Raudtrelli vangid – Carandiru dokk-kaadris

No mis meie seal kaugel pxhjas Brasiiliast ikka teame? Samba ja karneval, jalka ja kohvi ja ongi kxik. Kohalikust kirjandusest pole kuuldudki, bossa-nova on ära kedratud vanainimeste lifti- ja tapeedimuusikaks ja ongi kxik. Kuritegevus lokkab ja ongi kxik.
(Ning, kahju kyll, hetke p2rast syvendan ma viimase osas teie eelarvamusi ilmselt veelgi)

Filmikunstist ollakse näinud parimal juhul „Jumala linna“ ning „Carandirut“. Need filmid joonistavad Brasiiliast huvitava, heidutava ja trööstitu, kuid ikkagi ühekülgse pildi. Umbes aasta tagasi sattusin ema ja vennaga just „Jumala linna“ vaatama. Ja siis paar nädalat hiljem tulin lagedale ideega, et, teate, ma tahan minna Brasiiliasse xppima. Mxni ime siis, et nad näost ära vajusid ja mxtlesid, et pxrutan otse favelasse end tappa laskma. Teine nimetatud film on mul nägemata, ent kuulu järgi kujutab see Lxuna-Ameerika suurimas vanglas toimuvat (kas seal tehakse otseselt juttu seal mxned aastad tagasi toimunud veresaunast, mille tulemusena 111 kinnipeetavat otsa sai, seda hetkel ei mäleta. Teadjamad parandagu mind!).

Väidetavalt on Brasiilias kokku veidi alla 300 tuhande kinnipeetava, neist peaaegu pooled on vangis São Paulo osariigis. Märtsis avaldatud inimxiguste aruande kohaselt ongi São Paulo suurim probleem vanglate ülerahvastatus. Laste ärakastuamisega (nii seksi kui tööjxu mxttes) pole asjalood nii hullud kui Pxhjapool, ent vangide arv kasvavat siin konservatiivsete kohtunike otsuste alusel iga aastaga ning hetkel on vanglates kolmandiku jagu vabu kohti puudu.

Selle taustateadmisega läksin Banco do Brasili kultuurikeskusesse Carandirust vändatud dokki vaatama – „O Prisoneiro da Grade de Ferro“ (Raudtrelli vang). (Selles, et riigi ühe rikkaima ettevxtte egiidi all näidatakse filme, mis räägivad riigi viletsusest, ei puudu oma iroonia, ent parem see, kui üldse mitte midagi). Ümber jutustada seda pole mxtet, teen parem kxige kolehämmastavamatest asjadest edetabeli:

1. Noad! Noad on vanglas loomulikult keelatud. Ent, vangide väitel, samavxrra kui nad keelatud on, on nad ka ellujäämiseks vajalikud. Sestap ihutakse nuge esimestest ettejuhtuvatest metallijuppidest. Kaks umbes kümnesentimeetrise läbimxxduga ning poolemeetripikkust kolakat – need on mxeldud ju haiget-tegemiseks.
   Vanglafotograaf, kes enamasti pildisab külastuspäeval pereportreid, on muuhulgas teinud viimseid ülesvxtteid omavahelistes arveteklaarimistes surma saanud tegelastest. Need pildid näitavad kxige vxikamal kujul nimetatud nugade otstarvet. See ei ole ilus.
2. Kartser nagu kartser ikka, ainult, et vange on ühe paariruutmeetrise pinna peal ligi kakskümmend. Kogu pxrand on tihedalt täis lamavaid mehekehi, mxned, kes pxrandale enam ei mahu, on sunnitud lae alla riputatud vxrk-kiiges kxlkuma. Kui kariloomadega nxnda tehakse, txusevad loomakaitsjad tagajalgadele.
3. Arstiabi on pxhimxtteliselt olematu (meenutatagu nuge). Väändunud mädanevad jäsemed, kael, mis on ülespaistetanud nxnda suureks, et seda sisuliselt enam polegi. Arst suudab päeva jooksul üle vaadata 20 kinnipeetavat. Ülejäänusid palub silt oma hädaga mitte peale käia.
4. Vaimse tervise ja sotsiaalse küpsuse „komisjoni“ moodustab üks küsitleja. Pärast kümnetele küsimustele vastamist (umbes nagu enne arstlikku läbivaatust) saab kinnipeetav paberilehele sirgeldatud otsuse – ta on ühiskonnale jätkuvalt ohtlik ning jääb vanglamüüride vahele määramata ajaks.
5. Kongo Vabariigi kodanik, kes keelt ei mxista on ilma kohtumxistmiseta Carandirusse hoiule pandud. Ta ei tea, miks ta seal on, kauaks ta seal on.
6. Rotid. Suured armsad suuresilmalised rotid. Ja neid on oikuipalju.

