Olmeline hommik

Tuulutame madratseid

Kompositsioon patjade ja kiivritega

Hommikusöök

Metamorfoos nr. 2. Karneval

Ma olin just otsustanud kolida, aga polnud sellega veel päriselt ühele poole saanud. Selles külas, mille elanik must peagi saama pidi, oli tulemas mingi üritus ja et jaavalased on äraütlemata külalislahke rahvas, olid ka küla valged tulnukad asjast osa võtma kutsutud. 

Hommikul kella üheksaks on meil kästud naabrinaine Nani juurde laekuda. Ilma pikema jututa laseb Nani mul ja majanaaber Rachelil otsustada, kumba kostüümi me tahame – punast või seda sulgedega. Tuleb välja, et tegemist on karnevaliga... Et Rachelile meeldib sulgedega variant ja mina olen veel liiga unine, et üldse millestki aru saada, jääb mulle punane. Nad seletavad, et see on kratoni (sultanipalee) valvuri kostüüm. Mida iganes. Nüüd ei jää muud üle, kui mängu kaasa teha. Lämmatavas kuumuses tõmmatakse mulle selga umbsest tehismaterjalist püksid ja kuub, seotakse ette valge põll ja pistetakse seljataha püksivärvli vahele puust pistoda. Pähe veel kõrge kuldsete ääristega kaap. Ja mul endal pole õrna aimugi, mis nüüd edasi saama hakkab. 

Muundumas. Rachel tegi pilti

 Kui Rachelile on pähe tõmmatud indiaanipealiku moodi suurte sulgedega peaehe (väidetavalt kujutab ta endast midagi või kedagi Jaava idaosast) ja mulle on kõige krooniks antud kätte mingi odalaadne kepp, oleme me valmis ülejäänud külaga ühinema. Mošee ees käib suur tunglemine. Terve tänav on samasuguseid punaseid sõdureid ja kirevaid indiaanlasi täis. Peamiselt naised ja noorukid. Passitakse, meigitakse, tehakse pilti. Saginat kui palju, selgust ei kusagil. Ja siis ühel hetkel nügivad külanaised mu õigesse ritta ja me harjutame natuke aega marssimist. Üks, kaks, üks, kaks.

"Indiaanlased Ida-Jaavalt". Rachel tegi pilti

Nähtavasti tuleb ühel hetkel meil marssimine rahuldavalt välja, sest ühel hetkel pakitakse meid kõiki autodesse ja sõidutatakse paar kilomeetrit eemale naaberküla peatänavale. Ja siin alles selgub kui suure üritusega tegu on. Lisaks sõduritele ja indiaanlastele passivad siin väikeste gruppidena kolmnurksete kübaratega riisikorjajad-talunaised, Disney-printsessid, kuninglikud Jaava printsid, kummitused, korstnapühkijat meenutavad mehed mustas jne, kõigele lisaks suured pappkujud, mõni nagu radža, teised justkui üleelusuurune legopaar. Ja nende rühmakeste vahel orkestrinatukesed nagu postkolonialismi-uurija märg unenägu – Euroopa trummid ja Jaava gong.

Legopaar. Rachel tegi pilti

Ja siis ühel hetkel hakkab kogu see killavoor liikuma. Me marsime, oda õlal, naaberkülast tagasi oma külla ja sealt ringiga turu juurde. Mööda riisipõldudest ja haisvast suhkruvabrikust. Ja nagu korralikule rongkäigule kohane, on meie tee palistatud pealtvaatajatega. Ja nagu Indoneesias kombeks, on peaaegu igaühel neist käes mobiil või fotoaparaat. Ja valget ahvi on eriti lõbus pildistada. Kuigi siin tuleb pea iga päev keegi küsima, kas ta tohib sinuga pilti teha, pole must eluski niiii palju pilte tehtud. Ja nii me muudkui marsime. Ja pealtvaatajad teevad muudkui pilti.

PS. Mis üritusega täpselt tegu oli või miks seda tegelikult peeti, seda ei tea ma siiani.

Kultuuridevahelised erinevused

Ikka hariduslikel eesmärkidel nokitsen teinekord keeleõpiku kallal. Lisaks grammatikareeglitele ja sõnavaraharjutustele jagavad õpiku autorid aeg-ajalt kultuurilisi näpunäiteid. Kohati võib otsa komistada taolistele manitsustele:

a) Kätega vehkimine või hoogne žestikuleerimine on märk enesekontrolli puudumisest ja seda peetakse deemonitele omaseks käitumiseks.
b) Kõnealune suudlus (ind. k. cium) kujutab endast põsenuusutust. Sellest ka sama sõna teine tähendus - nuusutama, näiteks lilli. Teine, euroopalik, termin on sun (hollandikeelsest sõnast zoen). Kuid matsuvat musi peetakse üldiselt vastikuks.

