Punktist A punkti B. Ringiga. (Vol. 1)

Kõige pealt, päris alguses, käime me jala. Tuleb see sellest, et ilm on talumatult kuum, bensiin odav või vahemaad reeglina pikad, igatahes saame me õige pea selgeks, et jala siin ei käida. Kodust kooli on nii pool tundi jalutada. Mis see siis ikka ära ei ole? Eestis saab selliseid distantse pidevalt maha vantsitud. Ja nii teataksegi meid õige pea küla peal kui nupust nikastanud suuri valgeid väljamaalasi, kes mingil kummalisel põhjusel kõnnivad jala. Veel mitu kuud pärast seda, kui olen endale mootorratta ostnud, tuleb ikka keegi vastu, naeratab mesimagusalt ja ütleb jalan kaki, ya? (kõnnid jala, mis?). 

Millega me esialgu arvestada ei oska, on muidugi kuumus. Pool tundi keskpäevapäikese käes praadida osutub parajaks katsumuseks. Teine asi, mis jala käies paratamatult juhtub, on see, et valge jalutav välismaalane torkab jaava riisipõldude vahel tahes-tahtmata silma. Ja see tähendab, et mõnusast jalutuskäigust koju saab katsumuste rada, kus keegi pidevalt su tähelepanu äratada püüab. „Hello, mister! Mau ke mana?“. Ja paar korda ingliskeele tunnis käinud isikute puhul: „Where are you?“ Ilmselgelt olen ma siinsamas sinu nina all. Kas nad tahavad teada, kuhu ma lähen või kust ma tulen (need on kaks peamist küsimust, mida iga viisakas jaavalane sulle kindla peale esitab), jääb reeglina mõistatuseks.  

Ja siis, nagu te juba teate, saan ma endale sünnipäevaks jalgratta. Majanaaber Anna on endale samuti ratta hankinud. Et tema oma on meestekas ja minu oma naistekas, siis ristime nad Dirty Mary’ks ja Crazy Larry’ks. Nad on üks hurmav paar. Mitte nüüd just kõige nooruslikum, ent siiski piisavalt kõbus, et ringi vurada. Paraku aga on kodu linnast väljas ja see tähendab, et kui midagigi Yogyakartas teha tahta, jääb ratas liiga aeglaseks ja hapraks sõiduriistaks. Ega see mind tegelikult ei heidutakski. Aeglaselt jõuab tihti lugu kaugemale. Aga selgub, et ma olen selle riigi jaoks lihtsalt liiga suur (riiete või jalavarjude ostmine on paras nöök) või Mary minu jaoks liiga pisike. Sadul on liiga madal ja see hakkab kuu aja möödudes korralikult põlvenärvi pihta käima. Niimoodi tervet aastat veeta ma küll ei saa, muidu olen lõpuks päris lombakas. 

Järgmine samm sõidukihierarhias ülespoole on mootorratas. Või noh, õigemini automaatne roller. Et mina teadupoolest pole juhtinud oma elus midagi jalgrattast suuremat, on see igatahes tõsine samm edasi. Esialgu julgen selle sammu astuda vaid seltskonnas, st ostame majanaaber Markoga kahe peale Honda Scoopy. Marko sõidab, mina istun esialgu taga ja käin õhtuti proovisõite tegemas. Mõni teine riist oleks ehk odavam, aga Markole meeldivad Scoopyd, sest need on kõige stiilsemad (on tõesti). Õigupoolest peaks mul kuklas ohusireen ammu tööle minema, sest sõiduvahendit otsides näikse mu kamraadi kõige enam huvitavat ratta värv ja välimus ning see, mis riideid ta sellega sõites kandma peaks. Mootori seisukord või makstud sõidukimaks teda vist eriti ei huvita. Aga millegi pärast lasen asjadel omasoodu voolata. See päädib sellega, et liikluspööristes ei jää mul muud üle kui samavõrra kogenematu kui ulja juhi selja taga istudes rattast kramplikult kinni hoida ja õhku ahmida. Päris jube, aga enamasti ka väga lõbus. 

Pereportree Marko ja Scoopyga (külamees paremat kätt tuli niisama juttu tegema):