1) Meie allmaaraudtee kodupeatus asub m2e otsas
2) Kui te tahate minna naiste vetsu, peate valima ukse, millel on suur M
3) Vana kuu muudkui kasvab siin ja noor kuu kahaneb.
30.01.07
Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida ehk: kuidas me politseis ja pangas k2isime
Tegelikult ei ole Brasiilias bürokraatiaga asjalood teps mitte k6ige hullemad. Väljamaalasel tuleb vaid täita netis maksekorraldus, minna sellega panka ja maksta umbes 200 kohalikku raha, minna seejärel oma viisataotluse, paari passipildi ning ametliku passikoopiaga Föderaalpolitseisse, täita seal veel üks ankeet, anda s6rmejäljed ning asjad ongi korras.
Mida tegime meie:
1) me otsime föderaalpolitseid Lonely Planetis märgitud aadressilt. Avenida Prestes Maia on vaat' et kaheksarealine ääretu magistraal, mille k6nniteed on ühtlaselt kaetud tänavakaubitsejatega. Uimastavas kuumuses vantsime jonnakalt jalgsi mitu kilomeetrit ainult selleks, et avastada, et föderaalpolitsei kolis sealt m6nda aega tagasi linna teise otsa. Kui me hotellis uurime, kuidas siis Lapa linnaosas asuvasse uude politseimajja saab, löödakse pärast m6ningast uurimist käega ning soovitatakse takso v6tta.
2) paar päeva hiljem, kui oleme endid kohaliku ja korraliku kaardiga varustanud, v6tame ette orienteerumismatka Lapasse. Takso on välistatud. Liiga kallis. Nii, k6igepelat palav bussis6it ja siis veel kilomeetri-jagu asfaldimatka. Politseimaja on kurat-teab-kus-asuv hall mürakas, kus pärast mitmetes järjekordades seimist meile üks ankeet pihku surutakse ja kästakse hiljem tagasi tulla koos passipiltide, koopiate ning makstud maksuga. Mis maksuga? Viisa tegeminegi oli juba üksjagu kallis. Nüüd nad siis tahavad niigi vaestelt tudengitelt veel tuhandet krooni? Tuleme hunniku paberitega politseist tulema, missioon asjad v6imalikult kiiresti korda ajada jääb sel korral täitmata.
3) deshifreerime s6naraamatuga ankeeti ja täidame selle. Passipilte pole kah raske teha. Koopiad saame sealsamas fotopoes tehtud. Jääb see pagana pangas-käik. Netilehelt saab enam-vähem umbropsu paduportugalikeelse blanketi välja prinditud.
4) See tehtud, otsustame minna Lapasse - küll sealgi on m6ni pank, kus sind rahast kähku lagedaks tehakse, ja siis saab pärast seda kohe politseisse p6rutada. Jälle palavpalav bussis6it. Leiame bussijaama lähedalt pärast m6ningast ekslemist panga.
(Ahjaa, pangad on siin k6ik eranditult varustatud relvastatud turvameeste ning metallidetektoritega. Oma suure sumadaniga pole pangaruumi sisenemine soovitatav, arukas on see välisukse juures kappi lukustada. Aga see-eest v6ib pangakontoris järjekorras leida hulganisti amelevaid noori.)
Selles Lapa pangas on uksel lisaks turvadele veel üks noormees. Läheme oma maksekorraldused näpus temalt n6u küsima. Jorss paneb mu nime kirja ja käseb kahe tunni pärast uuesti tulla. Enne ei saa meid keegi aidata. Issand kui keeruliseks nad k6ige labasema pangaskäigugi teha suudavad!
5) S6idame bussiga niisama targalt koju tagasi. Polnud m6tet järjekorras seista, sest politsei oleks selleks ajaks juba kinni pandud. Otsustame maksku mis maksab vähemalt kodutänaval m6nes pangas asjad ära ajada. Siis saab kohe homme hommikul politseisse leekida. Banco do Brasil, soovitab politsei infoleht. Otsime Teodoro Sampaio tänavalt seda kollase logoga panka. Siin näib olevat k6ike muud kui seda. Küsime Bradesco pangast, kus Banco do Brasili leida. "Minge otse mööda sedasama Sampaiot mäest alla. Kohe varsti näetegi."
