Ngomong-ngomong

Indoneesia keel on äraütlemata kummaline. Õigupoolest räägib seda emakeelena vaid võrdlemisi väike osa saareriigi rahvastikust, peamiselt suuremate linnade elanikud. Ülejäänud kasutavad mõnd kolmesajast siinsest päriskeelest. Indoneesia keel nimelt on lihtsalt tuletis lihtsustatud malai keelest ja seda kasutatakse juba sajandeid lingua franca'na. 

Võrreldes ’normaalsete’ päriskeeltega on indoneesia keel tunduvalt lihtsam. Pole siin erilisi grammatikavorme ega käänamist-pööramist, pane aga sõnad ritta ja juba sa räägidki. Häälduse poolest pole siin eestlase jaoks samuti midagi konti- või keeltmurdvat, kui paar nasaali välja arvata. Aga, noh, mida sa tahadki keelest, kus aku tähendab „mina“, maksud tähistab eesmärki või tähendust, hari on „päev“, kaki on „jalg“ ja sama ongi „sama“. Linna peal ringi kõndides märkab õige pea, et siin ja seal on suured sildid, millele värviliselt kirjutatud „Kaos!“. Eks Yogyakarta ole kaootiline tõepoolest, ent antud juhul reklaamitakse siin vaid T-särke... Ühel hetkel ei pane enam imestamagi, kui ma kodus kaarti uurides avastan, et kusagil Kalimantanil on linn nimega Tarakan ja Sulawesi saarestikus linn nimega Raha. 

Ja mida teeb indoneeslane, kui ta tahab viidata, et midagi on mitmuses? Ta lihtsalt kordab sõna kaks korda. Ja nii ongi, et“ inimesed“ on orang-orang (meiekeelne „orangutan“ tuleb indoneesiakeelsest fraasist orang utan = metsa inimene), „lapsed“ on anak-anak, „sõbrad“ on teman-teman ja nii edasi ja nii edasi. Eks ta natuke lihtsakoelise ja opakana kõla, aga mis sa ikka teed. 

(Asi muutub muidugi kardinaalselt, kui pilk päriskeelte poole pöörata. Jaava keeles näiteks (ja see pole sugigi ainus) on olemas kolm registrit, st põhimõtteliselt kolm eri keelt, mida kasutatakse vastavalt sellele, keda parajasti kõnetatakse. Ühiskodlikus hierarhias või vanuse poolest eakamate inimestega kõneldakse aupaklikult rafineeritud kõrgstiilis, laste ja alamatega robustses madalregistris ning omasugustele jääb keskmine nivoo.)

Nukker orangutan Yogya loomaaias:

 

Pühad vaikuses

„Mis iganes ka ei juhtuks, ära sa mingil juhul poole pealt ära tule!“ Need Beriti ja Marie manitsussõnad kuklas tiksumas pakin asjad kokku. Kaasa ei tohi võtta arvutit, raamatuid, kirjutustarbeid. Telefoni palume saabudes jätta mänedžmendi kätte, selle saate kursuse lõppedes tagasi. Põhimõtteliselt pole mõtet kotti panna muud kui vaid riided ja hügieenitarbed. 

Ma lähen kümneks päevaks Vipassana meditatsioonikursusele. Kümme päeva haudvaikust. Välismaailmast täielikult ära lõigatud, kursusekaaslastega ei tohi vahetada sõnagi. Samuti ei tohi suhelda žestide, puudutuse, pilkudega. Äratus on kell neli hommikul, õhtusöögiks saab pool maitsetut õuna. Karm kloostrielu, ühesõnaga. Kõlab nagu jõul, või mis? Aastavahtusemöllust rääkimata. Aga ega erilist jõuluimet pole siin troopikas niikuinii mõtet oodata ja pärast mitmekuulist intensiivset seltsielu näib kümnepäevane vaikusekuur tegelikult ka natuke puhkusena. Olgu, saagu seekord siis niimoodi. 

