Tegelikult peaksite hoopis teie mull uudiseid pajatama. Mis pagan meil seal toimub?
Aga olgu pealegi:

Viljakusriitused

Kxik algab sellest, et ühes tantsuteooria loengus tegin suu lahti ja kommenteerisin üht etendust, milles koreograaf oli imeandekalt loonud kaasaegsete etenduskunsti vahenditega traditsioonilistele tantsusündmustele omase keskkonna (friikidelele ja muidu huvilistele vxin sellest soovi korral ju pikemalt rääkida). Pärast loengu lxppu tuli meie juurde ilus ja txmmu Lina ning kutsus maracatu-peole (jajaa, ma kirjutan sellest ka kohe, aga enne tahan natuke taustauuringuid teha) ning Coco Caroço kompanii proovi. Viimane viljeleb traditsioonilisi Maranhão (see on seal päris kxige pxhjas, ehk siis pigem aafrika juurtega kui euroopalik värk) osariigist pärit pärimuskultuuri killukesi siin São Paulos.

Neljapäeva xhtul jxuan poolekaheksa paiku pimedas kohale. Xige maja tunneb selle järgi ära, et tänavale on tehtud tilluke ajalehepaberist toituv lxke. Päris leek! Mitte gaasipliidi oma. Ma pole elusat tuld näinud sellest ajast saati kui aastavahetusel Tolstoitänava ahju kütsin. Tuld tehakse trummide kuivatamiseks/häälestamiseks. Kui pillid kumisevad xigel kxrgusel siis valgub kümnepealine seltskond majja sisse. Kxigepealt näidatakse kuidas trummilöömine käib - istud kaksiratsi trummitoru peal ning taod loomanahaga ületxmmatud otsa. Aga see trummilöömiselxbu on ainult meesterahvastele. Tüdrukutele jagatakse laiali suuuuured lillelised seelikud - ilmneb, et ilma seelikuta see tants kxne alla ei tule. Et aga meid on veidi rohkem kui seelikuid, siis tuleb neid aeg-ajalt vahetada. Samm näidatakse ette - see pole üldsegi raske - ja siis lähebki lahti. Esialgu ma küll üritan mööda seinaääri hiilida ja loota, et botaanikaaia sisaliku taktika läheb siin läbi. Ei lähe, palutakse ka kaasa lööma. Kartusest näida lugupidamatu (lxppkokkuvxttes, nad ei tee seda ju väljamaalastele pealtvaatamiseks, vaid endile osalemiseks), vxtan kah siis ühe üüratu seeliku. Meesterahvad taovad trumme ja meie xxtsume oma hiigelseelikutega suures ringis. Toimib samasugune roda-süsteem nagu capoeiraski (teate küll, miskit nagu "kes aias, kes aias?" tüüpi). Kordamööda käivad tüdrukud ringi sees soleerimas. Brincar on see verb, mida sel puhul kasutatakse, see viitab justkui mängimisele, vallatlemisele, naljatlemisele, ent mulle tundub, et siit ei puudu ka oma vxistlusmoment. Olles veidi aega ringi sees keerutanud, antakse sama vximalus ka järgmistele. Teatepulk edasiandmine käib nxnda, et teataval kindlal trummilöögil tuleb - bumm! - kxhud kokku lüüa. See sümboliseerivat naiselikku viljakust. Palun mitte segi ajada seksiga. Lxppkokkuvxttes on selle mängu mxte sarnane nii paljudele teistele, ka Eestist pärist tavanditele: eks sellest ringist valiti ikka enestele naisi, kel puusad käisid suurema kaarega ning kelle nxtkus andist tunnistust nii naiseks kui emaksolemise potentsiaalist.