Kui me omadega juba kilomeetri jagu vantsinud oleme ja soovitud panka ikka näha pole, jalutame sisse Unibancosse ja küsime uuesti. "Minge natuke Sampaiot mööda üles. Banco do Brasil on kohe siin lähedal". Kurat! Kas kohalikud lasevad meil meelega mööda seda neetud tänavat üles-alla silgata? On see üleüldine meie vastane vanden6u, mis h6lmab nii saatkonda Helsingis, föderaalpolitseid kui k6iki arvukaid Brasiilia pangakonotreid?
6) L6puks märkame kollast Banco do Brasili logo, aga, jah, panga nimeks on märgitud "Banco da Ana"... Loll välkam lihtsalt ei tule selle peale, et nad naiste pangandusse t6mbamise kampaania korras ka m6nede kontorite nimesid otsustasid muuta.
7) Seisame terve igaviku Banco do Brasili/Banco da Ana sabas. K6ik selle nimel, et teada saada, et kaardiga küll pangas maksta ei saa. Tuleb otsida sularaha-automaat, mis Hansapanga kaardi pealt meile raha suvatseks anda. Keegi ütleb Leenele, et taolisi imemassinaid leidub vaid Paulistal. Oh... Vannume selleks päevaks alla.
8) Hommikul p6rutame Paulistale. Küsime siit ja sealt. Astume sisse veel kolme panga kontorisse. Aga nimetatud 24h masin ei taha Leenele ikka raha anda. Matame ka seekord lootuse maha ja läheme selle asemel hoopis Malooga 6lut jooma.
9) Järgmine päev on pühapäev. Saame kokku Eriku (üks neist teate küll) ja Julianaga. Muu hulgas näitab Erik Leenele, kuidas paberraha pangamasinast välja meelitada. Oma 6ndsas naiivsuses me jälle ei tulnud lihtsalt selle peale, et raha saab välja v6tta kontojäägi nupu alt...
10) Esmaspäev leiab meid pangasabast, kus me seekord saame imekiiresti oma rahast lahti. Eks meil hakka tekkima väike vilumus sabas-seismises ja pangaskäimises. Ja siis p6rutame otse bussiga (jälle) Lapasse.
11) Seisame veidike politseisabas. Ja mis siis selgub? Jah, meil on korralikud ankeedid, passipiltidega on k6ik korras, hiilgasumma oleme ka ilusti-kenasti ära maksnud, aga üks asi on ikka kehvasti - passikoopia on koopia küll, aga see pole ametliku cartório templiga (pabermajandus on siin maal n6nda suur, et neil on eraldi ametliku koopiakontori institutsioon. Vähe sellest, et igas teises majas saate te niisama koopiaid teha, on olemas kantoorad, kus kalli raha ja vähese ajaga notariaalselt kinnitatud koopia saab). See, et mul niikuinii on passi originaal neile letti lüüa, politseiametnikke ei veena. Vaja on templit. Mis siis ikka - lahkume jälle politseist, sedapuhku varustatuna lähima cartório aadressiga. Ja see pole üldsegi lähedal.
12) Otsime selle oma kaardil üles ja harrastame veel väheke kiirorienteerumist. Seisame natuke sabas ja palume teha koopiad k6igist passi kasutatud lehtedest. Sest eelnevalt on selgunud, et Brasiilia politseid huvitab muu hulgas ka minu 1999. aasta klassiekskursioon Peterburi... Ja siis esitatakse meile arve. Üüratu arve.
13) Jälle politseis. Natuke sabasseismist. Veel natuke ootamist. Ja siis v6etakse nii minult kui Leenelt iga jumala s6rme jälg ja siis ongi k6ik. Ja mille nimel? Eeldasime, et saame siit mingitsorti väljamaalase isikutunnistuse. Tühjagi! Kogu selle palagani väärilise tasuna ulatatakse meile üks labane lipik (ribakene sellestsamast ankeedist, mille me enne t2itsime), mille funktsiooni mitte keegi seletamagi ei vaevu.
Kus on kus on kurva kodu?
Saja tuhande elanikuga Tartus kulus mu perekonnal umbestäpselt aasta, enne kui enestele korralik elamine leiti. See teadmine kuklas tiksumas, kuidas, kurat, v6iks siin, 20 miljonilises hiigellinnas, kinnisvaraturg välja näha?
