Punktist A punkti B. Ringiga. (Vol. 1)

Kõige pealt, päris alguses, käime me jala. Tuleb see sellest, et ilm on talumatult kuum, bensiin odav või vahemaad reeglina pikad, igatahes saame me õige pea selgeks, et jala siin ei käida. Kodust kooli on nii pool tundi jalutada. Mis see siis ikka ära ei ole? Eestis saab selliseid distantse pidevalt maha vantsitud. Ja nii teataksegi meid õige pea küla peal kui nupust nikastanud suuri valgeid väljamaalasi, kes mingil kummalisel põhjusel kõnnivad jala. Veel mitu kuud pärast seda, kui olen endale mootorratta ostnud, tuleb ikka keegi vastu, naeratab mesimagusalt ja ütleb jalan kaki, ya? (kõnnid jala, mis?). 

Millega me esialgu arvestada ei oska, on muidugi kuumus. Pool tundi keskpäevapäikese käes praadida osutub parajaks katsumuseks. Teine asi, mis jala käies paratamatult juhtub, on see, et valge jalutav välismaalane torkab jaava riisipõldude vahel tahes-tahtmata silma. Ja see tähendab, et mõnusast jalutuskäigust koju saab katsumuste rada, kus keegi pidevalt su tähelepanu äratada püüab. „Hello, mister! Mau ke mana?“. Ja paar korda ingliskeele tunnis käinud isikute puhul: „Where are you?“ Ilmselgelt olen ma siinsamas sinu nina all. Kas nad tahavad teada, kuhu ma lähen või kust ma tulen (need on kaks peamist küsimust, mida iga viisakas jaavalane sulle kindla peale esitab), jääb reeglina mõistatuseks.  

Ja siis, nagu te juba teate, saan ma endale sünnipäevaks jalgratta. Majanaaber Anna on endale samuti ratta hankinud. Et tema oma on meestekas ja minu oma naistekas, siis ristime nad Dirty Mary’ks ja Crazy Larry’ks. Nad on üks hurmav paar. Mitte nüüd just kõige nooruslikum, ent siiski piisavalt kõbus, et ringi vurada. Paraku aga on kodu linnast väljas ja see tähendab, et kui midagigi Yogyakartas teha tahta, jääb ratas liiga aeglaseks ja hapraks sõiduriistaks. Ega see mind tegelikult ei heidutakski. Aeglaselt jõuab tihti lugu kaugemale. Aga selgub, et ma olen selle riigi jaoks lihtsalt liiga suur (riiete või jalavarjude ostmine on paras nöök) või Mary minu jaoks liiga pisike. Sadul on liiga madal ja see hakkab kuu aja möödudes korralikult põlvenärvi pihta käima. Niimoodi tervet aastat veeta ma küll ei saa, muidu olen lõpuks päris lombakas. 

Järgmine samm sõidukihierarhias ülespoole on mootorratas. Või noh, õigemini automaatne roller. Et mina teadupoolest pole juhtinud oma elus midagi jalgrattast suuremat, on see igatahes tõsine samm edasi. Esialgu julgen selle sammu astuda vaid seltskonnas, st ostame majanaaber Markoga kahe peale Honda Scoopy. Marko sõidab, mina istun esialgu taga ja käin õhtuti proovisõite tegemas. Mõni teine riist oleks ehk odavam, aga Markole meeldivad Scoopyd, sest need on kõige stiilsemad (on tõesti). Õigupoolest peaks mul kuklas ohusireen ammu tööle minema, sest sõiduvahendit otsides näikse mu kamraadi kõige enam huvitavat ratta värv ja välimus ning see, mis riideid ta sellega sõites kandma peaks. Mootori seisukord või makstud sõidukimaks teda vist eriti ei huvita. Aga millegi pärast lasen asjadel omasoodu voolata. See päädib sellega, et liikluspööristes ei jää mul muud üle kui samavõrra kogenematu kui ulja juhi selja taga istudes rattast kramplikult kinni hoida ja õhku ahmida. Päris jube, aga enamasti ka väga lõbus. 