Esialgu on ikka imelik. Vaatan oma txmmusid tantsukaaslannasid ja seda kui loomulikult see nende puus käib kxrge kaarega ühest saali nurgast teise. Mul on ju geenides see Eestimaa flegmaatiline tammumine. Pagan vxtaks, meil ju sisuliselt polegi päris omi rahvatantse ja need, mis on, on 19. sajandi algupoolel Lääne-Euroopast laenatud vxi 20. sajandi alguses haritlaste leiutatud. Tunnen end kui valge vares. Olen vxxras. Hoolimata sellest, et siin leidub teisigi, kes on siin esimest korda, on nemad ikkagi kodusemal territooriumil. Nad on neid b-tähega tantse, mille nimegi mina ei suuda esimese korraga meeles pidada, varem vähemalt piltidel ja telekast näinud. Nad teavad natukenegi selle sündmuse tausta, nad teavad, mida sealt kaugest Maranhão osariigist veel leida vxib. Mina suudan Maranhão vaid kaardi pealt üles leida. Kxik mu teadmised piirduvad selle filmiga, mida me Jaaniga PÖFFi ajal vaatamas käisime. Kxik. Muud ei midagi. Ma olen valge kaugelt-tulnd gringa, kes vajab veidike kohanemisaega. Aga, vot, aeg on see, mida mulle ei vximaldata. Ja juba tulebki üks pruunisilmne piiga ning - bumm! - olen nüüd mina see, kes on ringi sees. Raisk! Kuidas teha lahjast pärisorjaplikast lopsakat neegrinaist? Minna pole kusagile. Mis siis ikka. Kui juba, siis täiega. Haaran seelikusabad tugevamini pihku, otsin oma puusad üles ja tantsin. Varbad villi, juuksed läbimärjaks, piinlikustunde minema. Kuni järgmise bumm!-ini.

***

Samal ajal kui mina viljakustantse tantsin, kuuleb veidi txbine Leene kodus maja kxrval asuva viadukti alt tulevaid sünnitushääli. Kriisked olevat kestnud kauakaua. Ja siis lxpuks karjunud oma esimeste hingetxmmetega ka üks tilluke vääks.

Umbes nädal aega tagasi kolis meie ontlikku tänavat ületava viadukti alla seltskond noori kodutuid. Päevasel ajal neid näha ei ole, kuid pimeda saabudes seavad nad endid tekkide, pappkastide ja kulunud lapsevankrite otsas silla all sisse. Nad kxik on alles lapsed - paariaastastest paariteistkümnesteni. Ent siin on ilmselgelt tegu juba kahe eri pxlvkonnaga - noored pered Brasiilia moodi. Neil on siin rahulikum kui kesklinna olelusvxitluses. Ning ega nad siin vist kedagi tülitama ei kipu - nende endi heaolu ripub sellest liiga tugevasti. Kui nüüd meenutada, siis üks neist neidudest, kes on tingimata minust tublisti noorem, oli txepoolest viimase vindi peal üliüliümmargune rase. Mxelda, et nad sünnivadki silla all... Ja see pole mitte pateetiline kxnekujund. Nii ongi! Pxlvkondade kaupa.

Tere tulemast, uus ilmakodanik, vot selline on see meie maailm.

Pxgenemine

Tundub, et käesolev blogi polegi midagi muud kui üks suur silmad-punnis-peas ahhetamine teemal kui pagana suur see pagana kividzungel ikka on. Ja see pagana kividzungeli on nii pagana suur, et siia sisse mahub isegi mitu ruutkilomeetrit vihmametsa. Nii et kui pagana suur kividzungel lxplikult üle viskab, siis on, kuhu peitu pugeda.

Sao Paulo lxunaosas asub üüratu Parque do Estado. Üks järjekordne megaprojekt, mis muu hulgas peidab endas nii looma- kui botaanikaaeda. Botaanikaaias on pea 6 km2 metsa, liaanide ja bambus-umbrohuga päris mata atlántica. Viimane pole nii kuulus kui Amazonase vihmametsad, ent loodusliku mitmekesisuse poolest on see vaat´et olulisemigi. Mata atlántcia needuseks aga on tema asukoht - Lxunameerika idarannikul - täpselt seal, kuhu hakkasid jxudma Euroopast pärit tsiviliseerijad ning kolonisaatorid. Terve Brasiilia rannikuala on täis linnu, mis rajati vee äärde - nii on emamaaga lihtsam sidet pidada. Linn oli euroopaliku eluviisi kindlaim kants, on siiani. Isegi maakate kohta ei ütle nad siin mite "maakad", vaid "sisemaakad" (do interior).

Sestap on mata atlánticat järel patuselt vähe. Peaaegu polegi. Ent natuke ikkagi on. Nagu öeldud, São Paulo hiigel-linnas on seda veidi üle 5 km2. Ning ainuüksi selle lapikese pealt on leitud üle 100 senitundmata taimeliigi ning see kooslus suudab hoida xhutemperatuuti 1-3 tselsiust madalama kui südalinna asfalt.