Esimene oluline missioon on otsida pooleks aastaks kodu. Aga kuidas? Püha Jaani Avenüül ehk Avenida Sao Joãol astume sisse esimesse ajalehekioskisse. "Vabandage, kas teil on ajalehti kuulutustega ... eee ..." "Jah? Mis kuulutustega?" "... ee kinnisvara kuulutustega." K6rgerindne blondeeritud müüja vaatab meid väheke imestunult ja juhatab siis s6bralikult järgmise putkani. Nojah, kui nüüd süveneda, siis t6epoolest näib, et k6ik, mis temal pakkuda on, näib suhteliselt pornograafiline olevat.
OK, ajaleht hangitud, koostame Leenega enestele pisikese portugali-eesti kinnisvara-alase vestmiku. Korteri küsimisega saame hakkama. Aga kuidas, pagan küll, aru saada v6imalikest vastustest? Ma suudan dialoogi pidada igapäevasel kuidas-käsi-käib tasandil, kuid vestlusega sel teemal, et otsime internetiühendusega korterit, mis asuks heas piirkonnas ja metroo lähedal ja mis poleks liiga kallis, on küll asjalood natuke pahasti. Ja mida tähendavad kuulutstel sellised maksud nagu IPTU ja condomínio, mis esmapilgul talutava üürihinna kolmekordseks kergitavad? Kogume mitu päeva julgust, et helistamist ette v6tta, kuid l6puks selleni ei j6uagi.
Üks v6imalikke variante on katsuda ülikooli kaudu asjad korda saada. Aga ühikasse me ei mahu. Professor Irenega tudengite era-algatuslike kuulutuste mappi lapates, täieneb me kinnisvara-alane s6navara märgatavalt. Mul polnud aimugi, et on olemas n6nda palju erinevaid viise omale elamist üürida. Järgnevalt väikene kospekt:
casa de familia - suure pere majas väike tuba. Alati oleneb mis perega sa kokku satud. Me hindame Leenega m6lemad privaatsust k6rgemalt kui v6imalust enestele uus brasiilia perekond leida.
apartemento - korter meie m6ttes. See oleks ju sobiv. Ent pahatihti on need möbleerimata ning reeglina tehakse leping vähemalt aastaks
flat - möbleeritud korter tornmajas. Arvepidamine käib ühe kuu kaupa. Midagi oma elamise ja hotelli vahepealset. Hinnapaketti kuulub koristaja ning relvastatud turvamees uksel. Ilmselgelt liiga kallis ja liiga peen. Pealegi, ma pigem maksan peale, et keegi mu elegantselt korratut tuba koristama ei tuleks. Hiljem saame aru, et see siin on üks levinuimaid kolonialsimi-aegseid pärandeid üldse. Peaaegu igaüks laseb kellelgi teisel oma tuba kraamida.
Pensão – midagi pansionaadi-laadset. Tänavapostidel on pensão-kuulutusi päris palju, ent k6ik näivad olevat vaid meesterahvastele.
República – see on see, kui kamp tudengeid üürib koos maja v6i korterit ja elab seal kommuunielu. Iseenesest oleks see meie jaoks k6ige sobivam. Aga selleks, et m6nda republicasse pääseda, peaksime tundma kedagi, kes tunneks kedagi, kelle elamises oleks vaba tuba. Kontaktidega on meil arusaadavatel p6hjustel lood veel kehvav6itu.
M6istus hakkab otsa saama. Raha samuti. Asjad kisuvad vägisi nutuseks. Ja siis tuleb nagu välk selgest taevast Prints Valgel Hobusel ja lahendab ühe hetkega me mured. See brasiillasest João, keda Leene Jaapanis (sic!) kohtas, kirjutab oma emale, kes helistab oma s6brannale ja, välk ja pauk ja klaver p66sas!, meid oodataksegi ühte repúblicasse.
Ent see república pole teps mitte tudengite oma. Siin elab koos väike läbil6ige brasiilia naisolevustest: nii umbes 70ne habras ja malbe Dona Suzana, kes meile trüffleid toob; saksa keele 6petajannast Isabel, kes on 6petaja ööpäevaringselt ning meile kui lasteaialastele kohalikke lauakombeid püüab 6petada; shokolaadi-karva Débora ja tema 7-aastane poeg Gabriel, kes käib külmkapist me maiustusi näppamas; ning 20ne carioca (Rio de Janeirost) Patrícia, kes kolis SP-sse, et olla oma nokamütsiga poisile lähemal. Viimane on ainus, kes inglise keelt m6istab, nii et keelekümblust saame siin teha ohtrasti.