Ma pole eluilmaski meditatsiooniga tegelenud. Ja idamaise tarkuse järgi elamine pole kah kunagi pähe tulnud. Õnneks pole Vipassana meditatsioon mingi mantratega mängimine ega ommitamine. Ega vist muidu seda teekski. Tegemist on budistlikust õpetusest lähtuva kehatehnikaga. Põhimõtteliselt istud vaikselt paigal ja vaatad endasse, keskendud omaenese kehale ja vaatad, mis tunne on. Keegi kedagi mingisse organiseeritud usku pöörata ei püüa, ühtegi usku ega maailmavaadet maha tegema ei hakata samuti. 

Kaks esimest päeva on lihtsalt kurnavad. Päevakava näeb ette kokku 11 tundi mediteerimist. Ülejäänud aja, kui ma just ei söö või ei pese, magan lihtsalt maha. Kes oleks osanud arvata, et istumine võib nii väsitav olla. 10 päeva vaikimist on jumala okei, aga tund aega asendit vahetamata mediteerida on lihtsalt kole valus. Eks proovige järele, kui huvi on. 

Ometi pole füüsiline valu see, mille eest põgenemise eest Berit ja Marie mind hoiatasid. Kui muust maailmast äralõigatuna uut infot peale ei tule, kerkib väga tihti mälusoppidest meelde igasugu vana pahna. Inimesed on sunnitud otsa vaatama painetele, mille argised toimetused tavaliselt lihtsalt kinni katavad. Nii toimub puhastumine. Ega mul mingit suurt lahendamata traumat eriti meelde ei tule, aga mine tea. Äkki on see kusagile alateadvuse alumistesse sahtlitesse nii sügavale peidetud, et omal käel kätte ei saagi. Ma isegi ootan väikese põnevusega. 

Ent vastuoksa, kolmandal päeval hakkab mul hoopis ülimalt lõbus. Väliselt vaikne ja ilmetu, pugistan kusagil iseenese sisimas ülemeelikut naeru. Teen lolle nalju ja naeran. Ja siis naeran selle üle, et ma niimoodi naeran. Kõik tundub nii armas, helge ja natuke totakas. Ootamatuid mälestusi kerkib esile küll. Lapsepõlvesõbra kodu lõhn. Mu lemmikkleit, ema enda tehtud, kui olin neljane. Üks lause, mida keegi mu kohta keskkooli lõpetades kirjutas. Ülikooliaegsete sõprade tehtud jabur laul, mida ma iseendale lõunalauas itsitades ümisen. Ootamatud, ent valdavalt positiivsed detailid. Mõte töötab kuidagi erilise selgusega. Asjad ja olukorrad näivad lihtsad, paar pisikest sasipundart hargnevad nagu iseenesest lahti. Teen plaane ja unistan. Avastan, et mõtlen palju Eestist ja sinna jäänud inimsestest. Maailma avastada on põnev küll, aga kodu on ikkagi seal, teie juures. Isegi valu pole enam talumatu. Ega see kusagile otseselt kao, aga ma kuidagi mõistan, et see käib asja juurde. 

Uue aasta esimesel päeval hakkame taas rääkima. On isegi natuke kahju senist õrna vaikuseloori sõnadega risustada. Siin kogetut saab ehk kokku võtta fraasiga ’leebe õnnetunne’. Ma tean, et see tunne ei jää igavesti kestma. Aga ma tahan seda edaspidi mäletada. Et see lahkus iseenese ja maailma vastu mul meelest ei läheks. Mitte kunagi.

Õnnelikku uut aastat!

Kass sõi kodused tööd ära

Kirjutada oleks nii paljust, aga mu arvuti on niiskusega lolliks läinud. Myukifdyu nagyu fdyunkiskib, aga kiloavkiahtyuyur mängkib htäkiega mäkira. Jyusht htäpüseloht nkikimlolofdki ma kikirjyuhtafda saangki. Ega hte seloloesht vkikisht mkifdagki aryu kipülolo eki saa...

Viga

Migratsiooniametnikud ajasid midagi sassi ja andsid mulle aastase elamisloa asemel kogemata vaba voli olla siin kuni 2014. aasta veebruarini, hehee. Imagine the possibilities...

Neile, kes arvavad, et...

... ma Indoneesias nälgin või et mind on vangi pandud või midagi, on siin paar pilti Karimunjawalt:

Olge lahked!

