Ei veel...

ei ole. praegu kohe üldse ei ole nigu leenu. eestielu viimaste nädalate hullumeelne intensiivsus on tekitanud olukorra, kus ma tunnen end kui talveks keldrisse unustatud kuivetand kartul. kui see kevadel päikese kätte tuua, ega ta siis õitsele ei puhke küll. ei loksuta mind väljas õhkuv kuumus ega pealinna lukshotell, kus kari välismaalasi peab väsimatult maha täpselt ühesuguseid vestlusi, ei oranžidesse budamungalinadesse mähkunud kambodža poisid ega kimonotes ringi tippivad jaapanlannad. kirjade järgi 750 inimest 77 riigist. varsti algab avatseremoonia. kasutan selleni jäänud paari tundi, et veel korraks natukene magada.

aga muidu on kõik hästi. asi lippab vähimagi viperuseta. homme läheme yogyasse, siis jõuan päriselt kohale. seniks head und!