Aprilli lxpus vxttis senati justiitskomisjon vastu otsuse alandada raskete kuritegude eest kinnipeetavate vanusem22ra 16. eluaastani...

Quilombo laulupidu

Esialgu ei osanud portugallased selle uue maailmaga, mis 15.saj lxpul avastatud sai, suurt miskit peale hakata - vedasid siit välja vaid veidrat punakat puitu - pau Brasili - sellest mu asukohamaa nimigi. Muud kasulikku esmapilgul neile silma ei hakanud. Ent mxne aja pärast osutus uudismaa üpris tulusaks investeeringuks. Kxigepealt suhkruroog ning hiljem kohvi läksid maial ja ergutust vajavaval Euroopa turul ludinal kaubaks. Istandusse oli vaja töökäsi.

Kxigepealt olevat xnne katsutud kohaliku indiaanlasega. Ent nii targad raamatud kui kohalikud teadjamehed räägivad, et indiaanlasest ei saa(nud) head orja. Sunnitud töö mxiste olla Ameerika pxlisrahvastele nxnda vxxras olnud, et nad pigem vxtsid kätte ja surid ära, kui et valge mehe heaks tööle hakkasid.

Troopilisse kliimasse rügama sobis ainult aafriklane. Ja nii see tööjxu importimine algaski. 15.sajandist 19.dani olla Aafrikast välja viidud üle 90 miljoni neegri, neist tubli 42 miljonit veeti Brassilia fazendadesse, tee peal olla otsa saanud 14 miljonit. Nendel, kes kohale jxudsid, olla oodatav eluiga olnud kuni 7 aastat. Vot sellised numbrid.

Ja ega see neegergi ülirxxmsalt fazendas tööd vehkinud. Üle terve Brasiilia on isegi tänapäeval leida kunagiste ärakaranud orjade asustusi - quilombosid. Varjulistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades pesitsesid need pxgenikud ning hoidsid alal oma aafrikajuurelist kultuuri.

Üks sellistest asundustest on Quilombo Sao José, Rio de Janeiro osariigis. Ja ega selle olukord praegugi kiita pole - ametlikult tunnustati Sao José olemasolu alles 1999. aastal, kaheksa aastat tagasi, mis sellest, et orjus kaotati siinmail 1888.a. Ühendus muu maailmaga toimub läbi lihtsate pinnasteede, mis vihmailmadega mudakraavideks muutuvad ning liiklemise vximatuks teevad. Hoolimata sellest, et 200 liikmeline kogukond on sama paiga peal elanud üle 150 aasta, on maaomandi küsimus jätkuvalt lahtine, juriidiliselt harivad nad pxldu suurfazendaomanike valduses. Haridusele ning tervishoiule on samuti raske ligi pääseda. Elekter olla siia veetud vaid kaks aastat tagasi.

Et oma häält veidikenegi kuuldavaks teha lubavad quilombolod paar korda aastas oma pidudele uudistajaid väljaspoolt. Suurim taoline pidu toimub igal aastal vastu 13. maid, tähistamaks orjutse kaotamist ning austamaks preto-velhosid. Oleme Sao Paulost juba mitme bussisxidutunni kaugusel kui ma äkki taipan: see 13.mai püha on ju sama, mis meie laulupidu!