Aadress

Nii mõnigi teist on huvi tundnud mu ametliku aadressi vastu. Siin see on:

Kalipucang / DK. XV.
Kalipucang RT.03, Desa Bangunjiwo (55184)
Yogyakarta
Indonesia

Kui tahta pakke saata, siis tuleks kogu kupatus adresseerida Noor Ibrahimi nimele. 

Aruanne nr. 2. Tantsutunnid

Paus on olnud pikk. Ei, ma pole teid unustanud ja see blogi tiksub vaikselt ja pidevalt südamel. Aga aeg, vot see on napp. Võiks ju arvata, et lõunamaades tiksub aeg laialt ja laisalt. Ja eks ta seda reeglina teebki, ent seetõttu mahub siia sisse mõnevõrra vähem.

Ja kool, va sunnik, võtab palju rohkem aega, kui ma esialgu arvasin. Jutud sellest, kuidas midagi suurt ei toimu ja kõik on üliväga lõdva ja üleüldse on see Indoneesia-aasta suuresti kinnimakstud puhkus, osutuvad Yogyakarta kunstiinstituudi tantsuosakonna puhul täiesti alusetuks. Õigemini, kõik muu ongi väga lõdva, ainult tantsijad on need, kes on harjunud tööd rügama. Kehakool nõuab drilli rohemgi kui ajumuskel.

Nii mõnigi teist teab väga hästi, kui väga ma ei ei ole hommikuinimene. Te võite vaid ette kujutada mu elevust, kui selgub, et kolmel päeval nädalast algab kool 7.30... Soojenduseks enne seda sulnis 20-minutiline rattasõit. Sellele lisaks tuleb arvestada enam kui kolmekümnekraadise kuumusega, mis vihmahooajaeelsel ajal on eriti niiske ja lämmatav. Soe mulle üldiselt meeldib, aga keskpäevakuumuses tantsimine on midagi muud. Higistan nagu siga. Olen suur, roosa ja kohmakas Miss Piggy kusagil tagareas. Mitte mõmmigi ei saa aru. Ja esimese poole tunniga pole mitte ainult mu rinnaesine läbimärg, vaid ka mu juuksed tilguvad üleni vett, justkui oleksin tulnud otse dušši alt. Piinlik. Ja nii ma oma ilusa punase soengu maha lõikasingi.

Kuid kui esimene ehmatus üle elada, hakkab päris põnev. Mitte et saaks hetkel suurte saavutuste ja töövõitudega rinna kummi ajada, kuid ometi peitub nendes tantsutundides oma väljakutse. Olen end seni pidanud võrdlemisi heaks liikujaks, aga Kagu-Aasia tants on midagi, mis Euroopa kehad täiesti juhtmesse ajab. Harjutused teistmoodi graatsilisuses. Võtkem näiteks kasvõi Bali tantsu põhiline asend:

Tõuske korraks arvuti tagant püsti. Seiske varbad väljapoole. Asetage vasak jalg parema jala keskosa juurde, nii umbes rusika kaugusele. Laske põlvedest alla nii palju kui saate ja pöörake põlved väljapoole. Tõstke käed õlgade kõrgusele. Parem käsi olgu kõverdatud 90 kraadise nurga all, käelaba omakorda kõverdatud ülespoole, nii umbes silmade kõrgusel. Küünarnukid hoidke kah kergelt üles suunatuna. Vasak käsi peaks olema samuti kõverdatud, ent veidike allpool, nii rinna kõrgusel. Kallutage pea veidike vasakule. Viige keharaskus paremale jalale ja ajage selg nii nõgusaks kui saate. Ja vasak puus, va sindrinahk, see sirutage samuti välja. Vot ja nii te oletegi Bali tantsu põhiasendis, kust igasugune liikumine alles algab...

Jaava, õigemini küll Yogyakarta, tants aga on üliaeglane ja majesteetlik. Pealtnäha surmigav, on kogu selle võlu detailides – imepisikestes randmeliigutustes, peaasendis, kindluses, millega kogenud tantsija oma keha valitseb.

Vot ja suures osas sellega ma oma päevi täidangi. Õpin kummaliselt liikuma ja sellest vabal ajal õpin kummalist keelt ja omakorda sellest vabal ajal harjutan öösiti motorolleriga sõitmist. Näpuotsaga seltsielu  ja nädalavahetuse väljasõite siia juurde ja nii need päevad läevadki.