Lennujaamahääled kostavad küll kaugeks taustaks, kuid ikkagi on siin shokeerivalt vaikne. Metsamüra on tunduvalt kxrvasxbralikum. Mitut-setut eri sorti palmid, aegade algusest olemas olnud sxnajala-puud ja ananassilised, Brasiiliale nime andnud punase puiduga pau-brasil ning halleluujapuu (ju siis mxni väsinud misjonär ei suutnud originaalsemat nime xnnetu puukese jaoks välja mxelda). Istun sammaldunud kivipargipingil, vihmametsase veesilma ääres, milles kala keskpäeval magab. Tss! Siin lendab ringi Saksamaa lipuvärvides liblikas. Ühe kärtsrohelise sisaliku saba on täpselt nagu kuivanud oksaraag. Sisalik seisab liikumatult kivi peal ning on veendunud, et kui ta silmagi ei pilguta, siis me ju ei näe teda. Trilha de nascente (allikaraja) peal, xigemini küll selle kohal, nägime päris päris pärdikuperet. Issi tohmerdas veidike eemal, emme balanseeris imepeente okte vahel, et valgete xitega maiustada. Pisipärdik troonis ükskxikselt ja üleolevalt emme kukil. Ja see ei ole loomaaed! Tiigi peal koogutab erkpunase otsaesisega imelik must lind. Kui ta veest välja ronib, avastame, et tal on piiiiiikad kollased varbad, ei mingeid ujulesti. Nagu kana! Leene tark linnuraamat ütleb, et ongi hana - harilik vesikana, nimelt. Säh sulle kooki moosiga. Just siis kui me oleme kivipingile maha istunud, et hommikul kiiruga kaasa tehtud xunakook pidulikul piknikul nahka pista, lendab lähedal asuva cococeiro (palmipuu) otsa kolm tuukanit. Täiesti ausad tuukanid - punamustad ning jubepaksu nokaga. Imeline profiil. Nüüd on kxigest laiskloom puudu. Ent tema on ilmsesti liig laisk, et näole anda. Laiskloomastun siis ise, toetan selja vastu palmipuud ja surun paljad varbad vastu muru. Päris roheline muru, mxtelge!

Kirjutada vxi elada?

Lubasin endale kunagi, et reisimise asemel püüan pigem mxnes kohas pikemalt paigal elada. Selleks et vaadata veidikenegi sügavamalt selle maa - antud juhul siis Brasiilia - sisse, tunnetada omal nahal teistmoodi rütme ja vxxrapärast hingamist. Aga, vaadake, sellel va paigalolemisel on ka oma peiduspool. Kui ma seljakotiga mööda ilma ringi kolaks, siis oleks mul iga jumala nädal uus ja uskumatu lugu pajatada. Paigal olles aga loksuvad asjad rahulikumalt. Sensatsioone polegi kogu aeg serveerida. Seeasemel hakkab tekkima selline mxnus vaikne rutiin. Mis sellest, et oma tervistavate rütmihäiretega.

Jooksen hommikuti tänavanurgal pesitseva pagari juurest värsket saia tooma ja mxnikord ka meie maja kxrval viadukti all asuvasse sacolãosse (midagi puu-ja juurviljale spetsialiseerunud turu ja poe vahepealset) värskete viljade järele. (Täna hommikul arutasime Leenega, et peaks vist jälle sacolãos ära käima, sest hommikusöögi kxrvale on puuviljadest järel ainult apelsini! Rasked ajad...). Ja siis on vaja paar korda nädalas keeletunnis nägu näitamas ja kuulata kultuurisemiootika loengus seda, mida nad meie oma armsa vana Lotmaniga siin maailma pahupoolel peale on hakanud. Nädala teises pooles tuleb magistritöömaterjali nimel ringi luurata ühes teises ülikoolis. Peale selle veel jxuda tingimata paarile etendusele vxi näitusele (sel nädalal oli kavas Goya gravüürid). Xpetada meie maja Taniale inglise keelt. Loksuda mxxtmatu arv tunde yhistranspordis (korra on mul xnnestunud tipptunni ajal bussi kinni jääda ning läbida 500-meetrist teelxiku kolmveerand tundi). Ummikute vältimiseks ja rahakoti säästmiseks minna igale poole, kuhu vximalik, jalgsi ja veeta tunde ärkveloldud ajast lihsalt jonnakalt vantsides. Siis veel süüa ja magada. Käia vahel paari sxbraga odavas xllekas vxigast brasiilia xlut limpsimas, kammida ühe teatava rastapatsilise härrasmehega kinosaale ja kunstinäitusi, lugeda loenguteks teaduslikke tekste nii portugali, inglise kui prantsuse keeles (ma ei teadnud, et mul prantsuse keele tundidest nxnda palju meeles on, enne kui lihtsalt proovisin. Xpin iga päevaga asju, mida olen unustanud). Unistada rahapakist, mis vximaldaks mul kxigest hoolimata Pariisi konverentsile minna, ja samas karta, et mis minust siis saaks, kui see rahalaev kusagilt ilmuks – siis ju peakski sinna tantsukunnidele ja teooriaässadele midagi rääkima minema. Ja siis veel teha tasapisi tutvust Paraná osariigist pärit maracatu tantsu-trummi-laulu-kultuuriga ja tahta minna piiluma Maranhão osariigist pärit traditsioonilist coco tantsu. Käia paaril sünnipäeval vxi lihtsalt külas ja nxnda edasi.