Pereportree Marko ja Scoopyga (külamees paremat kätt tuli niisama juttu tegema):

 

 

Uitmõte

2007. aasta kevadel raputasid Tallinna tänavaid aprillirahutused.
2012. sügisel hakkab arukam osa eestlasi aina küünilisemaks muutuva poliittehnoloogia vastu tõsiselt häält tõstma.

Järeldus: pruugib mul vaid pikemaks ajaks Eestist ära sõita, kui kohe on poliitiliselt ärevad ajad platsis.

Ngomong-ngomong

Indoneesia keel on äraütlemata kummaline. Õigupoolest räägib seda emakeelena vaid võrdlemisi väike osa saareriigi rahvastikust, peamiselt suuremate linnade elanikud. Ülejäänud kasutavad mõnd kolmesajast siinsest päriskeelest. Indoneesia keel nimelt on lihtsalt tuletis lihtsustatud malai keelest ja seda kasutatakse juba sajandeid lingua franca'na. 

Võrreldes ’normaalsete’ päriskeeltega on indoneesia keel tunduvalt lihtsam. Pole siin erilisi grammatikavorme ega käänamist-pööramist, pane aga sõnad ritta ja juba sa räägidki. Häälduse poolest pole siin eestlase jaoks samuti midagi konti- või keeltmurdvat, kui paar nasaali välja arvata. Aga, noh, mida sa tahadki keelest, kus aku tähendab „mina“, maksud tähistab eesmärki või tähendust, hari on „päev“, kaki on „jalg“ ja sama ongi „sama“. Linna peal ringi kõndides märkab õige pea, et siin ja seal on suured sildid, millele värviliselt kirjutatud „Kaos!“. Eks Yogyakarta ole kaootiline tõepoolest, ent antud juhul reklaamitakse siin vaid T-särke... Ühel hetkel ei pane enam imestamagi, kui ma kodus kaarti uurides avastan, et kusagil Kalimantanil on linn nimega Tarakan ja Sulawesi saarestikus linn nimega Raha. 

Ja mida teeb indoneeslane, kui ta tahab viidata, et midagi on mitmuses? Ta lihtsalt kordab sõna kaks korda. Ja nii ongi, et“ inimesed“ on orang-orang (meiekeelne „orangutan“ tuleb indoneesiakeelsest fraasist orang utan = metsa inimene), „lapsed“ on anak-anak, „sõbrad“ on teman-teman ja nii edasi ja nii edasi. Eks ta natuke lihtsakoelise ja opakana kõla, aga mis sa ikka teed. 

(Asi muutub muidugi kardinaalselt, kui pilk päriskeelte poole pöörata. Jaava keeles näiteks (ja see pole sugigi ainus) on olemas kolm registrit, st põhimõtteliselt kolm eri keelt, mida kasutatakse vastavalt sellele, keda parajasti kõnetatakse. Ühiskodlikus hierarhias või vanuse poolest eakamate inimestega kõneldakse aupaklikult rafineeritud kõrgstiilis, laste ja alamatega robustses madalregistris ning omasugustele jääb keskmine nivoo.)

Nukker orangutan Yogya loomaaias:

 

Pühad vaikuses

„Mis iganes ka ei juhtuks, ära sa mingil juhul poole pealt ära tule!“ Need Beriti ja Marie manitsussõnad kuklas tiksumas pakin asjad kokku. Kaasa ei tohi võtta arvutit, raamatuid, kirjutustarbeid. Telefoni palume saabudes jätta mänedžmendi kätte, selle saate kursuse lõppedes tagasi. Põhimõtteliselt pole mõtet kotti panna muud kui vaid riided ja hügieenitarbed. 

Ma lähen kümneks päevaks Vipassana meditatsioonikursusele. Kümme päeva haudvaikust. Välismaailmast täielikult ära lõigatud, kursusekaaslastega ei tohi vahetada sõnagi. Samuti ei tohi suhelda žestide, puudutuse, pilkudega. Äratus on kell neli hommikul, õhtusöögiks saab pool maitsetut õuna. Karm kloostrielu, ühesõnaga. Kõlab nagu jõul, või mis? Aastavahtusemöllust rääkimata. Aga ega erilist jõuluimet pole siin troopikas niikuinii mõtet oodata ja pärast mitmekuulist intensiivset seltsielu näib kümnepäevane vaikusekuur tegelikult ka natuke puhkusena. Olgu, saagu seekord siis niimoodi. 

