Koduvahetus

Kolisin lossist minema, päris elule lähemale. See on minu tuba:

Ja see meie aed mangohooajal.

Ja siin seinavärvimispidu

Ja nii palju niiskust koguneb tuppa kolme nädalaga. 

Aa, ja muide, aadressi ma uuel kodul ei tea. Kõige kindlam on saata vältimatu humanitaarabi ja armastuskirjad ülikooli juurde. Küll ma sealt kätte saan. Aadress on järgmine:

Bambang Supinardi
Sekretariat Rektor
ISI Yogyakarta
Jl. Parangtritis km 6,5 (jajaa, just nii siin aadresse kohati kirjutataksegi, a la Tartu-Viljandi maantee 13. kilomeeter)
Yogyakarta
Indonesia

Liiklusminutid. Vol. 2

Jagamine on õilis küll, aga vahel tegelikult päris tüsilik. Ja nii lähebki, et pärast seda, kui mind on eelmisel õhtul tühja kõhuga üksi lossi unustatud, marsin järgmisel hommikul tulivihaselt ja kohaliku tuttava julgestusel lähimasse motikapoodi ning ostan esimese masina, mis ette jääb ja vähegi mõistlik tundub. Pealegi oleme me Markoga mõlemad otsustanud, küll eri põhjustel, oma kivikindlusest minema kolida. 

Ja nii tulebki mu ellu Api. Ta pole just kõige uuem ega stiilsem, aga täitsa tubli, leekiva puna-kollase kerega. Passi järgi on ta eesnimi Mio Soul ja perenimi Yamaha. Aga ma panen talle, ikka tulise kujunduse pärast, nimeks Api. See tähendab indoneesia keeles tuld. Ja eks seegi ole mugav, et pingelisemates olukordades saab tema nime ka eestipäraselt kahe p-ga kisada. Api on see, kes toob tõelise vabaduse. 

Õigupoolest pole siin midagi imestada, et kõik kohad on mootorsõidukeid täis ja saastemäär üle mõistuse. Kütus on tugevalt subsideeritud, kuid ükski valitsus ei julge karmile kriitikale vaatamata seda arutut ressursipõletamist lõpetada. Pikas perspektiivis oleks ju mõttekam kogu see raha hoopis infrastruktuuri ja ühistranspordi arengusse paigutada, aga lühikeses perspektiivis oleks see lihtsalt kohutavalt ebapopulaarne samm. Ja nii tunglebki kogu Yogyakarta motikatel-rolleritel päevast päeva fooritulede taga parema positsiooni pärast. Auto on sellises koosluses võrdlemisi harv ja tegelikult ka mõttetu nähtus. 

Ja on tõepoolest  muljetavaldav, mida kõike ja keda kõike saab motikal transportida. Heinakoormaid, jalgrattaid, suuri madratseid ja kui vaja, siis ka kitsi. See, et neljaliikmeline pere ennast pisikesele rollerile pressib, on täiesti tavaline nähe (rekord on viis). Hea, kui täiskasvanutel kiivrid on, lastel näeb neid haruharva. See-eest aga omandavad pisikesed põngerjad maast madalast oskuse liikluslärmi sees püstijalu armatuurile toetudes magada. 

Kui lastega pered sõidavad reeglina üpris aeglaselt, siis teismelised tütarlapsed kihutavad kui põrgulised. Oma indoneesiaelu algupoole tekkis mul pidevalt tunne, et need noored moslemi pearätiga kooliplikad ei saa olla muud kui maskeeritud palgamõrtsukad. Kihutavad ilmetu näoga, valge jilbab suure kiivri all tuules laperdamas otsejoones välgukiirusel edasi, märkamata või hoolimata millestki, mis tee peal ette jääb. Järjekordse fooritule taga õhku ahmides kujutasin jumala elavalt ette, kuidas mu kõrval kummide vilinal pidurdanud näitsiku ontlikult pika koolivormiseeliku all on peidus vähemalt revolver, kui mitte kaks. Ja täpselt nagu halva maitsega jaapani trilleris, on ta teel mõnd ülesöönud ärimeest või poliitpomo vagaseks tegema. 

See on muidugi ütlematagi selge, et küljepeeglisse ei vaata siin praktiliselt keegi. Suunda ei näidata. Või kui, siis unustatakse see järgmiseks paariks kilomeetriks sisse vilkuma. Liikluseeskirja asendab kõhutunne ja singaaliandmine. Aga noh, mis ma ikka vingun. Endal pole ju lubegi...

Apiga

Vahemarkus

Me ikka veel reisime. Bali jatsime selja taha ja praegu vahepeatume Jaava  idaosas Malangi linnas yhe tuttava udupeenes kodus. Blogimiseks pole ikka mahti. Aga seni vaadake vahemalt meie reisist Lili Pildi pilte. 

