Brasiilia pole ainult Rio

Vot. Kuna meie, pealiskaudsete eurooplaste, jaoks toob nimetus "Brasiilia" enamasti silme ette Rio de Janeiro sambakarnevali ning rannad ja muud ei midagi, siis protesti m2rgiks j22b Rio sissekanne 2ra. Rio kohta saab igalt poolt mujalt ka lugeda. Siin blogis on kymneid teisi Brasiiliaid.
Mitte et Rio mulle meeldinud poleks. Meeldis v2ga. See on ilmselt kxige ilusam suurlinn, mida ma oma elus n2inud olen. Aga kirjutada praegu sellest ei jaksa. Laiskust on ikka mugav ideoloogiliste pxhimxtetega maskeerida, kas pole?

Suurel Saarel. Murdlainete ja ahvidega.

Kunagi oli Ilha Grande, Brasiilia ranniku suurim saar, piraatide meelispeidupaik, seejärel pandi siia Euroopast saabunud immigrante karantiini kinni, seejärel oli siin üks Brasiilia kurikuulsamaid vanglaid ning nüüd, kompenseerimaks saare sünget ajalugu, on Ilha Grande vist kujunenud Rio ranniku kxige tuntumaks rannakuurordiks.

Oles napiltnapilt laeva peale jxudnud ning mägesid ja laiukesi vaadates jälle "Gostoso! Gostoso!" xhanud, jxuame Vila do Abraãosse. Ainsasse saare suuremasse külasse. Kxigepealt lendab meile peale kümmekond öömajapakkujat. Murrame neist ei-aitähh-me-tahame-telkida-mantrat lausudes läbi. Xigemini, peaaegu. Viimane jorss ei lähe meie eitava vastuse peale mitte uusi kundesid püüdma, vaid ütleb, et ta teab üht head odavat kohta. No, mis siis ikka, me ju vxime selle tema telkla üle vaadata.

Kxnnime mxxda maalilisi külatänavaid, mis on paksultpaksult täis inglisekeelsete siltidega resotrane ja hotelle. Ronime mööda üht kxrvalisemat rohtu kasvanud külateed veidi mäest üles ja siis jääb jorss ühe maja juures seisma ja tutvustab meile "Jungo Hostelit" - sama raha eest pakub ta meile üht tuba oma majas. Ei mingit telkimist. Nojah, kxigepealt kahtlustan ma teda kogu maailma perverssustes, ent kuna ta tundub suhteliselt ohutu ning näib, et ilm kisub jälle vihmale, siis teemegi kaubad. Saarelt poleks pätil suurt kusagile minna ja, pealegi, me teame kus ta elab, heheh. Ta on veel paar blondi skandinaavlannat kusagilt üles korjanud ja xhtusöögiks grillime kohalikku roosaplekilist kala, segame kordamööda caipirinhasid ja räägime omavahel viite (taani, norra, eesti, inglise, portugali) keelt segamini. Väljas ladistab vihma ja kxik on täitsa maitsev (igas mxttes).

Aga et me Abraão hindame liiga tsiviliseerituks, vinname järgmisel hommikul seljakotid selga ja matkame läbi metsa paari tunni tee kaugusele tillukesele Praia Bravale telkima. Seal pole peale hästiorganiseeritud telkla mitte midagi. Ja telklaski on peale meie täpselt ühe telgi jagu rahvast. Väljaspool hooaega reisida on minule alati meeldinud.

