Metamorfoos nr. 1. Gamelan

„Kui te tahate proovida, mis tunne on päris gamelan-orkestri saatel tantsida, siis ülejärgmisel nädalal olete oodatud minu poole. Õhtul kell kaheksa. Võtkem seda kui teie eksamit“. Nii ütleb Yogyakarta tantsu õppejõud ühel hommikul oma saamatutele välistudengitele. Me oleme viimased kuu aega ragiseva cd-plaadi saatel higistanud, tammunud ja randmeid väänanud, et õppida liikuma viisil, mis vähemalt mingisuguselgi määral meenutaks graatsilist Kesk-Jaava printsessi. Enamik meist, mõistagi, tulutult. Pigem võiks arvata, et tegu on käputäie moosivarastega. Kooli kostüümilaost antakse meile veidi kurnatud väljanägemisega sarongid ja kebaya’d (pitspluus, mis käib kohaliku ’rahvariide’ juurde) ja nii me orienteerumegi enam-vähem kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta.

Kedagi teist peale õppejõu enda kohal pole. Vihma sajab ja seetõttu läheb paar head tundi aega, enne kui terve seltskonna kokku saab. Selgub, et taolisi kogunemisi peetakse iga 35 päeva tagant õppejõu kadunud äia auks. Keset noormeestele mõeldud ühiselamu hoovi asub pendopo – avatud paviljon, mis ammuse kombe kohaselt on mõeldud igasugu kogunemisteks, peamiselt muusika ja tantsu jaoks. Pendopo keskel troonib portree, mis kujutab teravate põsenukkidega traditsioonilises riietuses vanahärrat – see on äi, ühiselamu rajaja, ärimees, kes oli sultani mitte just liiga kauge sugulane. Arvata võib, et rikas kui kröösus. Tal olla olnud 15 last ja üle 40 lapselapse, ise olevat ta vastu pidanud peaaegu 100. eluaastani. Mõni ime, et sellise tegelase mälestuseks käib iga kuu aja tagant koos terve orkester.

Ükshaaval vurisevad hoovi peale motikad. Nende pealt ronivad maha päevi näinud teksatagid, väljaveninud t-särgid, kergelt lömmis nokatsid – khuulilt kulunud vanamehed. llma igasuguse tseremoonia või kärata aetakse juttu ja võetakse sisse koht oma instrumendi taga. Kellegi hoolitsev käsi on iga pilli kõrvale asetanud roosa metallist tuhatoosi. Ei lähe kaua aega, kui neile tekivad seltsiks teeklaasid. Ampsatakse snäkke, tehakse suitsu, näpitakse pille, aetakse törts juttu. Kõik on aeglane, rahulik, punnitamata. Ent ometi on ilmselge, et selles mängus on oma etikett ja tegu on olulise, peaaegu pühaliku toiminguga. Ja siis ühel hetkel hakatakse mängima. Need on professionaalsed muusikud, mõni tulevat otse proovist sultanipaleest.

Õppejõud nimetas tähaõhtust kogunemist ennist prooviks. Ometi pole siin ei noote, harjutamist ega tagasivõtte. Pealtnäha isegi ei juhi seda paarikümnepealist kooslust mitte keegi. Lihtsalt mängitakse. Meie oleme vahepeal endile sarongid-kebayad selga ajanud, ning ühel hetkel antakse meile võimalus orkestri saatel tantsida. Ei saa küll öelda, et ma nüüd, gamelani saatel, äkitselt printsessistuksin, ent kuidagi pidulikum, „pärisem“ tunne on küll. Ja siis kõlab ühel hetkel lõpulaul ning minnakse pikemalt nägusid tegemata lihtsalt laiali.  

Siin on toimunust üks väikene videosalvestus. Kes terve loo lõpuni vaadata jaksab, saab auhinna.