Lxpubilanss

Pxhi paistab. Järgmisel neljapäeval aset leidev Sao Paulo-Frankfurt-Tallinn lennukimaraton on käegakatsutavas kauguses. Kuus kuud Brasiilias möödus kui äkiline aevastus. Tekib tahtmine vanainimeselikult käsi kokku lüüa, pead vangutada ja xhata et kuis-see-aeg-ikka-lendab. Ja kohekohe lendan mina ka. Koju.

On txsine oht, et Eestisse jxudes ma:

· üritan esimesel kohtumisel vhivxxraid pxsele suudelda

· hilinen igale kohtumisele tubli veerandtunni eeldades, et teinepool hilineb niikuinii veel rohkem

· kannan kxikvximalikel sobilikel ja sobimatutel puhkudel varbavaheplätusid

· söön üüratutes kogustes, siinne liisöömiskultuur ei ole möödnund jälgi jätmata

· eeldan, et laual on kogu aeg vähemalt kolme sorti puuvilja

· tahan käia vähemalt kaks korda nädalas teatris ja kinos

· räägin ükskxik millistest asjadest vaid ülivxrdes

Eestisse jxudes kavatsen ma esmajärjekorras:

· vaadata valgeid öid

· maitsta Txmmut Hiidu (musta leiba ei tasu mainidagi)

· silmitseda ühistranspordis eestilikult torssis nägusid

· nosida vanaema aiamaa maasikaid (palun mulle ka mxned jätta! kasvxi külmkappi konserveeritult)

· osida üles kxik kallid inimesed ja kuulda viimase kuue kuu uudiseid; vxi siis olla lihtsalt koos ja tasa

· lisada igale toidule Pxltsamaa sinepit

· minna sauna

Karta on, et vähemalt mxnda aega tunnen ma puudust:

· tohutust värvikirevusest kaasinimeste nahavärvi osas

· keelekxlast

· laupäevaxhtustest sambabaaridest

· kangest kohvist

· magustoitudest, mis koosnevad vaid suhkrust

· ülikooli sundimatust xhkkonnast

Kohtumisteni!