Ja et vxhma veel on ja vihma veel pole, siis jätame suured kotid kämpingusse ja kihutame vaatama Ilha Grande kauneimaks tituleeritud randa Praia Lopez Mendest. Pilvi koguneb nagu üleeilegi. Millegipärast tulevad kxik inimesed meile ainult vastu, jälle oleme meie need kaks ullikest, kes sita ilmaga randa ronivad. Ent seetxttu on Praia Lopez Mendes meie tulekuks täiesti maitsvalt täiesti inimtühi. Laine on üüratu. Mühiseb ja möirgab, sööstab kaugele liivaranda ja murdub vastu kaljusid. Pisikesed veepiisad moodustavad triumfikaari. Kxrgel mäe kohal laiutavad pilved, mis on täpselt niisama hallid kui kaljuseingi. Leene läheb oma vinge fotokaga pildijahile, mina jään murdunud puutüvele merd vaatama. Ja et Paratyst saime ühe xnnetu juhuse läbi kaasa üüratu koguse banaane ning et need olid juba üle keskmise üleküpsed, vxtan kotist paar plekilist banaani. Vaatan merd ja maiustan. Ühtegi mxtet pole peas ja nii ongi hea. Ja siis kostab mu kxrvalt üks nxudlik piiks. Vähem kui meetri augusel vaatab mulle ootavalt vastu kaks tillukest ahvi. Pika hallitriibulise saba ning karvaste pxsebakkidega. Murran neile banaanitükke ja nii me siis kolmekesi seal nosime. Laine laksub. Vihma ei hakkagi sadama.

Järgmine peatus Rio de Janeiro.

Vihmaga Uneranna vihmametsas

Cowntdown juba käib - tänase (5. juuni) seisuga on jäänud veel täpselt 30 päeva, st umbes täpselt 720 tundi. Ja tegemata on veel oi-kui-palju. See teadmine kuklas tiksumas, otsustasime koolist poppi teha ja pxrutasime Rio de Janeiro suunas ajama. Aga et mitte lihsalt ühest suurlinnast teise kihutada, reisisime hoopis jupi kaupa mööda Costa Verdet/Roherannikut pxhja poole.

Esimene peatus Paraty - ilus armas turismilinnake, mis toitubki vist peamiselt sellest, et muu maaillm arvab, et Brasiilia pole muud kui palmised paradiisirannad Rio osariigi rannikul. Nüüd, peaaegu südatalvel, São Paulo vxika külma (nii keskmiselt 10 kraadi plussi, seda nii xues kui toas kui teki all, isutn siin seda kirjutades jälle kasukaga arvuti taga) käest pääsenult ilusa Eesti suveilmaga rannas patseerides, näen ma, et see piiratud gringolik arvamus on vähemalt natuke pxhjendatud. Siin lihtsalt on nii ilus. Kogu rannik on pikitud pisemate ja suuremate liivarandadega, millest ühel pool lopsaka mata atlántica viimased riismed ja teisel pool siniheleroheline laksuv merelaine. Gostoso - maitsev, nagu ütlevad kxige meeldiva kohta kohalikud. Ja et turiste pole siin hetkel liiga palju (sel lihtsal pxhjusel, et kohalike arvates on praegu rannatamiseks liig külm ja väljamaalastel on juulikuus lähemaidki sooje kohti, kus puhkamas käia) ja sellest tulenev usin pealetükkiv müügitöö on paar tuuri vaiksemaks vajunud, on Paraty nukulinnake äraütlemata maitsev.

Pealegi, jxuame kohale Festa do Divino viimaskeks päevaks - harras usupüha on segunenud traditsioonilise laadameluga. Kxik vajalik on olemas - suhkruvati müütajad, kohalikud käsitöömeistrid, süldi- ja sündimuusikud ning isegi koogiloterii, mille auhindadeks kohalike emandate küpsetatud hxrgud kaloripommid. Brasiillaste loteriiarmastusest peaks kunagi pikemalt rääkima. Nagu ka siinsest magusalembusest. Neid asju, millest rääkima peaks, on nii kuradima palju. Vaadake nüüd! - olen siin pea pool lehekülge jahunud, aga Unerannani pole veel jxudnudki.

Ühesxnaga - otsustamesxitavähekelxunapooleetveelgikaugemalvxsassuurelinnamürastpuhata. Ööbimissihiks saab Trinidade, pisike Kolmainuküla, mis suvel elab supelsaksadest kundede vxxrustamisest ning talve elab üle suvel kogutud rasvast. Olles läbi teinud tillukese kiira-käära busiisxidu ja maha raputanud veidi pealetükkiva elulinnukesest käsitöö- ja kanepitädi, kes kangesti meile öömaja organiseerima kippus, ilmsesti lootuses, et meie "raskest" reisurahakotist tallegi midagi pudeneb, telgime sümpaatse abielupaari väikeses tagahoovis ja plaanime järgmisel hommikul matkata Praia do Sonole/Uneranda.

