Teine Sao Paulo

Esimese päeva 6htupoolikusse kuulub kangelaslik käik kohaliku mobiilioperaatori esindusse, kus me oma portugali pudikeele ja heledate silmadega oleme ypriski tavatud kliendid. Pärast ligi tund aega kestnud pusimist on meil k6igi raskuste kiuste käes kohalikud k6nekaardid. Järgneb see, mille nimel kogu see retk ette v6etud sai – helistame Irenele, kohaliku ylikooli professorile, kes lubas meid oma kaitsva tiiva alla v6tta. Daam vastab lahke ja reipa häälga ning lubab järgmisel päeval tagasi helistada, et kohting kokku leppida. Ent mida järgmisel päeval ei tule, on just nimelt see k6ne. Mis siis ikka, töllerdame niisama linnas ringi – litsid ja heidikud tänavapildis enam ei kohuta, vaid tunduvad linna loomuliku osana. Selline siis ongi see Sao Paulo. Kiirustav, lehkav, räpane, p6nev.

Kolmanda päeva hommikul ärkame telefonik6ne peale. Irene on saanud mahti helistada ja l6unapaiku saamegi ylikoolilinnakus kokku. Kui me seni oleme näinud vaid väsinud pilvel6hkujaid ning katkematut liiklusvoolu, siis kunagi seitsme-kaheksakymnendate paiku linna piirile ehitatud Cidade Universitaria on selle k6rval roheline paradiis - tohutu suur park, milles on p66saste-puude-murulappide vahele puistatud yksikuid 6ppehooneid. Jalgsi sellele ringi peale tegemine v6taks terve päeva. Irene on abivalmis ning r66msameelne, näitab meile kätte olulised kohad, kus meil arvatavasti asja hakkab olema, ning viib siis kohvi jooma. Ostukeskusesse.

Enne SP-sse tulekut kuulasin tuttava tuttavalt väheke maad selle kohta, mida see yyratu linn enesest kujutab. Tuttava tuttava tütarlaps ütles, et üks m6nusamaid asju SP-s on ostukeskused. Seal on tore pühapäeviti ostlemas ja olesklemas käia. Ostukeskuse parklas on autod, mida me oma hotelli ümbruskonnas nägime vaid vilksamisi mööda kihutamas – uhiuued ja läikivad (te teate küll, et midagi informatiivset ja sisulist ei oska ma yhegi massina kohta öelda, aga isegi mina sain aru, et tegu on uute uhkete leludega). Korrus korruse kohal, k6ik poode täis. Inimesed on siin teistsugused. Mitte keegi ei maga pappkasti peal. Brasiilia on tohutute kontrastide maa ja Sao Paulos on need käärid k6ige suuremad. V6rreldes sellega, mida oleme seni näinud, on see siin üks teine Sao Paulo. Puhas, steriilne, valvatud. Turvalisuse huvides raudtaraga ümber piiratud. “Mulle meeldis see teine Sao Paulo rohkem”, sosistab Leene. Eks ta nii olegi – rikas inimene on n6nda rikas, et kipub omaenese mammona kätte vangi jääma. Suurest hirmust, et keegi, kel vähem, tuleb talt midagi ära v6tma, ümbritseb ta end turameeste, valvekaamerate, taradega. Ega tal polegi siis muud oma rahaga teha, kui seda eeskujulikult turvatud ostukeskuses laiaks löömas käia. Seejuures peab ta oma tarbimisradu väga hoolega valima. Armastusväärne ja lahke Irene suhtub ostlemisharrastustesse täpselt samasuguse skepsisega nagu meie. Ometi keeldub ta me hotelli juurde São João avenüül isegi autoga s6itmast. Bussiga pole see daam oma elus kordagi s6itnud, hoolimata sellest, et ta terve elu Sao Paulos elanud on. Kui Irene kuuleb, kus me parajasti pesitseme, on ta ilmselgelt mures – see olla litside linnaosa…
Nojah, mina m6lesin, et see see São Paulo ongi, aga tuleb välja, et taoline oli vaid kesklinna kant. On rumal eeldada, et kui meil Eestis punnitatakse eurorahadega kesklinna piirkondi respektaabliks restaureerida, siis täpselt sedasama tehakse kogu maailmas. Paulistanod ilmselt ei viitsinud kesklinna kujunenud pilvek6rguste kolossidega midagi ette v6tta ja leidsid, et lihtsam on vana kesklinna külje alla ehitada uus peen äri- ja melukeskus. Paulista avenüü – see on l6unapoolkera New York, heidikute kogunemiskohast, Sé katedraali juures vaid m6ne metroopeatuse kaugusel.

Kuna meie São Joãol asuva hotelli broneering hakkab täis saama, siis oleme sunnitud sealt ära kolima. Ja et me eriti muid hotelle ei tea, siis kolime kohalike soovitusel Paulista kanti klanitud plastmasshotelli. Järgmised päevad luusime siis ilusate inimeste territooriumil. Istume k6kutades peenes restoraanis, julgeme tellida vaid suppi, joome espressot, väikesed s6rmed 6ieli. Maksame üüratu arve. Seegi on juba elamus, just kontrasti t6ttu. Ja oleks silmakirjalik v2ita, et see mulle yldse ei meeldi. T2pselt niisama silmakirjalik, kui teeselda, et vaesust siin linnas ei eksisteeri.

Üks erinevus on veel – just nimelt selles fäänside inimeste piirkonnas pööratakse meile tunduvalt rohkem tähelepanu. Vaesel mehel São João avenüül on endalgi küllalt muresid ja tegemisi, et ümberringi väikesed valgeid tüdrukuid piiluda. Siin, aga tunnevad kohalikud end piisavat kindlalt, et viitisida vahtida ja järele vilistada.