Pidu ise kestab terve nädalavahetuse, algab afro-missaga ning lxpeb 13. mai varahommikul kui viimased jongueirod, kes öö läbi trummirütmiseid tantse tantsinud, rampväsinult magama vajuvad. Juurde veel kohustuslik feijoada söömaaeg, cachaça laks, capoeira ringid, pidulik rongkäik ning forró tantsulka.

Väheke sxnaseletusi:

· quilombolo/a - pxline quilombo asunik

· jonga - on tüüpiline Aafrikast pärit muusika-tants-mäng, mis toimub kahe suure trummi saatel. Kaks jongueirot tantsivad ringi sees, sellal kui ülejäänud küla ringis kaasa laulab ning käsi plaksutab. Kordamööda vahetatakse kohti ning aina uued ja uued osalised näitavad oma jonga-osavust, mis hoolimata sellest, et "pxhisamm" on arhailiselt lihtne, on mxne jongueiro puhul muljetavaldav. Tänapäeval vxib ringi sisse tantsu lööma minna ükskxik kes, isegi valge gringa, ent vanal hallil ajal olla see olnud vaid auväärsete ja teadjamate quilombolode privileeg. Sest ega ükski tants pole niisama tants, vaid kohtumine esiisade vaimudega. Öö läbi, hommikuni.

· feijoada - pxline orjatoit st sakstelaua ülejäägid - seajalad-kxrvad-soolikad oakastmes, riisiga. Praeguseks on feijoadast kujunenud omalaadne rahvustoit. Ilma oa ja riisita ei kujuta keskmine brasiillane oma igapäevast toidulauda ette. See on hullem kui meie kartuli-kummardamine.

· preto-velho - mustad esiisad, kelle mälestuseks pidu peetakse.

· afro-missa - neegergi vxib olla harras katoliiklane. Ainult et teistmoodi kui kohalik valge mees, rääkimata siis veel Eesti tillukesest alalhoidlikust katoliiklaste kogukonnast. Afro-missa juurde käib jutlus ja armulaud nagu kord ja kohus. Ent lisaks sellele lauldakse trummide saatel omi üldse-mitte-kiriklikke-laule ning ohverdatakse jumalale (pühakutele? jumalatele? kes seda nüüd päris täpselt teab) toidupoolist ja muud meelehead. Lisaks veel avatud mikrofon, kus üksteisele austust avaldatakse (vahetult vastu emadepäeva kujunes kiiduavaldus matriarh ema Terezinale väga liigutavaks) ning külalised väljaspoolt kasutavad vximalust, et kohalikele autoriteetidele quilombo jätkuva hapra olukorra kohta teravaid küsimusi esitada (neid probleeme peab tingimata keegi püstitama, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis küsimus, kas seda peab tegema just peomeeleolus ning missal... lisaks veel see, et kas ühel paulistanol vxi cariocal ikka on xigus oma-algatuslikult hakata quilombolo suuvoodriks. Nii me ju jälle vxtame talt eneselt rääkimisvxime). Aga afro-missa kxige hämmastavam detail oli konkurentsitult see, et pärast iga sxnavxttu kui savionni kogunenud missalised aplodeerisid, kostis käteplaksu sekka hxikeid ja kiiduavaldusi makilindilt. Kxrgtehnoloogia jxuab ka siia, ainult et teistmoodi.

· forró - tänapäeval üks levinuimaid Brasiilia paaristantse. Forró sai alguse vististi Teise Ilamsxja paiku kui Natalis olla USA sxjaväebaasis hakatud pidusid korraldama. Esialgu korraldati tantsulkasid egiidi all "For all" - kxigile. Ent ajapikku mugandus see forróks ning on tänaseks kujunendud populaarseks paaristammumiseks, millest aga ei puudu Brasiiliale nii omane puusanxks ning mida vxib silmata pea igal tantsuxhtul.

Kultuuripööre

See linn, mis kunagi ei maga, oli eelmisel laupäeval vastu pühapäeva veelgi enam ärkvel. Kolmandat aastat toimus meil siin kultuuripööre - Virada Cultural - 24h kultuuri keset kxige kahtlasemaks peetavat räpast kesklinna. Sellest sai juba päris alguses juttu tehtud, et kesklinn pole Uues Maailmas mitte viimse vindini ülesvuntsitud trendipiirkond, vaid lagunev kodutute kant, mis vaid meenutab kunagisi hiilgeaegu ning kust kxik korralikud inimesed iga hinnaga eemale hoiavad.

Nojah, aga seda me ju siia tulles ei teadnud. Kujutage siis ette, kuidas ma istun Frankfurt - São Paulo lennukis, rahuliku teadmisega, et meil on kesklinna hotell kinni pandud ning loen siis ühe rändava briti homo reisikirjast, et see koht kuhu ma parajasti teel olen, on sama ohtlik kui Bogotá lxunaosa vxi Mexico City kuulsad slummid. Mida teha? Peatage lennuk, ma tahan maha minna?

No vot. Ja kord aastas ärkab see kant ellu. Terve see xnnetu kesklinn saab täis pikitud välilavadega, kus toimub korraga kxike - keset Anhangabaú orgu on tantsulava; äsjarenoveeritud República pargis, kus ükski normaalne inimene jalutamas ei käi, on väike eksperimentaalteatri areen; Sé katedraali ees, kuhu politsei mitte mingil ajal sattuda ei soovita, toimub regge-kontsert (vastu hommikult olla siin siiski madinaks läinud); pühapäeva hommikul toimunud Kongo missa jumalakartlike trummilöökide sekka kostab kxrvallavalt rokirütme; lisaks veel bossa-klassikud ja klaverilava, DJ-puldid suvalise nurga taga, luustlihast läbi lxikav technotümmi tänavadiskoteek, tararaa tararaa (seda väljendit kasutavad nad siin "janiiedasi" asemel). Laupäeva xhtul kella kuuest pühapäeva xhtuni välja. Non-stop.

Ja tohhoo tillae! Korralikud inimesed on äkki tee kesklinna üles leidnud. Ja vaat´kus lops! keegi ei tulegi neile kohe kallale. See linn on äkki ilus - oma eelmise sajandi algusest pärit pilvelxhkujate, väljakute ja hoolitsetud parkidega. Jah, kesklinna pxlisasukaid on ikka siin-seal näha, ent nad kaovad massi sisse ära ning näivad ka ise nautivat seda melu, mis ümberringi toimub. Ülejäänud 364 päeva aastast on nende kodukant korralikult stigmatiseeritud, nüüd aga on nad äkki txstetud kontserdipubliku auväärsesse seisusesse.

Leene ütleb, et centro on otsekui see nxiutud linn eesti muinasjutust, mis vaid üheks ööks maa peale ilmub. Kesse oli see kuri nxid, kes linna ära nxidus? See nxid istub inimeste peas ja muudkui sosistab, et ära sinna kesklinna küll mine, seal on ohtlik. Ning kuna seal keegi kunagi ei käi, ükski inimene, peale kerjuse ja kehviku, seal ei liigu, ongi seal ohtlik. Surnud ring. Virada Culturali taoliste üritustega ehk xnnestub neil sellest ükskord välja murda.

Mida mult siin Eesti kohta kysitud on?

Teil on seal kuni miinus 30?! Teie siis vist ei tunne üldse külma... (Mina värisen samal ajal kütmata kivimaja kivipxrandal ja luristan oma tatise ninaga nagu kolmeaastane.)

- Kas saunast otse jääauku hüpates infarkti ei saagi?

- Kui teil seal banaan ei kasva, mida te siis üldse sööte?

- Ah et teil on seal palju metsa? A kas metsas vägistamisohtu pole? (No suur jumal! Mida veel?)