Metamorfoos nr. 1. Gamelan

„Kui te tahate proovida, mis tunne on päris gamelan-orkestri saatel tantsida, siis ülejärgmisel nädalal olete oodatud minu poole. Õhtul kell kaheksa. Võtkem seda kui teie eksamit“. Nii ütleb Yogyakarta tantsu õppejõud ühel hommikul oma saamatutele välistudengitele. Me oleme viimased kuu aega ragiseva cd-plaadi saatel higistanud, tammunud ja randmeid väänanud, et õppida liikuma viisil, mis vähemalt mingisuguselgi määral meenutaks graatsilist Kesk-Jaava printsessi. Enamik meist, mõistagi, tulutult. Pigem võiks arvata, et tegu on käputäie moosivarastega. Kooli kostüümilaost antakse meile veidi kurnatud väljanägemisega sarongid ja kebaya’d (pitspluus, mis käib kohaliku ’rahvariide’ juurde) ja nii me orienteerumegi enam-vähem kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta.

Kedagi teist peale õppejõu enda kohal pole. Vihma sajab ja seetõttu läheb paar head tundi aega, enne kui terve seltskonna kokku saab. Selgub, et taolisi kogunemisi peetakse iga 35 päeva tagant õppejõu kadunud äia auks. Keset noormeestele mõeldud ühiselamu hoovi asub pendopo – avatud paviljon, mis ammuse kombe kohaselt on mõeldud igasugu kogunemisteks, peamiselt muusika ja tantsu jaoks. Pendopo keskel troonib portree, mis kujutab teravate põsenukkidega traditsioonilises riietuses vanahärrat – see on äi, ühiselamu rajaja, ärimees, kes oli sultani mitte just liiga kauge sugulane. Arvata võib, et rikas kui kröösus. Tal olla olnud 15 last ja üle 40 lapselapse, ise olevat ta vastu pidanud peaaegu 100. eluaastani. Mõni ime, et sellise tegelase mälestuseks käib iga kuu aja tagant koos terve orkester.

Ükshaaval vurisevad hoovi peale motikad. Nende pealt ronivad maha päevi näinud teksatagid, väljaveninud t-särgid, kergelt lömmis nokatsid – khuulilt kulunud vanamehed. llma igasuguse tseremoonia või kärata aetakse juttu ja võetakse sisse koht oma instrumendi taga. Kellegi hoolitsev käsi on iga pilli kõrvale asetanud roosa metallist tuhatoosi. Ei lähe kaua aega, kui neile tekivad seltsiks teeklaasid. Ampsatakse snäkke, tehakse suitsu, näpitakse pille, aetakse törts juttu. Kõik on aeglane, rahulik, punnitamata. Ent ometi on ilmselge, et selles mängus on oma etikett ja tegu on olulise, peaaegu pühaliku toiminguga. Ja siis ühel hetkel hakatakse mängima. Need on professionaalsed muusikud, mõni tulevat otse proovist sultanipaleest.

Õppejõud nimetas tähaõhtust kogunemist ennist prooviks. Ometi pole siin ei noote, harjutamist ega tagasivõtte. Pealtnäha isegi ei juhi seda paarikümnepealist kooslust mitte keegi. Lihtsalt mängitakse. Meie oleme vahepeal endile sarongid-kebayad selga ajanud, ning ühel hetkel antakse meile võimalus orkestri saatel tantsida. Ei saa küll öelda, et ma nüüd, gamelani saatel, äkitselt printsessistuksin, ent kuidagi pidulikum, „pärisem“ tunne on küll. Ja siis kõlab ühel hetkel lõpulaul ning minnakse pikemalt nägusid tegemata lihtsalt laiali.  

Siin on toimunust üks väikene videosalvestus. Kes terve loo lõpuni vaadata jaksab, saab auhinna.

Samal ajal kui

... koduses meediaruumis ringleb uudis Bali templis seksinud eestlastest, võib meiekandis siin lugeda hoopis teistsuguseid uudiseid.

Naistepäev

Pole ju sugugi paha saak kuuetunnise polikliinikus passimise kohta, või mis?

Ema ütles ikka

..., et kui me endid ei pese, kasvavad seened selga. Et voila:

Põhjuseks tõenäoliselt ... pesuvesi.