritud silmakuju. Nooblid ja viisakad tegelased on võrdlemisi pilusilmsed, keskmikuil on mandlisilmad ning koletised ja muidu nurjatud tegelinskid on ilusate ümmarguste silmadega. Nojah, eks ma siis proovi. Ülesanne on olla elegantselt verejanuline. Ahvatlev ja ohtlik, õudsalt ilus sõna otseses mõttes. Ja seda punnis silmadega... Kena, kena. Te võite ette kujutada kui võõras see kõik mu loomusele on. Ja üleüldse on see kõik ikka koleväga kitš, mis kitš. Võtab ikka natuke aega enne, kui mingigi tunnetuse kätte saan. Aga et ma olen selle supi sisse juba sattunud, siis vähemalt proovin. Ja, üllatus-üllatus, ühel hetkel ongi mul selline kurjakuulutavalt halastamatu tunne. Fandi näikse üsna rahul olevat. Ainult et pildistamiste vahepeal püüab ta mind ikka naeratama ärgitada. Ju teda ennast teeb ka see ülbe ja karm vampiirivamp veidike kõhedaks. Ja vot ongi paras. Lõpuks hakkab mulle see kaamera ees sisisimine ja urisemine isegi natuke meeldima. Ega päris lõpuni ei teagi ju, mis koletised kusagil su sees peidus olla võivad.

Vampiir puhkab. Pildi tegi Sardhy

Hullud päevad

Kohalikul odavlennufirmal lõppes eile kampaania. Olude sunnil ostsime minu tillukese krediitkaardiga piletid neljale inimesele, kokku kolmeteistkümnele lennule.
Arve kokku nõks üle kolmesaja euro

Olmeline hommik

Tuulutame madratseid

Kompositsioon patjade ja kiivritega

Hommikusöök

Metamorfoos nr. 2. Karneval

Ma olin just otsustanud kolida, aga polnud sellega veel päriselt ühele poole saanud. Selles külas, mille elanik must peagi saama pidi, oli tulemas mingi üritus ja et jaavalased on äraütlemata külalislahke rahvas, olid ka küla valged tulnukad asjast osa võtma kutsutud. 

Hommikul kella üheksaks on meil kästud naabrinaine Nani juurde laekuda. Ilma pikema jututa laseb Nani mul ja majanaaber Rachelil otsustada, kumba kostüümi me tahame – punast või seda sulgedega. Tuleb välja, et tegemist on karnevaliga... Et Rachelile meeldib sulgedega variant ja mina olen veel liiga unine, et üldse millestki aru saada, jääb mulle punane. Nad seletavad, et see on kratoni (sultanipalee) valvuri kostüüm. Mida iganes. Nüüd ei jää muud üle, kui mängu kaasa teha. Lämmatavas kuumuses tõmmatakse mulle selga umbsest tehismaterjalist püksid ja kuub, seotakse ette valge põll ja pistetakse seljataha püksivärvli vahele puust pistoda. Pähe veel kõrge kuldsete ääristega kaap. Ja mul endal pole õrna aimugi, mis nüüd edasi saama hakkab. 

Muundumas. Rachel tegi pilti

 Kui Rachelile on pähe tõmmatud indiaanipealiku moodi suurte sulgedega peaehe (väidetavalt kujutab ta endast midagi või kedagi Jaava idaosast) ja mulle on kõige krooniks antud kätte mingi odalaadne kepp, oleme me valmis ülejäänud külaga ühinema. Mošee ees käib suur tunglemine. Terve tänav on samasuguseid punaseid sõdureid ja kirevaid indiaanlasi täis. Peamiselt naised ja noorukid. Passitakse, meigitakse, tehakse pilti. Saginat kui palju, selgust ei kusagil. Ja siis ühel hetkel nügivad külanaised mu õigesse ritta ja me harjutame natuke aega marssimist. Üks, kaks, üks, kaks.

"Indiaanlased Ida-Jaavalt". Rachel tegi pilti

Nähtavasti tuleb ühel hetkel meil marssimine rahuldavalt välja, sest ühel hetkel pakitakse meid kõiki autodesse ja sõidutatakse paar kilomeetrit eemale naaberküla peatänavale. Ja siin alles selgub kui suure üritusega tegu on. Lisaks sõduritele ja indiaanlastele passivad siin väikeste gruppidena kolmnurksete kübaratega riisikorjajad-talunaised, Disney-printsessid, kuninglikud Jaava printsid, kummitused, korstnapühkijat meenutavad mehed mustas jne, kõigele lisaks suured pappkujud, mõni nagu radža, teised justkui üleelusuurune legopaar. Ja nende rühmakeste vahel orkestrinatukesed nagu postkolonialismi-uurija märg unenägu – Euroopa trummid ja Jaava gong.

Legopaar. Rachel tegi pilti

Ja siis ühel hetkel hakkab kogu see killavoor liikuma. Me marsime, oda õlal, naaberkülast tagasi oma külla ja sealt ringiga turu juurde. Mööda riisipõldudest ja haisvast suhkruvabrikust. Ja nagu korralikule rongkäigule kohane, on meie tee palistatud pealtvaatajatega. Ja nagu Indoneesias kombeks, on peaaegu igaühel neist käes mobiil või fotoaparaat. Ja valget ahvi on eriti lõbus pildistada. Kuigi siin tuleb pea iga päev keegi küsima, kas ta tohib sinuga pilti teha, pole must eluski niiii palju pilte tehtud. Ja nii me muudkui marsime. Ja pealtvaatajad teevad muudkui pilti.

PS. Mis üritusega täpselt tegu oli või miks seda tegelikult peeti, seda ei tea ma siiani.

Kultuuridevahelised erinevused

Ikka hariduslikel eesmärkidel nokitsen teinekord keeleõpiku kallal. Lisaks grammatikareeglitele ja sõnavaraharjutustele jagavad õpiku autorid aeg-ajalt kultuurilisi näpunäiteid. Kohati võib otsa komistada taolistele manitsustele:

a) Kätega vehkimine või hoogne žestikuleerimine on märk enesekontrolli puudumisest ja seda peetakse deemonitele omaseks käitumiseks.
b) Kõnealune suudlus (ind. k. cium) kujutab endast põsenuusutust. Sellest ka sama sõna teine tähendus - nuusutama, näiteks lilli. Teine, euroopalik, termin on sun (hollandikeelsest sõnast zoen). Kuid matsuvat musi peetakse üldiselt vastikuks.