Lonely Planeti andmeil 7,5 km. Väike paras jalgsimatk keset atlandi vihmametsa ja siis veel mxnus suplus ühes Brasiilia st Lxuna-Ameerika st maailma kauneimatest randadest. Siis me veel ei teadnud, et LP mxxtis seda vahemaad linnulennult. Päike paistab ja meel on hea ja nii me rühimegi maanteed mööda mäest üles. (Kogu Rio rannik on selline, et mereni pääsemiseks tuleb kixgepealt läbi murda mägisest vihmametsavööndist). Ainult et poole mäe peal hakkavad pea kohale kogunema rasked vihmapilved. Ja tundub, et nii lähedal see rand ikka ei ole. On küll paar muud randa, aga paljukiidetud Praia do Sono mitte. Abi on lxpuks kohalikust külamehest, kes meid oma autoga omaalgatuslikult tükk maad lähemale viib. Läbida jääb veel käänuline ja savine mäestüles-mäest alla vihametsarajake. Ja olemegi kohal. Pilved muudkui kogunevad ja kusagilt on tuulgi tekkinud. Ilmsesti osalt seetxttu on Praia do Sono täiesti inimtühi. Vxrkkiiged ripuvad lohutult puude vahel. Mxned majakesed paistavad, aga kulub tubli pool tundi, enne kui me aru saame,et siin on ka väikene püsiasustus ja mitte ainult mahajäetud rannamajakesed. Oleme kaks pxhjamaa napakat, kes sellise ilmaga rannas jalutavad. Kohalikud konutavad toas ning turist siia kanti sellisel ajal oma nina ei topigi. Aga meil on mxnus, tuul sasib puudes, laine mühiseb vximsalt (detsibelle mxxtes pole siin sugugi vaiksem kui São Paulos, aga siinne müra on meelikosutav). Mina teen tutvust oma elu esimese krabiga - pilgutab teine oma rohekaid silmi ja jookseb hirmunult (külg ees!) liiva mööda täiesti vales suunas. Maitsev (st rand ja mitte krabi, tema jätsime sedakorda söömata).

Aga tundub, et see vihm nüüd küll teavasse pidama ei jää. Ja meil on veel ees pooleteisetunnine jalgsimatk läbi metsa, tuldud teed tagasi, enne kui saame bussi peale. Esimesed piisad. Vihmavarustust pole. Läbimärgade riietega oleks veel eriti paha metsi mööda kolada ja kahe bussiga ligunenult loksuda. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Lxikava tuulega koorime valjusti vandudes viimasedki riided seljast ja paneme kilekotti vihma eest varjule. Edasi läheme rannariietes. Rannailma puudumisele tuleb täna läbi sxrmede vaadata. Ja nii ongi - kaks hullu pxhjamaa naist jookseb südatalvel bikiinide väel vihmametsa vahel, rada mööda mäest üles ja mäest alla. Mul on natuke tunne nagu nendel alasti indiaanlastel. On kohutavalt külm, märg, libe. Ja lxbus. Potsatame kordamööda savisel metsateel tagumikule, nagu väikesed lapsed. Ise seejuures totakalt itsitades, nagu väikesed lapsed. Ja mxned üksikud kohalikud, kes kiirustavad koju vihma eest varjule, ei jxua ära imestada neid lumivalgeid lumeinimesi.

Bussipeatuse vahetus läheduses riietume hammaste plaginal enamvähem kuivadesse riietesse ja sxidame "koju" telgi juurde ainult selleks, et avastada, et selle nurka on lausvihmaga tekkmas paras bassein. Mis siis ikka. Äärmsulikud olukorrad nxuavad äärmuslikke meetmeid. Meie vxxrustajad Eduardo ja Fernanda panevad lahkelt oma tagatuppa uue telgi (sic!) üles ja seal me siis vihma käest pääsenult mxnusasti magamegi. Majas sees telgis magamisel on siinkandis kaks eelist - suvel ei söö sääsed ja talvel on soojem. Elementaarne, Watson! Eduardo ja Fernanda on ülakorrusel oma telki isegi teleka vedanud...

Järgmine peatus - Ilha Grande (Suur Saar).

Raudtrelli vangid – Carandiru dokk-kaadris

No mis meie seal kaugel pxhjas Brasiiliast ikka teame? Samba ja karneval, jalka ja kohvi ja ongi kxik. Kohalikust kirjandusest pole kuuldudki, bossa-nova on ära kedratud vanainimeste lifti- ja tapeedimuusikaks ja ongi kxik. Kuritegevus lokkab ja ongi kxik.
(Ning, kahju kyll, hetke p2rast syvendan ma viimase osas teie eelarvamusi ilmselt veelgi)

Filmikunstist ollakse näinud parimal juhul „Jumala linna“ ning „Carandirut“. Need filmid joonistavad Brasiiliast huvitava, heidutava ja trööstitu, kuid ikkagi ühekülgse pildi. Umbes aasta tagasi sattusin ema ja vennaga just „Jumala linna“ vaatama. Ja siis paar nädalat hiljem tulin lagedale ideega, et, teate, ma tahan minna Brasiiliasse xppima. Mxni ime siis, et nad näost ära vajusid ja mxtlesid, et pxrutan otse favelasse end tappa laskma. Teine nimetatud film on mul nägemata, ent kuulu järgi kujutab see Lxuna-Ameerika suurimas vanglas toimuvat (kas seal tehakse otseselt juttu seal mxned aastad tagasi toimunud veresaunast, mille tulemusena 111 kinnipeetavat otsa sai, seda hetkel ei mäleta. Teadjamad parandagu mind!).

Väidetavalt on Brasiilias kokku veidi alla 300 tuhande kinnipeetava, neist peaaegu pooled on vangis São Paulo osariigis. Märtsis avaldatud inimxiguste aruande kohaselt ongi São Paulo suurim probleem vanglate ülerahvastatus. Laste ärakastuamisega (nii seksi kui tööjxu mxttes) pole asjalood nii hullud kui Pxhjapool, ent vangide arv kasvavat siin konservatiivsete kohtunike otsuste alusel iga aastaga ning hetkel on vanglates kolmandiku jagu vabu kohti puudu.

Selle taustateadmisega läksin Banco do Brasili kultuurikeskusesse Carandirust vändatud dokki vaatama – „O Prisoneiro da Grade de Ferro“ (Raudtrelli vang). (Selles, et riigi ühe rikkaima ettevxtte egiidi all näidatakse filme, mis räägivad riigi viletsusest, ei puudu oma iroonia, ent parem see, kui üldse mitte midagi). Ümber jutustada seda pole mxtet, teen parem kxige kolehämmastavamatest asjadest edetabeli:

1. Noad! Noad on vanglas loomulikult keelatud. Ent, vangide väitel, samavxrra kui nad keelatud on, on nad ka ellujäämiseks vajalikud. Sestap ihutakse nuge esimestest ettejuhtuvatest metallijuppidest. Kaks umbes kümnesentimeetrise läbimxxduga ning poolemeetripikkust kolakat – need on mxeldud ju haiget-tegemiseks.
   Vanglafotograaf, kes enamasti pildisab külastuspäeval pereportreid, on muuhulgas teinud viimseid ülesvxtteid omavahelistes arveteklaarimistes surma saanud tegelastest. Need pildid näitavad kxige vxikamal kujul nimetatud nugade otstarvet. See ei ole ilus.
2. Kartser nagu kartser ikka, ainult, et vange on ühe paariruutmeetrise pinna peal ligi kakskümmend. Kogu pxrand on tihedalt täis lamavaid mehekehi, mxned, kes pxrandale enam ei mahu, on sunnitud lae alla riputatud vxrk-kiiges kxlkuma. Kui kariloomadega nxnda tehakse, txusevad loomakaitsjad tagajalgadele.
3. Arstiabi on pxhimxtteliselt olematu (meenutatagu nuge). Väändunud mädanevad jäsemed, kael, mis on ülespaistetanud nxnda suureks, et seda sisuliselt enam polegi. Arst suudab päeva jooksul üle vaadata 20 kinnipeetavat. Ülejäänusid palub silt oma hädaga mitte peale käia.
4. Vaimse tervise ja sotsiaalse küpsuse „komisjoni“ moodustab üks küsitleja. Pärast kümnetele küsimustele vastamist (umbes nagu enne arstlikku läbivaatust) saab kinnipeetav paberilehele sirgeldatud otsuse – ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning jääb vanglamüüride vahele määramata ajaks.
5. Kongo Vabariigi kodanik, kes keelt ei mxista on ilma kohtumxistmiseta Carandirusse hoiule pandud. Ta ei tea, miks ta seal on, kauaks ta seal on.
6. Rotid. Suured armsad suuresilmalised rotid. Ja neid on oikuipalju.

Aprilli lxpus vxttis senati justiitskomisjon vastu otsuse alandada raskete kuritegude eest kinnipeetavate vanusem22ra 16. eluaastani...

Quilombo laulupidu

Esialgu ei osanud portugallased selle uue maailmaga, mis 15.saj lxpul avastatud sai, suurt miskit peale hakata - vedasid siit välja vaid veidrat punakat puitu - pau Brasili - sellest mu asukohamaa nimigi. Muud kasulikku esmapilgul neile silma ei hakanud. Ent mxne aja pärast osutus uudismaa üpris tulusaks investeeringuks. Kxigepealt suhkruroog ning hiljem kohvi läksid maial ja ergutust vajavaval Euroopa turul ludinal kaubaks. Istandusse oli vaja töökäsi.

Kxigepealt olevat xnne katsutud kohaliku indiaanlasega. Ent nii targad raamatud kui kohalikud teadjamehed räägivad, et indiaanlasest ei saa(nud) head orja. Sunnitud töö mxiste olla Ameerika pxlisrahvastele nxnda vxxras olnud, et nad pigem vxtsid kätte ja surid ära, kui et valge mehe heaks tööle hakkasid.

Troopilisse kliimasse rügama sobis ainult aafriklane. Ja nii see tööjxu importimine algaski. 15.sajandist 19.dani olla Aafrikast välja viidud üle 90 miljoni neegri, neist tubli 42 miljonit veeti Brassilia fazendadesse, tee peal olla otsa saanud 14 miljonit. Nendel, kes kohale jxudsid, olla oodatav eluiga olnud kuni 7 aastat. Vot sellised numbrid.

Ja ega see neegergi ülirxxmsalt fazendas tööd vehkinud. Üle terve Brasiilia on isegi tänapäeval leida kunagiste ärakaranud orjade asustusi - quilombosid. Varjulistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades pesitsesid need pxgenikud ning hoidsid alal oma aafrikajuurelist kultuuri.

Üks sellistest asundustest on Quilombo Sao José, Rio de Janeiro osariigis. Ja ega selle olukord praegugi kiita pole - ametlikult tunnustati Sao José olemasolu alles 1999. aastal, kaheksa aastat tagasi, mis sellest, et orjus kaotati siinmail 1888.a. Ühendus muu maailmaga toimub läbi lihtsate pinnasteede, mis vihmailmadega mudakraavideks muutuvad ning liiklemise vximatuks teevad. Hoolimata sellest, et 200 liikmeline kogukond on sama paiga peal elanud üle 150 aasta, on maaomandi küsimus jätkuvalt lahtine, juriidiliselt harivad nad pxldu suurfazendaomanike valduses. Haridusele ning tervishoiule on samuti raske ligi pääseda. Elekter olla siia veetud vaid kaks aastat tagasi.

Et oma häält veidikenegi kuuldavaks teha lubavad quilombolod paar korda aastas oma pidudele uudistajaid väljaspoolt. Suurim taoline pidu toimub igal aastal vastu 13. maid, tähistamaks orjutse kaotamist ning austamaks preto-velhosid. Oleme Sao Paulost juba mitme bussisxidutunni kaugusel kui ma äkki taipan: see 13.mai püha on ju sama, mis meie laulupidu!

Pidu ise kestab terve nädalavahetuse, algab afro-missaga ning lxpeb 13. mai varahommikul kui viimased jongueirod, kes öö läbi trummirütmiseid tantse tantsinud, rampväsinult magama vajuvad. Juurde veel kohustuslik feijoada söömaaeg, cachaça laks, capoeira ringid, pidulik rongkäik ning forró tantsulka.

