Saja tuhande elanikuga Tartus kulus mu perekonnal umbestäpselt aasta, enne kui enestele korralik elamine leiti. See teadmine kuklas tiksumas, kuidas, kurat, v6iks siin, 20 miljonilises hiigellinnas, kinnisvaraturg välja näha?
Esimene oluline missioon on otsida pooleks aastaks kodu. Aga kuidas? Püha Jaani Avenüül ehk Avenida Sao Joãol astume sisse esimesse ajalehekioskisse. "Vabandage, kas teil on ajalehti kuulutustega ... eee ..." "Jah? Mis kuulutustega?" "... ee kinnisvara kuulutustega." K6rgerindne blondeeritud müüja vaatab meid väheke imestunult ja juhatab siis s6bralikult järgmise putkani. Nojah, kui nüüd süveneda, siis t6epoolest näib, et k6ik, mis temal pakkuda on, näib suhteliselt pornograafiline olevat.
OK, ajaleht hangitud, koostame Leenega enestele pisikese portugali-eesti kinnisvara-alase vestmiku. Korteri küsimisega saame hakkama. Aga kuidas, pagan küll, aru saada v6imalikest vastustest? Ma suudan dialoogi pidada igapäevasel kuidas-käsi-käib tasandil, kuid vestlusega sel teemal, et otsime internetiühendusega korterit, mis asuks heas piirkonnas ja metroo lähedal ja mis poleks liiga kallis, on küll asjalood natuke pahasti. Ja mida tähendavad kuulutstel sellised maksud nagu IPTU ja condomínio, mis esmapilgul talutava üürihinna kolmekordseks kergitavad? Kogume mitu päeva julgust, et helistamist ette v6tta, kuid l6puks selleni ei j6uagi.
Üks v6imalikke variante on katsuda ülikooli kaudu asjad korda saada. Aga ühikasse me ei mahu. Professor Irenega tudengite era-algatuslike kuulutuste mappi lapates, täieneb me kinnisvara-alane s6navara märgatavalt. Mul polnud aimugi, et on olemas n6nda palju erinevaid viise omale elamist üürida. Järgnevalt väikene kospekt:
casa de familia - suure pere majas väike tuba. Alati oleneb mis perega sa kokku satud. Me hindame Leenega m6lemad privaatsust k6rgemalt kui v6imalust enestele uus brasiilia perekond leida.
apartemento - korter meie m6ttes. See oleks ju sobiv. Ent pahatihti on need möbleerimata ning reeglina tehakse leping vähemalt aastaks
flat - möbleeritud korter tornmajas. Arvepidamine käib ühe kuu kaupa. Midagi oma elamise ja hotelli vahepealset. Hinnapaketti kuulub koristaja ning relvastatud turvamees uksel. Ilmselgelt liiga kallis ja liiga peen. Pealegi, ma pigem maksan peale, et keegi mu elegantselt korratut tuba koristama ei tuleks. Hiljem saame aru, et see siin on üks levinuimaid kolonialsimi-aegseid pärandeid üldse. Peaaegu igaüks laseb kellelgi teisel oma tuba kraamida.
Pensão – midagi pansionaadi-laadset. Tänavapostidel on pensão-kuulutusi päris palju, ent k6ik näivad olevat vaid meesterahvastele.
República – see on see, kui kamp tudengeid üürib koos maja v6i korterit ja elab seal kommuunielu. Iseenesest oleks see meie jaoks k6ige sobivam. Aga selleks, et m6nda republicasse pääseda, peaksime tundma kedagi, kes tunneks kedagi, kelle elamises oleks vaba tuba. Kontaktidega on meil arusaadavatel p6hjustel lood veel kehvav6itu.
M6istus hakkab otsa saama. Raha samuti. Asjad kisuvad vägisi nutuseks. Ja siis tuleb nagu välk selgest taevast Prints Valgel Hobusel ja lahendab ühe hetkega me mured. See brasiillasest João, keda Leene Jaapanis (sic!) kohtas, kirjutab oma emale, kes helistab oma s6brannale ja, välk ja pauk ja klaver p66sas!, meid oodataksegi ühte repúblicasse.
Ent see república pole teps mitte tudengite oma. Siin elab koos väike läbil6ige brasiilia naisolevustest: nii umbes 70ne habras ja malbe Dona Suzana, kes meile trüffleid toob; saksa keele 6petajannast Isabel, kes on 6petaja ööpäevaringselt ning meile kui lasteaialastele kohalikke lauakombeid püüab 6petada; shokolaadi-karva Débora ja tema 7-aastane poeg Gabriel, kes käib külmkapist me maiustusi näppamas; ning 20ne carioca (Rio de Janeirost) Patrícia, kes kolis SP-sse, et olla oma nokamütsiga poisile lähemal. Viimane on ainus, kes inglise keelt m6istab, nii et keelekümblust saame siin teha ohtrasti.
Ja nii me j6uamegi Püha Jaani avenüült Möira-Jaani[1] tänavale. Tegemist on ühe tillukese kollase majaga Pinheiroses – turvalises kunstnike ja muusikute linnaosas. Iga laupäev peetakse Benedicto Calixto platsil kirbuturgu ning Teodore Sampaio tänav on tuntud terves Sao Paulos oma muusikapoodide ja seal pilli näppivate rokkarite poolest. Sobib. K6ige hämmastavam on aga see, et tegu on keset metropoli asuva külakesega. Siin on k6rtsud, kus aegade algusest saati käivad teada-tuntud püsikunded. Siin elavad viadukti all külakehvikud, aga kuna k6ik neid nägupidi teavad, siis ei kujuta nad endist erisilt ohtu. Siin on väärikad külamatroonid, pisikesed ja ümmargused, kelle najal kogu see külake püsibki. Neile l88vad kohalikud joodud t2naval kulpi ja koerad nende peale ei haugu. Üks taolistest on meie majaomanik Dona Vera.
Ja nüüd siis kolisid siia ka kaks väljamaalasest külanarri.
[1] Ametlik aadress kohalikus keeles on Rua João Moura 1192, Pinheiros, 05412 002, Sao Paulo, Brasil. Just sellele aadressile tasub kuni juulikuuni saata ohjeldamatutes kogustes Eesti shokolaadi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar