Pühad vaikuses

„Mis iganes ka ei juhtuks, ära sa mingil juhul poole pealt ära tule!“ Need Beriti ja Marie manitsussõnad kuklas tiksumas pakin asjad kokku. Kaasa ei tohi võtta arvutit, raamatuid, kirjutustarbeid. Telefoni palume saabudes jätta mänedžmendi kätte, selle saate kursuse lõppedes tagasi. Põhimõtteliselt pole mõtet kotti panna muud kui vaid riided ja hügieenitarbed. 

Ma lähen kümneks päevaks Vipassana meditatsioonikursusele. Kümme päeva haudvaikust. Välismaailmast täielikult ära lõigatud, kursusekaaslastega ei tohi vahetada sõnagi. Samuti ei tohi suhelda žestide, puudutuse, pilkudega. Äratus on kell neli hommikul, õhtusöögiks saab pool maitsetut õuna. Karm kloostrielu, ühesõnaga. Kõlab nagu jõul, või mis? Aastavahtusemöllust rääkimata. Aga ega erilist jõuluimet pole siin troopikas niikuinii mõtet oodata ja pärast mitmekuulist intensiivset seltsielu näib kümnepäevane vaikusekuur tegelikult ka natuke puhkusena. Olgu, saagu seekord siis niimoodi. 

Ma pole eluilmaski meditatsiooniga tegelenud. Ja idamaise tarkuse järgi elamine pole kah kunagi pähe tulnud. Õnneks pole Vipassana meditatsioon mingi mantratega mängimine ega ommitamine. Ega vist muidu seda teekski. Tegemist on budistlikust õpetusest lähtuva kehatehnikaga. Põhimõtteliselt istud vaikselt paigal ja vaatad endasse, keskendud omaenese kehale ja vaatad, mis tunne on. Keegi kedagi mingisse organiseeritud usku pöörata ei püüa, ühtegi usku ega maailmavaadet maha tegema ei hakata samuti. 

Kaks esimest päeva on lihtsalt kurnavad. Päevakava näeb ette kokku 11 tundi mediteerimist. Ülejäänud aja, kui ma just ei söö või ei pese, magan lihtsalt maha. Kes oleks osanud arvata, et istumine võib nii väsitav olla. 10 päeva vaikimist on jumala okei, aga tund aega asendit vahetamata mediteerida on lihtsalt kole valus. Eks proovige järele, kui huvi on. 

Ometi pole füüsiline valu see, mille eest põgenemise eest Berit ja Marie mind hoiatasid. Kui muust maailmast äralõigatuna uut infot peale ei tule, kerkib väga tihti mälusoppidest meelde igasugu vana pahna. Inimesed on sunnitud otsa vaatama painetele, mille argised toimetused tavaliselt lihtsalt kinni katavad. Nii toimub puhastumine. Ega mul mingit suurt lahendamata traumat eriti meelde ei tule, aga mine tea. Äkki on see kusagile alateadvuse alumistesse sahtlitesse nii sügavale peidetud, et omal käel kätte ei saagi. Ma isegi ootan väikese põnevusega. 

Ent vastuoksa, kolmandal päeval hakkab mul hoopis ülimalt lõbus. Väliselt vaikne ja ilmetu, pugistan kusagil iseenese sisimas ülemeelikut naeru. Teen lolle nalju ja naeran. Ja siis naeran selle üle, et ma niimoodi naeran. Kõik tundub nii armas, helge ja natuke totakas. Ootamatuid mälestusi kerkib esile küll. Lapsepõlvesõbra kodu lõhn. Mu lemmikkleit, ema enda tehtud, kui olin neljane. Üks lause, mida keegi mu kohta keskkooli lõpetades kirjutas. Ülikooliaegsete sõprade tehtud jabur laul, mida ma iseendale lõunalauas itsitades ümisen. Ootamatud, ent valdavalt positiivsed detailid. Mõte töötab kuidagi erilise selgusega. Asjad ja olukorrad näivad lihtsad, paar pisikest sasipundart hargnevad nagu iseenesest lahti. Teen plaane ja unistan. Avastan, et mõtlen palju Eestist ja sinna jäänud inimsestest. Maailma avastada on põnev küll, aga kodu on ikkagi seal, teie juures. Isegi valu pole enam talumatu. Ega see kusagile otseselt kao, aga ma kuidagi mõistan, et see käib asja juurde. 

Uue aasta esimesel päeval hakkame taas rääkima. On isegi natuke kahju senist õrna vaikuseloori sõnadega risustada. Siin kogetut saab ehk kokku võtta fraasiga ’leebe õnnetunne’. Ma tean, et see tunne ei jää igavesti kestma. Aga ma tahan seda edaspidi mäletada. Et see lahkus iseenese ja maailma vastu mul meelest ei läheks. Mitte kunagi.

Õnnelikku uut aastat!