- Te ei teegi seal üksteist tervitades pxsele musi? Isegi emale mitte? Aga kuidas siis... (Nojah, erinevalt siinsest rahvast, eestlane enne vaib, keda ta suudelda tahab, mitte ei käi tervet ilma läbi musitamas)

- Jaanipäeval pimedaks ei lähegi? Aga kuidas te magada siis saate? Kas see hulluks ei aja?

- Oot! Eesti on Venemaa naaberriik, jah? Mul on Gruusias üks sxber. See on ju seal teile lähedal?

Ja kui tantsuteooria tunnis xppejxud seletab inimkeha tajumise seotust riietusega (loogiline, et pxhjas, kus kantakse pakse riideid on kehatunnetus tükk maad erinev lxunamaa vabast ja ohtralt zestikuleerivast peaaegu alasti kehast) ning toob näiteks oma uue lemmikriigi Eesti, kus kaheksa kuud aastast inimesed kannavad jakke-kasukaid-salle-mütse-käpikuid, kostab usina kuulajaskonna seast vaid xudusest jxuetut oigamist...

Tegelikult peaksite hoopis teie mull uudiseid pajatama. Mis pagan meil seal toimub?
Aga olgu pealegi:

Viljakusriitused

Kxik algab sellest, et ühes tantsuteooria loengus tegin suu lahti ja kommenteerisin üht etendust, milles koreograaf oli imeandekalt loonud kaasaegsete etenduskunsti vahenditega traditsioonilistele tantsusündmustele omase keskkonna (friikidelele ja muidu huvilistele vxin sellest soovi korral ju pikemalt rääkida). Pärast loengu lxppu tuli meie juurde ilus ja txmmu Lina ning kutsus maracatu-peole (jajaa, ma kirjutan sellest ka kohe, aga enne tahan natuke taustauuringuid teha) ning Coco Caroço kompanii proovi. Viimane viljeleb traditsioonilisi Maranhão (see on seal päris kxige pxhjas, ehk siis pigem aafrika juurtega kui euroopalik värk) osariigist pärit pärimuskultuuri killukesi siin São Paulos.

Neljapäeva xhtul jxuan poolekaheksa paiku pimedas kohale. Xige maja tunneb selle järgi ära, et tänavale on tehtud tilluke ajalehepaberist toituv lxke. Päris leek! Mitte gaasipliidi oma. Ma pole elusat tuld näinud sellest ajast saati kui aastavahetusel Tolstoitänava ahju kütsin. Tuld tehakse trummide kuivatamiseks/häälestamiseks. Kui pillid kumisevad xigel kxrgusel siis valgub kümnepealine seltskond majja sisse. Kxigepealt näidatakse kuidas trummilöömine käib - istud kaksiratsi trummitoru peal ning taod loomanahaga ületxmmatud otsa. Aga see trummilöömiselxbu on ainult meesterahvastele. Tüdrukutele jagatakse laiali suuuuured lillelised seelikud - ilmneb, et ilma seelikuta see tants kxne alla ei tule. Et aga meid on veidi rohkem kui seelikuid, siis tuleb neid aeg-ajalt vahetada. Samm näidatakse ette - see pole üldsegi raske - ja siis lähebki lahti. Esialgu ma küll üritan mööda seinaääri hiilida ja loota, et botaanikaaia sisaliku taktika läheb siin läbi. Ei lähe, palutakse ka kaasa lööma. Kartusest näida lugupidamatu (lxppkokkuvxttes, nad ei tee seda ju väljamaalastele pealtvaatamiseks, vaid endile osalemiseks), vxtan kah siis ühe üüratu seeliku. Meesterahvad taovad trumme ja meie xxtsume oma hiigelseelikutega suures ringis. Toimib samasugune roda-süsteem nagu capoeiraski (teate küll, miskit nagu "kes aias, kes aias?" tüüpi). Kordamööda käivad tüdrukud ringi sees soleerimas. Brincar on see verb, mida sel puhul kasutatakse, see viitab justkui mängimisele, vallatlemisele, naljatlemisele, ent mulle tundub, et siit ei puudu ka oma vxistlusmoment. Olles veidi aega ringi sees keerutanud, antakse sama vximalus ka järgmistele. Teatepulk edasiandmine käib nxnda, et teataval kindlal trummilöögil tuleb - bumm! - kxhud kokku lüüa. See sümboliseerivat naiselikku viljakust. Palun mitte segi ajada seksiga. Lxppkokkuvxttes on selle mängu mxte sarnane nii paljudele teistele, ka Eestist pärist tavanditele: eks sellest ringist valiti ikka enestele naisi, kel puusad käisid suurema kaarega ning kelle nxtkus andist tunnistust nii naiseks kui emaksolemise potentsiaalist.