Ma pole eluilmaski meditatsiooniga tegelenud. Ja idamaise tarkuse järgi elamine pole kah kunagi pähe tulnud. Õnneks pole Vipassana meditatsioon mingi mantratega mängimine ega ommitamine. Ega vist muidu seda teekski. Tegemist on budistlikust õpetusest lähtuva kehatehnikaga. Põhimõtteliselt istud vaikselt paigal ja vaatad endasse, keskendud omaenese kehale ja vaatad, mis tunne on. Keegi kedagi mingisse organiseeritud usku pöörata ei püüa, ühtegi usku ega maailmavaadet maha tegema ei hakata samuti. 

Kaks esimest päeva on lihtsalt kurnavad. Päevakava näeb ette kokku 11 tundi mediteerimist. Ülejäänud aja, kui ma just ei söö või ei pese, magan lihtsalt maha. Kes oleks osanud arvata, et istumine võib nii väsitav olla. 10 päeva vaikimist on jumala okei, aga tund aega asendit vahetamata mediteerida on lihtsalt kole valus. Eks proovige järele, kui huvi on. 

Ometi pole füüsiline valu see, mille eest põgenemise eest Berit ja Marie mind hoiatasid. Kui muust maailmast äralõigatuna uut infot peale ei tule, kerkib väga tihti mälusoppidest meelde igasugu vana pahna. Inimesed on sunnitud otsa vaatama painetele, mille argised toimetused tavaliselt lihtsalt kinni katavad. Nii toimub puhastumine. Ega mul mingit suurt lahendamata traumat eriti meelde ei tule, aga mine tea. Äkki on see kusagile alateadvuse alumistesse sahtlitesse nii sügavale peidetud, et omal käel kätte ei saagi. Ma isegi ootan väikese põnevusega. 

Ent vastuoksa, kolmandal päeval hakkab mul hoopis ülimalt lõbus. Väliselt vaikne ja ilmetu, pugistan kusagil iseenese sisimas ülemeelikut naeru. Teen lolle nalju ja naeran. Ja siis naeran selle üle, et ma niimoodi naeran. Kõik tundub nii armas, helge ja natuke totakas. Ootamatuid mälestusi kerkib esile küll. Lapsepõlvesõbra kodu lõhn. Mu lemmikkleit, ema enda tehtud, kui olin neljane. Üks lause, mida keegi mu kohta keskkooli lõpetades kirjutas. Ülikooliaegsete sõprade tehtud jabur laul, mida ma iseendale lõunalauas itsitades ümisen. Ootamatud, ent valdavalt positiivsed detailid. Mõte töötab kuidagi erilise selgusega. Asjad ja olukorrad näivad lihtsad, paar pisikest sasipundart hargnevad nagu iseenesest lahti. Teen plaane ja unistan. Avastan, et mõtlen palju Eestist ja sinna jäänud inimsestest. Maailma avastada on põnev küll, aga kodu on ikkagi seal, teie juures. Isegi valu pole enam talumatu. Ega see kusagile otseselt kao, aga ma kuidagi mõistan, et see käib asja juurde. 

Uue aasta esimesel päeval hakkame taas rääkima. On isegi natuke kahju senist õrna vaikuseloori sõnadega risustada. Siin kogetut saab ehk kokku võtta fraasiga ’leebe õnnetunne’. Ma tean, et see tunne ei jää igavesti kestma. Aga ma tahan seda edaspidi mäletada. Et see lahkus iseenese ja maailma vastu mul meelest ei läheks. Mitte kunagi.

Õnnelikku uut aastat!

Kass sõi kodused tööd ära

Kirjutada oleks nii paljust, aga mu arvuti on niiskusega lolliks läinud. Myukifdyu nagyu fdyunkiskib, aga kiloavkiahtyuyur mängkib htäkiega mäkira. Jyusht htäpüseloht nkikimlolofdki ma kikirjyuhtafda saangki. Ega hte seloloesht vkikisht mkifdagki aryu kipülolo eki saa...

Viga

Migratsiooniametnikud ajasid midagi sassi ja andsid mulle aastase elamisloa asemel kogemata vaba voli olla siin kuni 2014. aasta veebruarini, hehee. Imagine the possibilities...