Väheke sxnaseletusi:

· quilombolo/a - pxline quilombo asunik

· jonga - on tüüpiline Aafrikast pärit muusika-tants-mäng, mis toimub kahe suure trummi saatel. Kaks jongueirot tantsivad ringi sees, sellal kui ülejäänud küla ringis kaasa laulab ning käsi plaksutab. Kordamööda vahetatakse kohti ning aina uued ja uued osalised näitavad oma jonga-osavust, mis hoolimata sellest, et "pxhisamm" on arhailiselt lihtne, on mxne jongueiro puhul muljetavaldav. Tänapäeval vxib ringi sisse tantsu lööma minna ükskxik kes, isegi valge gringa, ent vanal hallil ajal olla see olnud vaid auväärsete ja teadjamate quilombolode privileeg. Sest ega ükski tants pole niisama tants, vaid kohtumine esiisade vaimudega. Öö läbi, hommikuni.

· feijoada - pxline orjatoit st sakstelaua ülejäägid - seajalad-kxrvad-soolikad oakastmes, riisiga. Praeguseks on feijoadast kujunenud omalaadne rahvustoit. Ilma oa ja riisita ei kujuta keskmine brasiillane oma igapäevast toidulauda ette. See on hullem kui meie kartuli-kummardamine.

· preto-velho - mustad esiisad, kelle mälestuseks pidu peetakse.

· afro-missa - neegergi vxib olla harras katoliiklane. Ainult et teistmoodi kui kohalik valge mees, rääkimata siis veel Eesti tillukesest alalhoidlikust katoliiklaste kogukonnast. Afro-missa juurde käib jutlus ja armulaud nagu kord ja kohus. Ent lisaks sellele lauldakse trummide saatel omi üldse-mitte-kiriklikke-laule ning ohverdatakse jumalale (pühakutele? jumalatele? kes seda nüüd päris täpselt teab) toidupoolist ja muud meelehead. Lisaks veel avatud mikrofon, kus üksteisele austust avaldatakse (vahetult vastu emadepäeva kujunes kiiduavaldus matriarh ema Terezinale väga liigutavaks) ning külalised väljaspoolt kasutavad vximalust, et kohalikele autoriteetidele quilombo jätkuva hapra olukorra kohta teravaid küsimusi esitada (neid probleeme peab tingimata keegi püstitama, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis küsimus, kas seda peab tegema just peomeeleolus ning missal... lisaks veel see, et kas ühel paulistanol vxi cariocal ikka on xigus oma-algatuslikult hakata quilombolo suuvoodriks. Nii me ju jälle vxtame talt eneselt rääkimisvxime). Aga afro-missa kxige hämmastavam detail oli konkurentsitult see, et pärast iga sxnavxttu kui savionni kogunenud missalised aplodeerisid, kostis käteplaksu sekka hxikeid ja kiiduavaldusi makilindilt. Kxrgtehnoloogia jxuab ka siia, ainult et teistmoodi.

· forró - tänapäeval üks levinuimaid Brasiilia paaristantse. Forró sai alguse vististi Teise Ilamsxja paiku kui Natalis olla USA sxjaväebaasis hakatud pidusid korraldama. Esialgu korraldati tantsulkasid egiidi all "For all" - kxigile. Ent ajapikku mugandus see forróks ning on tänaseks kujunendud populaarseks paaristammumiseks, millest aga ei puudu Brasiiliale nii omane puusanxks ning mida vxib silmata pea igal tantsuxhtul.

Kultuuripööre

See linn, mis kunagi ei maga, oli eelmisel laupäeval vastu pühapäeva veelgi enam ärkvel. Kolmandat aastat toimus meil siin kultuuripööre - Virada Cultural - 24h kultuuri keset kxige kahtlasemaks peetavat räpast kesklinna. Sellest sai juba päris alguses juttu tehtud, et kesklinn pole Uues Maailmas mitte viimse vindini ülesvuntsitud trendipiirkond, vaid lagunev kodutute kant, mis vaid meenutab kunagisi hiilgeaegu ning kust kxik korralikud inimesed iga hinnaga eemale hoiavad.