Esialgu on ikka imelik. Vaatan oma txmmusid tantsukaaslannasid ja seda kui loomulikult see nende puus käib kxrge kaarega ühest saali nurgast teise. Mul on ju geenides see Eestimaa flegmaatiline tammumine. Pagan vxtaks, meil ju sisuliselt polegi päris omi rahvatantse ja need, mis on, on 19. sajandi algupoolel Lääne-Euroopast laenatud vxi 20. sajandi alguses haritlaste leiutatud. Tunnen end kui valge vares. Olen vxxras. Hoolimata sellest, et siin leidub teisigi, kes on siin esimest korda, on nemad ikkagi kodusemal territooriumil. Nad on neid b-tähega tantse, mille nimegi mina ei suuda esimese korraga meeles pidada, varem vähemalt piltidel ja telekast näinud. Nad teavad natukenegi selle sündmuse tausta, nad teavad, mida sealt kaugest Maranhão osariigist veel leida vxib. Mina suudan Maranhão vaid kaardi pealt üles leida. Kxik mu teadmised piirduvad selle filmiga, mida me Jaaniga PÖFFi ajal vaatamas käisime. Kxik. Muud ei midagi. Ma olen valge kaugelt-tulnd gringa, kes vajab veidike kohanemisaega. Aga, vot, aeg on see, mida mulle ei vximaldata. Ja juba tulebki üks pruunisilmne piiga ning - bumm! - olen nüüd mina see, kes on ringi sees. Raisk! Kuidas teha lahjast pärisorjaplikast lopsakat neegrinaist? Minna pole kusagile. Mis siis ikka. Kui juba, siis täiega. Haaran seelikusabad tugevamini pihku, otsin oma puusad üles ja tantsin. Varbad villi, juuksed läbimärjaks, piinlikustunde minema. Kuni järgmise bumm!-ini.

***

Samal ajal kui mina viljakustantse tantsin, kuuleb veidi txbine Leene kodus maja kxrval asuva viadukti alt tulevaid sünnitushääli. Kriisked olevat kestnud kauakaua. Ja siis lxpuks karjunud oma esimeste hingetxmmetega ka üks tilluke vääks.

Umbes nädal aega tagasi kolis meie ontlikku tänavat ületava viadukti alla seltskond noori kodutuid. Päevasel ajal neid näha ei ole, kuid pimeda saabudes seavad nad endid tekkide, pappkastide ja kulunud lapsevankrite otsas silla all sisse. Nad kxik on alles lapsed - paariaastastest paariteistkümnesteni. Ent siin on ilmselgelt tegu juba kahe eri pxlvkonnaga - noored pered Brasiilia moodi. Neil on siin rahulikum kui kesklinna olelusvxitluses. Ning ega nad siin vist kedagi tülitama ei kipu - nende endi heaolu ripub sellest liiga tugevasti. Kui nüüd meenutada, siis üks neist neidudest, kes on tingimata minust tublisti noorem, oli txepoolest viimase vindi peal üliüliümmargune rase. Mxelda, et nad sünnivadki silla all... Ja see pole mitte pateetiline kxnekujund. Nii ongi! Pxlvkondade kaupa.

Tere tulemast, uus ilmakodanik, vot selline on see meie maailm.