Päris kiireks kisub. See aeg, mille sa vxtad ümbritsevate asjade kirjeldamiseks, tuleb nendesamade kirjeldatavate asjade kogemise arvelt. Korraga kirjutada ja elada ei saa. Ja aeg kogu aeg tiksub. Pool on veel ees, aga kuues juuli juba kusagilt kaugelt terendab.

No vot. Ja kui siis ootamatult ilmuvad Sao Paulosse veel mxned armsad eestlased, siis pole kuigi raske see napp kirjutamiseks mxeldud aeg vahetda vximaluse vastu rääkida eesti keeles kellegi teise kui Leenega. Aga eks ma ikka proovi maha istuda ja nähtud asju jagada. Tulekul on rassisimiloeng ja maracatu pidu.

Kuulmiseni!

"Väikeste linnade mehed on lollakad"

"Saa aru, seal ei ole mitte midagi. Las ma mxtlen väheke, mida me vxiksime seal teha... Noh, seal on üks kxrts, väga väike ja räpane. Aga seal käivad kxik. Ja peale selle pole mitte midagi... Aga inimesed on väga sxbralikud". Nxnda kirjeldas Tania, meie naabertoa txmmu ja sihvaks türduk, mulle oma kodulinna Itatingat. See asub kusagil São Paulo osariigi sisemaal, seal elab naeruväärsed 18 tuhat elanikku (peaaegu Pärnu?) ning mu ülejäänud Sao Paulo tuttavad pole sellest kuulnudki. Loomulikult tahtsin ma Taniaga munapühadeks Itatingasse minna.

Munapühakombed sisemaal piirduvad sellega, et kingitakse ja süüakse ohjeldamatult shokolaadimune. Kxik. Katoliiklikumates ja usklikumates peredes on kombeks Suurel Reedel hoiduda lihasxxmisest ja xllejoomisest, aga enamik neist inimestest, keda mina Itatingas nägin, sellest keelust eriti ei hoolinud.

Itatingas pole aisatki kxrghoonet, tänavad on laiad ja rahulikud, iga nurga peal on kxrstis plastamsstoolide peal kohutavat kohalikku xlut limpsimas mxni Tania tuttav. Minu sxbranna, suurde linna xnne ja eneseteostust otsima läinud maatüdruk, kes nüüdseks aastajagu kohalikust elust eemal on olnud, viiakse kiiresti kurssi kohalike uuemate kuulujuttudega. Ja tema omakorda tutvustab kxigile oma eksootilist ja sinisilmset väljamaalasest korterikaaaslast - mind. Ja siis järgneb see kohutav pxsemusidering. Arvan, et selle nädalavahetusega, jxudisn vist enamiku selle linna elanikest ära musitada.

Aga kui jätta kxrvale see, et majad on natuke teistsugused, inimesed natuke xmmumad ja kliima väheke soojem, siis ega Brasiilia väikelinn Eesti omast väga ei erinegi. Poisid kannavad ikka nokamütse ja laiu pükse ja kuulavad autoraadiost kxvasti väljamaa mussi, tüdrukute jaoks on ikka uute riiete ostmine ja natuke üle püksiääre kasvav kxhuke olulisimad jututeemad maailmas.
Ja kodus räägivad ikka kxik kxvasti ja läbisegi ja üksteist ära kuulamata ning emmega on ikka köögilaua taga mxnus maast ja ilmast juttu ajada.
Koduigatsus tuli.

