Päris k6ige algus

Lennukis pole meie äras6it veel päris. On selline mängu-reis. Olulised on tähtsusetud pisiasjad. Nagu näiteks see, et Tallinn – Frankfurt otsal pakutakse Manni makarone spinatiga ning Frankfurt – München jupp on n6nda lühike, et mul kistakse joomata kohvi käest, sest juba me maandume. Münchenis veedetud kaheteistkümne tunni jooskul saan maitsta k6rtsus salaja Hamburgi 6lut (see on iga patriootiliselt meelestatud baierlase jaoks ennekuulmatu) ja kuulda hommikusöögilauas sellest, mida on uut saksa teleprogrammides (mingi koomik, kes ropendab olla üla k6ige).

Ja siis12 ja pool tundi Münhen – São Paulo suunal. Teadjamate soovitusel joome end Leenega lennukis pakutud veinist kärmesti purjakile, tiksume natuke aega brasiiliasse lendavas saksa lennukis balkani muusika saatel, ise seejuures eesti keeles itsitades, ja siis magame sügavat joodiku-und. Ärkame kusagil kaugel Atlandi kohal ja juba on pool reisist üle elatud. Jäänud on veel vaid kuus tundi. Jalad kipuvad ära surema, filmi ei jaksa vaadata, Lonely Palnetit ei taha lugeda, sest selle andmeil on meie hotell kahtlaselt kahtlases linnajaos ning see pole küll see informatsioon, mida meil praegu tarvis on. Istu lihtsalt niisama, ise turbulentside kartuses rihmaga istme külge seotud. Aga mingi aja möödudes saavad k6ik asjad ümber, isegi see s6it.
Lennukist väljudes lööb näkku korralik kasvuhoone 6hk – soe ja niiske. Siit hakkab päris asi pihta. Olles relvastatud turvamehe silme all oma esimese kuu eelarve reaalideks vahetanud, hakkame taksot otsima. Takso jaoks on kaks saba – üks maksmise tarvis (seda tehakse lennujaamas enne s6idukisse istumist) ja teine taksode eneste jaoks. Üsna pea saame näha, et brasiillastele meeldib loto mängimise ja paberite täitmise k6rval ka hirmsasti sabades seista[1]. Aga nagu São Paulo lendki, nii saab ka järts ükskord ümber. Taksojuht aitab me kiletatud kompsud pakiruumi t6sta ja siit algab me tutvus maailma suuruselt kolmanda (v6i kes seda nüüd n6nda täpselt teabki) linnaga. Väljas on juba 6htu. Kauguses paistavad tuled, tuled, tuled – silmapiirini ja siis sealt veel natuke edasi.
Lugesin lennukis Lonely Planetist, et São Paulos v6eti hiljuti kurjategijate kartuses vastu seadus, mille kohaselt fooris punase tulega peatumine pole tingimata kohustuslik. Muidu oleks vaesel röövlil liig lihtne peatunud auto juures kolt välja votta ning rikkad autosoitjad väheke vaesemaks teha. Selle taustainfo kohta s6idab meie taksojuht äärmiselt vanamoodsalt – peatub ettenähtud kohtades ning julgeb kohati koguni akna lahti teha.
Hotell asub kesklinnas, lennujaam on sellest 30 km kaugusel. Ilmselt jääb meie teele ka paras getopiirkond – vanad lagunenud majad, enamik neist nii kümnekorruselised ja otsast otsani graffitit täis, aknaklaasid katki, paariliikmelised mustade meeste kambad j6olguvad tänavanurkadel, igal pool prügi, rase noor naisterahvas jooskeb paljajalu kiirustades üle tänava. “Pole hullu, soidame siit kähku läbi, varsti jouame hotelli ja saame rahulikult välja magada. Kunagi hiljem tuleme päevavalgel selle kandiga uuesti tutvuma.” J6uan täpselt n6nda moelda, kui taksojuht ühe tohutu ja trööstitu kivitorni ees kinni peab. Kohal! Siin me olemegi. Hotellil on umbes viisteist korrust ja mitte ainsaski aknas ei p6le tuli. Palju 6nne – me oleme roninud pooleks aastaks maailma suurimasse getosse. Hotelli fuajees on leti taga väikesekaliibrilist maffiameest meenutav musta nahktagiga must mees. Oma flegmaatilises inglise keeles juhatab ta meile toa kätte. Väsinult ja loksutatult vajume voodisse. Väikese lohutusena märkan veel, et hotelli tekk on täpselt nagu n6ukaaaegsest pansionaadist – flanellist ja aukudega.
Päevavalgus ja sügav uni uhuvad poole hirmust hommikuks minema. Päike särab. Kuum. Et natukenegi uute oludega kohaneda, otsustame minna linna peale jalutama. Müra on palju, inimesi veel rohkem. Neid on igas v6imalikus värvitoonis, suuruses ja vanuses. Seet6ttu ei pöörata ka meile erilist tähelepanu. Kogu nipp seisneb selles, et tuleb v6imalikult enesekindla sammuga astuda, ka siis kui sul pole 6rna aimugi, kus sa parajasti oled. Eriti siis, kui sul pole 6rna aimugi, kus sa parajasti oled. M6nes uksealuses magab pappkasti peal räpane ja väsinud kodutu paulistano, teised kaaslinlased ei tee teda märkamagi. Iga kolmas hoone on pornokino v6i brodell, ajalehekioskid näivad olevat tapetseeritud piltidega naisterahvaste tagumikest. Üritan m6istatada, kuidas sinna kahe kannika vahele katoliiklus peaks mahtuma. Ei tule välja. Sellele lisaks ilmestvad tänavapilti rasva järele lehkavaid lanchoneted ja autoremonditöökojad. Prügi on igal pool, aga sellega harjub. Leene veel märgib, et Indiaga v6rreldes on SP v6rdlemisi puhas. R66msa elevusega märgime, et oleme juba terve tunni omapäi tänavatel uidanud ja mitte keegi pole tulnud meid röövima. Järelikult polegi nii hull. Kui k6ik need kakskümmend miljonit paulistanot siin hakkama saavad, no siis saame meie ka.

[1] nagu näha üritan ma juba praegu murda stereotüüpi brasiillastest kui inimestest, kes kogu aeg sambat tantsivad, kui nad just jalgpalli ei mängi…