Välk ja kummitused

Me pole veel linnast väljaski, kui oleme juba jõudnud korduvalt tülli minna. Viimastel päevadel käitume nagu opakas vanapaar, kes viimased viiskümmend aastat koos olnud ja enam muud teha ei oska, kui üksteisele närvidele käia. Mis sul viga on, et sa õigest kohast ära ei pööranud? Mis sul viga on, et sa suunda ei näita? Kas sa palun ootaks mind ära, selle asemel, et suvalises suunas kihutada? Mida kuradit sa teed, on sul üldse õrna aimu, kuhu me läheme? Õnnes ei jaga me enam sõiduriista, nii et puhtfüüsiliselt on meil võimalik jageleda vaid nendel põgusatel hetkedel, kui maantee ääres kokku saame. Omamoodi turvaline.

Aga lõpuks oleme kohal. Kõigepealt tiir kalaturule. Paar punast pargust kilekotiga näpu otsas kõlkumas, tuleb nüüd tõrjuda eemale kõik agarad tädikesed, kes võidu sind oma söögikohta saaki praadima meelitavad. Nimelt toimib Yogya lähedal Parangtritise rannas geniaalne süsteem. Ostad turult mereande ja siis lased sealsamas kohalikel selle ära praadida. Tulemuseks parim mereanniroog, mis ma eales saanud olen. Ja kahtlemata ka odavaim. Aga tädidest tuleb siiski kalaturul mööda hiilida ja sõita paar kilomeetrit eemale väiksesse kalurikülla. Selle servalt leiab pisikese räpase bambushüti, mille Berit ja Marie mulle kunagi kätte näitasid. Just seal tuleb paluda puuduvate esihammaste ja õllekõhuga peremeest, et ta kalad pannile paneks. Vot sinna me lähemegi.

Esialgne plaan mu seenetäpikesi päevitada on ilmselgelt luhta läinud, sest ilm on kurjakuulutavalt pilves. Aga India ookean on halva ilmagagi vägev vaadata. Õigupoolest teeb tuuline ja hall taevas selle Lõunamere kuninganna tuntuima ranna kuidagi eriti võluvaks. Lõunamere kuningannat teavad siinkandis kõik. Ja kui nad ka rohkemat ei tea, siis seda ikka, et Jaava saare lõunapoolsetes randades rohelist värvi riideid kanda ei tohi. Sest see on kuninganna lemmikvärv ning kõik, kel seljas rohelist, võtab ta enda juurde merealusesse kuningriiki. Jätke meelde, kui te siiakanti peaks sattuma. Ja pidage meeles, et see pole mitte mingi kalevipoja sängi laadne muistend, vaid osa siinsete inimeste aktuaalsest argipäevast, st kõigiti tänapäevasest maailmapildist. Lõunamere kuninganna on lihtsalt selle modernse (ja enamjaolt islamistliku) maailmapildi loomulik osa.

Üks lugu selle kohta: Iseseisva Indoneesia esimene president Sukarno kakles parajasti hollandlastega Lääne-Paapua provintsi pärast. Et võit ikka kindel oleks, palus ta abi Lõunamere kuningannalt ja tema kummitusarmeelt.  Kuid kui Lääne-Paapua kuuekümnendatel Indoneesia territooriumiga liideti, jättis Sukarno kuningannale austust avaldamata. Seetõttu ei suutnud uue territooriumi eest võidelnud tont-sõdurid enam naasta oma merealusesse kuningriiki ja ekslesid sihitult mööda Yogya piirkonna riisipõlde. Hiirtena. Ja hävitasid suure osa saagist. Et nuhtlusest jagu saada, ei jäänud Yogya toonasel linnapeal muud üle, kui korraldada sellessamas müstiliseks peetud Parangtritise rannas vägev varjunukuetendus. Vaid pärast seda oli kuninganna väärikus taastatud ning vaimud naasid oma õigesse koju, hiirtenuhtlus kadus. Siinse maailma vägevad käivat siiamaani samamoodi teispoolsusest abi palumas. Diktaator Suharto olevat olnud sellele eriti aldis.

Meie vaime välja ei kutsu. Kuni kalad praevad, vahime merd ja mängime kaarte. Joome keelatud lisandiga kohvi, mis, kui te minu arvamust küsite, on ilma mingi lisandita kohvi. Valgetele ahvidele on lihtsalt külma tehtud. Varasemaga võrreldes on meeleolu siiralt sõbralik. Selle pärast võibki vabalt nägeleda. Sest me mõlemad teame, et seda, mis on päriselt päris, ükski tüli ei muuda ega riku. Vihma sajab nüüd juba korralikult. Ja äkitselt lööb välku üpris lähedal. Me isutme bambushüti ainsa elektripirni all. Ma segan parajasti kaarte, kui järsku käib korralik pauk ja mu käte vahel sähvatab midagi erevalget. Kummaline surin jääb kehasse terveks õhtuks. Meil mõlemal. 

Veidi enne välku

Veidi enne välku 2

---