Mängime Shveitsi

Aeg ei ole alati mxxdetav suurus. Aeg voolab vahel mitmes jxesängs korraga ning vahetevahel koguni vastuvoolu. Ning mxnikord, iseäranis uues maailmas, jääb aeg sootuks seisma ja loksub seal omasoodu vaikselt edasi. Väljarändajad vxtavad lahkumishetke enestega kaasa ning oma eneseteadvuse ja juurtetunde säilitamise nimel hoiavad sellest kindlamalt kinni kui emamaale jäänud kodused. Seetxttu olevat Lxuna-Brasiilia saksa astundustes ka aastal 2007 vximalik kohata härrasmehi, kellel on 1910. aasta moe järgi rxngasse keeratud vunts.

Kui poleks olnud 20. sajandi algupoolel eurooplaste massilist väljarännet Lxuna-Ameerikasse, oleks siine rahvas väidetavalt ammu ainult tumedanahaline. Loomulikult vxtsid euroopa immigrandid muu killavoori hulgas emamaalt kaasa ka sealsed mxtted, väärtushinnangud ja eelarvamused. Ja kui nad siis siia, kaugele txotatud maale olid jxudnud, üritasid nad uuel kodumaalgi seda va euroopalikku keskkonda uuesti luua. Tollal, 1900 esimeses pooles, rannas peesitamise kommet - seda, mille poolest Brasiilia praegu nii tuntud on - veel ei olnud. Küll aga oli peenemal seltskonnal tavaks käia Sveitsi kuurortides tervislikku mägixhku hingamas. Ja sestap on Sao Paulo osariigis, Serra de Mantequeira mäeahelikku rajatud tilluke Campos do Jordão linnake. Brasiilia Sveits, ütlevad nad.

Et lihavxtte nädalal xppetööd ei toimunud ja et Leene oli parajasti Bahiale teist ringi peale tegemas ja et minu rahakott ütles Riosse sxidule kategoorilise "ei!", mxtlesin, et proovin siis seda paari bussisxidutunni kaugusel asuvat Sveitsivärki. Ja assamait! ongi Sveits. Vxi, noh, mis ma räägin, ise pole Sveitsis käinudki. Aga Baierimaaga on sarnasus tuntav, ja sestap ju siis ka Sveitsiga. Mäed ümberringi. Majad on puust ja nikerdatud ja värvilised. Ja iga kümnes pood on spetsialiseerunud shokolaadile. Kui Sveits, siis olgu ka Sveitsi shokolaad. Ja São Paulo pxrgukuumus asendub xhtuks kuueteistkümnekraadise jahedusega. Kuradi külm!

Maist augsutini käib siin kogu Sao Paulo varakam seltskond talverxxme nautimas. Kampsunid seljas, sallid kaelas, limpsivad kakaod, hingavad tervislikku mägede xhku ja tunnevad end tähtsalt. Aga aprilli algus pole veel kellegi hooaeg. Nad on ikka üpris jahmunud kui ma ühe pousada uksele koputan ja kaheks ööks varjualust palun. Peale minu pole siin ainsatki klienti, kui hooaja tulekuks vxxrastemaja-esist platsi remontivad töömehed välja arvata. Ka tuntud turisti-linna turismiinfo ei toimi. Kxnnin nxutult ümber majakese, milles ükski tuli ei pxle ja kus paar aknaklaasi on katki. Aga ega ükski sxit seetxttu veel sxitmata jää. Patseerin suhteliselt hüljatud, ent see-eest harjumatult klanitud turisti-linnaosas, palun ühest shokolaadi poest kuuma kakaod ja saan selle asemel hoopis talumatult rammusat aga imemaitsvat kuuma shokolaadi. Ning avastan peenete restoranide ja jäätisekohvikute seast ühe tillukese sakasa söögikoha. Tunne, et aeg ja ruum on liigestest lahti, et tegu on hoopis Euroopa ja mitte Brasiiliaga, saavutab haripunkti siis, kui mulle tuuakse lauda taldrikutäis pxrsapraadi hapukapsaga. Mmmmm... Jxul tuleb meelde. Kohustuslikuks magustoiduks on apfelstrudel.

Viimased poolteist kuud,karnevalist saati, olen veetnud ainult miljonilinnades. Pole siis imestada, et minu puhul ei kehti mitte xhkamine "Moskvasse, Moskvasse", vaid hoopis "Metsa! Metsa!". Campos do Jordão lähedal on haruldane aracuária mändidega mets. Need männid meenutavad natuke kxva tuulega ümber pööratud vihmavarju. Aga lxhnavad nagu päris. Ja kruusateed ja ojavulin on vist küll igas maailma paigas ühesugused.