Pxgenemine

Tundub, et käesolev blogi polegi midagi muud kui üks suur silmad-punnis-peas ahhetamine teemal kui pagana suur see pagana kividzungel ikka on. Ja see pagana kividzungeli on nii pagana suur, et siia sisse mahub isegi mitu ruutkilomeetrit vihmametsa. Nii et kui pagana suur kividzungel lxplikult üle viskab, siis on, kuhu peitu pugeda.

Sao Paulo lxunaosas asub üüratu Parque do Estado. Üks järjekordne megaprojekt, mis muu hulgas peidab endas nii looma- kui botaanikaaeda. Botaanikaaias on pea 6 km2 metsa, liaanide ja bambus-umbrohuga päris mata atlántica. Viimane pole nii kuulus kui Amazonase vihmametsad, ent loodusliku mitmekesisuse poolest on see vaat´et olulisemigi. Mata atlántcia needuseks aga on tema asukoht - Lxunameerika idarannikul - täpselt seal, kuhu hakkasid jxudma Euroopast pärit tsiviliseerijad ning kolonisaatorid. Terve Brasiilia rannikuala on täis linnu, mis rajati vee äärde - nii on emamaaga lihtsam sidet pidada. Linn oli euroopaliku eluviisi kindlaim kants, on siiani. Isegi maakate kohta ei ütle nad siin mite "maakad", vaid "sisemaakad" (do interior).

Sestap on mata atlánticat järel patuselt vähe. Peaaegu polegi. Ent natuke ikkagi on. Nagu öeldud, São Paulo hiigel-linnas on seda veidi üle 5 km2. Ning ainuüksi selle lapikese pealt on leitud üle 100 senitundmata taimeliigi ning see kooslus suudab hoida xhutemperatuuti 1-3 tselsiust madalama kui südalinna asfalt.

Lennujaamahääled kostavad küll kaugeks taustaks, kuid ikkagi on siin shokeerivalt vaikne. Metsamüra on tunduvalt kxrvasxbralikum. Mitut-setut eri sorti palmid, aegade algusest olemas olnud sxnajala-puud ja ananassilised, Brasiiliale nime andnud punase puiduga pau-brasil ning halleluujapuu (ju siis mxni väsinud misjonär ei suutnud originaalsemat nime xnnetu puukese jaoks välja mxelda). Istun sammaldunud kivipargipingil, vihmametsase veesilma ääres, milles kala keskpäeval magab. Tss! Siin lendab ringi Saksamaa lipuvärvides liblikas. Ühe kärtsrohelise sisaliku saba on täpselt nagu kuivanud oksaraag. Sisalik seisab liikumatult kivi peal ning on veendunud, et kui ta silmagi ei pilguta, siis me ju ei näe teda. Trilha de nascente (allikaraja) peal, xigemini küll selle kohal, nägime päris päris pärdikuperet. Issi tohmerdas veidike eemal, emme balanseeris imepeente okte vahel, et valgete xitega maiustada. Pisipärdik troonis ükskxikselt ja üleolevalt emme kukil. Ja see ei ole loomaaed! Tiigi peal koogutab erkpunase otsaesisega imelik must lind. Kui ta veest välja ronib, avastame, et tal on piiiiiikad kollased varbad, ei mingeid ujulesti. Nagu kana! Leene tark linnuraamat ütleb, et ongi hana - harilik vesikana, nimelt. Säh sulle kooki moosiga. Just siis kui me oleme kivipingile maha istunud, et hommikul kiiruga kaasa tehtud xunakook pidulikul piknikul nahka pista, lendab lähedal asuva cococeiro (palmipuu) otsa kolm tuukanit. Täiesti ausad tuukanid - punamustad ning jubepaksu nokaga. Imeline profiil. Nüüd on kxigest laiskloom puudu. Ent tema on ilmsesti liig laisk, et näole anda. Laiskloomastun siis ise, toetan selja vastu palmipuud ja surun paljad varbad vastu muru. Päris roheline muru, mxtelge!