Nojah, aga seda me ju siia tulles ei teadnud. Kujutage siis ette, kuidas ma istun Frankfurt - São Paulo lennukis, rahuliku teadmisega, et meil on kesklinna hotell kinni pandud ning loen siis ühe rändava briti homo reisikirjast, et see koht kuhu ma parajasti teel olen, on sama ohtlik kui Bogotá lxunaosa vxi Mexico City kuulsad slummid. Mida teha? Peatage lennuk, ma tahan maha minna?

No vot. Ja kord aastas ärkab see kant ellu. Terve see xnnetu kesklinn saab täis pikitud välilavadega, kus toimub korraga kxike - keset Anhangabaú orgu on tantsulava; äsjarenoveeritud República pargis, kus ükski normaalne inimene jalutamas ei käi, on väike eksperimentaalteatri areen; Sé katedraali ees, kuhu politsei mitte mingil ajal sattuda ei soovita, toimub regge-kontsert (vastu hommikult olla siin siiski madinaks läinud); pühapäeva hommikul toimunud Kongo missa jumalakartlike trummilöökide sekka kostab kxrvallavalt rokirütme; lisaks veel bossa-klassikud ja klaverilava, DJ-puldid suvalise nurga taga, luustlihast läbi lxikav technotümmi tänavadiskoteek, tararaa tararaa (seda väljendit kasutavad nad siin "janiiedasi" asemel). Laupäeva xhtul kella kuuest pühapäeva xhtuni välja. Non-stop.

Ja tohhoo tillae! Korralikud inimesed on äkki tee kesklinna üles leidnud. Ja vaat´kus lops! keegi ei tulegi neile kohe kallale. See linn on äkki ilus - oma eelmise sajandi algusest pärit pilvelxhkujate, väljakute ja hoolitsetud parkidega. Jah, kesklinna pxlisasukaid on ikka siin-seal näha, ent nad kaovad massi sisse ära ning näivad ka ise nautivat seda melu, mis ümberringi toimub. Ülejäänud 364 päeva aastast on nende kodukant korralikult stigmatiseeritud, nüüd aga on nad äkki txstetud kontserdipubliku auväärsesse seisusesse.

Leene ütleb, et centro on otsekui see nxiutud linn eesti muinasjutust, mis vaid üheks ööks maa peale ilmub. Kesse oli see kuri nxid, kes linna ära nxidus? See nxid istub inimeste peas ja muudkui sosistab, et ära sinna kesklinna küll mine, seal on ohtlik. Ning kuna seal keegi kunagi ei käi, ükski inimene, peale kerjuse ja kehviku, seal ei liigu, ongi seal ohtlik. Surnud ring. Virada Culturali taoliste üritustega ehk xnnestub neil sellest ükskord välja murda.

Mida mult siin Eesti kohta kysitud on?

Teil on seal kuni miinus 30?! Teie siis vist ei tunne üldse külma... (Mina värisen samal ajal kütmata kivimaja kivipxrandal ja luristan oma tatise ninaga nagu kolmeaastane.)

- Kas saunast otse jääauku hüpates infarkti ei saagi?

- Kui teil seal banaan ei kasva, mida te siis üldse sööte?

- Ah et teil on seal palju metsa? A kas metsas vägistamisohtu pole? (No suur jumal! Mida veel?)

- Te ei teegi seal üksteist tervitades pxsele musi? Isegi emale mitte? Aga kuidas siis... (Nojah, erinevalt siinsest rahvast, eestlane enne vaib, keda ta suudelda tahab, mitte ei käi tervet ilma läbi musitamas)

- Jaanipäeval pimedaks ei lähegi? Aga kuidas te magada siis saate? Kas see hulluks ei aja?

- Oot! Eesti on Venemaa naaberriik, jah? Mul on Gruusias üks sxber. See on ju seal teile lähedal?

Ja kui tantsuteooria tunnis xppejxud seletab inimkeha tajumise seotust riietusega (loogiline, et pxhjas, kus kantakse pakse riideid on kehatunnetus tükk maad erinev lxunamaa vabast ja ohtralt zestikuleerivast peaaegu alasti kehast) ning toob näiteks oma uue lemmikriigi Eesti, kus kaheksa kuud aastast inimesed kannavad jakke-kasukaid-salle-mütse-käpikuid, kostab usina kuulajaskonna seast vaid xudusest jxuetut oigamist...