Plaanid parimat, välja kukub teadagi, kuidas

Plaanis oli veel mitu sissekannet, aga aeg saab hetkel otsa. Lähen nüüd Liliga Balile (kas see ei kõla mitte hästi?). Kuulmiseni mõne aja pärast!

Punktist A punkti B. Ringiga. (Vol. 1)

Kõige pealt, päris alguses, käime me jala. Tuleb see sellest, et ilm on talumatult kuum, bensiin odav või vahemaad reeglina pikad, igatahes saame me õige pea selgeks, et jala siin ei käida. Kodust kooli on nii pool tundi jalutada. Mis see siis ikka ära ei ole? Eestis saab selliseid distantse pidevalt maha vantsitud. Ja nii teataksegi meid õige pea küla peal kui nupust nikastanud suuri valgeid väljamaalasi, kes mingil kummalisel põhjusel kõnnivad jala. Veel mitu kuud pärast seda, kui olen endale mootorratta ostnud, tuleb ikka keegi vastu, naeratab mesimagusalt ja ütleb jalan kaki, ya? (kõnnid jala, mis?). 

Millega me esialgu arvestada ei oska, on muidugi kuumus. Pool tundi keskpäevapäikese käes praadida osutub parajaks katsumuseks. Teine asi, mis jala käies paratamatult juhtub, on see, et valge jalutav välismaalane torkab jaava riisipõldude vahel tahes-tahtmata silma. Ja see tähendab, et mõnusast jalutuskäigust koju saab katsumuste rada, kus keegi pidevalt su tähelepanu äratada püüab. „Hello, mister! Mau ke mana?“. Ja paar korda ingliskeele tunnis käinud isikute puhul: „Where are you?“ Ilmselgelt olen ma siinsamas sinu nina all. Kas nad tahavad teada, kuhu ma lähen või kust ma tulen (need on kaks peamist küsimust, mida iga viisakas jaavalane sulle kindla peale esitab), jääb reeglina mõistatuseks.  

Ja siis, nagu te juba teate, saan ma endale sünnipäevaks jalgratta. Majanaaber Anna on endale samuti ratta hankinud. Et tema oma on meestekas ja minu oma naistekas, siis ristime nad Dirty Mary’ks ja Crazy Larry’ks. Nad on üks hurmav paar. Mitte nüüd just kõige nooruslikum, ent siiski piisavalt kõbus, et ringi vurada. Paraku aga on kodu linnast väljas ja see tähendab, et kui midagigi Yogyakartas teha tahta, jääb ratas liiga aeglaseks ja hapraks sõiduriistaks. Ega see mind tegelikult ei heidutakski. Aeglaselt jõuab tihti lugu kaugemale. Aga selgub, et ma olen selle riigi jaoks lihtsalt liiga suur (riiete või jalavarjude ostmine on paras nöök) või Mary minu jaoks liiga pisike. Sadul on liiga madal ja see hakkab kuu aja möödudes korralikult põlvenärvi pihta käima. Niimoodi tervet aastat veeta ma küll ei saa, muidu olen lõpuks päris lombakas. 

Järgmine samm sõidukihierarhias ülespoole on mootorratas. Või noh, õigemini automaatne roller. Et mina teadupoolest pole juhtinud oma elus midagi jalgrattast suuremat, on see igatahes tõsine samm edasi. Esialgu julgen selle sammu astuda vaid seltskonnas, st ostame majanaaber Markoga kahe peale Honda Scoopy. Marko sõidab, mina istun esialgu taga ja käin õhtuti proovisõite tegemas. Mõni teine riist oleks ehk odavam, aga Markole meeldivad Scoopyd, sest need on kõige stiilsemad (on tõesti). Õigupoolest peaks mul kuklas ohusireen ammu tööle minema, sest sõiduvahendit otsides näikse mu kamraadi kõige enam huvitavat ratta värv ja välimus ning see, mis riideid ta sellega sõites kandma peaks. Mootori seisukord või makstud sõidukimaks teda vist eriti ei huvita. Aga millegi pärast lasen asjadel omasoodu voolata. See päädib sellega, et liikluspööristes ei jää mul muud üle kui samavõrra kogenematu kui ulja juhi selja taga istudes rattast kramplikult kinni hoida ja õhku ahmida. Päris jube, aga enamasti ka väga lõbus. 

Pereportree Marko ja Scoopyga (külamees paremat kätt tuli niisama juttu tegema):

 

 

Uitmõte

2007. aasta kevadel raputasid Tallinna tänavaid aprillirahutused.
2012. sügisel hakkab arukam osa eestlasi aina küünilisemaks muutuva poliittehnoloogia vastu tõsiselt häält tõstma.

Järeldus: pruugib mul vaid pikemaks ajaks Eestist ära sõita, kui kohe on poliitiliselt ärevad ajad platsis.