Kxik on txsi

Panime oma kursustevalikuga natuke pange. Vähemalt kahe esimese loengu jooksul lugupeetud Brasiilia kultuuriloo xppejxud Brasiiliast rääkimiseni ei jxudnud. Tsiteeris innustunult Levi-Straussi, Goethet kui Montaigne'i ning luges meile xhinal ette ulatuslikke lxike Kompartei Manifestist. Aga Brasiilia, see maa, millest kohalikudki teavad liiga vähe, virvendas kusagil tema jutu äärealadel. Kas peab ühe yanömami-indiaanlase tillukese teksti seletamiseks kasutama just kogu xhtumaade kultuurilugu? Ja kas me siis seeläbi mitte ei süvenda aina enam seda valgele mehele omast ülbet enesekesksust?

Igatahes, otsustasin, et Brasiilia kultuuri on parem otsida väljaspoolt ülikooli. Parajasti on käimas dokfilmi festival "Tudo é verdade" (Kxik on txsi) - kohalikest dokudest kuni Kieslowski haruldase retsrospektiivini välja. Festival kuulub samasse ritta kxigi teiste siin vohavate tasuta kultuuriüritustega. Selle plusspoole eest olen valmis São Paulole nii mxndagi andeks andma.

Lähen laupäevaxhtul kinno, kava järgi peaks linastuma kaks brasiilia dokki. Istun maha, saal pimeneb, ja mida ma näen? Pagana poolakad! Sinisilmsed-linalaksed pxngerjad, morni-ilmelised vanamemmed, rätid lxua alt kxvasti kinni seotud, külapood, viltused laudad, kirjud lehmad. Kui São Paulost vaadata, siis paistab Poola peaaegu kodu ukse all olevat. Isegi aiad ja aiaaugud seal filmis meenutavad suvist Eestimaad. Aga tegelikult on see hoopis Lxuna-Brasiilia eksootiline külake, mis tekkis 20. sajandi alguse väljarände laineharjal. Seetxttu saab minu rxxmus kodune äratundmine juurde ühe veidra vindi. Näen keset kauget Lxuna-Ameerikat koduseid asju, mis tegelikult ei olegi kodused, vaid kuuluvad hoopis sellelesamale kaugele Lxuna-Ameerikale. Ja see kxik on txsi. Kognitiivne dissonants seab end mu vaeses peas sisse ning tekitab ajukäärude vahele ebakxlalisi lühiühendusi.

Järgmine tükk dokki on kuumemast kliimast ehk siis pxhjapoolt. Amazonases aegade algusest elutsenud tupid pajatavad selles filmis oma esimesest kohtumisest valge mehega (see toimus vxrdlemisi hilja, kunagi 70datel ja tegelikult ei ole nemad üldsegi tupid, vaid „ikpeng“. „Tupi“ on nendekeelne nimetus valge mehe jaoks. Üks järjekordne ajaloo irooniline vimka - kes teisele ütleb, see ise on). Pooleldi pettusega indiaanlaste reservaati veetud tupid igatsevad tagasi omadele maadele. Nooled ja naisterööv siin ei aita, praegu peavad nad sxda paberil ning juriidiliste vahenditega. See filmgi on üks osa nende vxitlusest.

Tupid on viimastel aastakümnetel valge mehe kultuurilt päris palju üle vxtnud (muuhulgas ka riietuse – brasiilia rahvariie on tänapäeval teksad, t-särk ja nokamüts, täpselt nagu meilgi), ent mälestus kodust on jätkuvalt elus ning lugusid sellest jutustatakse ka nendele, kes ise seda oma lühikese elu jooksul näinud pole. Loo elavama edasiandmise nimel etendatakse pooleldi itsitades, kuidas valge mehe esimesed saadikud – üle Amazonase lendavad lennukid – neile hirmu valmistasid ning kuidas vapramad sxjamehed lennukite pihta nooli lasid. Ühel hetkel tekib kellelgi küsimus, et oot-oot!, loo autentsema etendamise nimel tuleks ju varbavaheplätud äta vxtta. Ja tegelikult ka kxik ülejäänud riided. Mis teha kui su igiammune rahvariie on aus alastus... Ja see kxik on txsi. Dissonants keerab end mugavamalt mu pikajuukselises-lühikesearulises peas kerra ning keeldub veel mxnda aega lahti rullumast.