Ja nii me j6uamegi Püha Jaani avenüült Möira-Jaani[1] tänavale. Tegemist on ühe tillukese kollase majaga Pinheiroses – turvalises kunstnike ja muusikute linnaosas. Iga laupäev peetakse Benedicto Calixto platsil kirbuturgu ning Teodore Sampaio tänav on tuntud terves Sao Paulos oma muusikapoodide ja seal pilli näppivate rokkarite poolest. Sobib. K6ige hämmastavam on aga see, et tegu on keset metropoli asuva külakesega. Siin on k6rtsud, kus aegade algusest saati käivad teada-tuntud püsikunded. Siin elavad viadukti all külakehvikud, aga kuna k6ik neid nägupidi teavad, siis ei kujuta nad endist erisilt ohtu. Siin on väärikad külamatroonid, pisikesed ja ümmargused, kelle najal kogu see külake püsibki. Neile l88vad kohalikud joodud t2naval kulpi ja koerad nende peale ei haugu. Üks taolistest on meie majaomanik Dona Vera.
Ja nüüd siis kolisid siia ka kaks väljamaalasest külanarri.
[1] Ametlik aadress kohalikus keeles on Rua João Moura 1192, Pinheiros, 05412 002, Sao Paulo, Brasil. Just sellele aadressile tasub kuni juulikuuni saata ohjeldamatutes kogustes Eesti shokolaadi.
21.01.07
Fragmente
1. Teisel pool maakera
… ei käi inimesed pea peal ja selg ees, aga m6ned asjad on küll pahupidi pööratud:
• ukselink käib ülespoole
• noa ja kahvliga syyes hoitakse nuga vasakus k2es
• ainus koht, kus kaardiga maksta ei saa, on pank
• baaris tuleb elava muusika eest eraldi tasuda
• sellest, et jaanuar-veebruar on aasta k6ige kuumemad kuud ja aastavahetust v6etakse vastu rannas, ei maksa rääkidagi. Viimane toob enesega kaasa selle, et väidetavalt raseerivad nad oma jõuluvanasid...
• seda, kas vesi voolab kraanikausist ära 6iget v6i valet pidi, pole me veel kindlaks teinud, kuna kumbki meist ei mäleta, kuidas see 6igupoolest Eestiski käis… Oleks hiiglama tore, kui keegi viitsiks järele vaadata.
Tähelepanu! Loetelu v6ib ajapikku täieneda.
2. Mis pagana linn see on?
Kui Leene ja Leenu São Paulosse j6udsid, oli neil täpselt kahe eestlase kontaktid. M6lemad E(e)rikud.
Peale Leenude ja Erikute olla siin veel vaid hulgaliselt eestlastest eakaid usuhulle.
3. Visuaalne nauding ja digikaamera
Pühendatud k6igile neile kallitele, kes on fotode vastu huvi tundnud. Ehk siis: isegi kui jätta k6rvale minu üliinimlik käpardlikkus k6ige suhtes, mis puudutab moodsaid tehnikavidinaid, siis on fotoseis ikkagi kehvav6itu.
Et tegu on siiski oma pahelisuse poolest kurikuulsa linnaga, siis me pole seni isegi üritanud minna pildistamisretkele. Ise oled süüdi kui oma uue pilliga linna peale eputama lähed ja siis sellest ilma jääd. Sestap saavad k6ik visuaalselt nauditavad hetked ja kohad ära märgitud 6hkamisega: „Kui ma oleks turist, siis ma teeks pilti. Aga ma ju ei ole.“ Neid 6hkamise-kohti on juba tekkinud üksjagu. Aga, kahju küll, praegu ei jää muud üle, kui peate neid ise vaatama tulema v6i oma kujutlusv6imet kasutama:
autodemeri päikeseloojangu ajal, l6unapausi ajal, päevavalges, pimedas, rakurss viadukti pealt, viadukti alt, viadukti k6rvalt;
kivitorn, mille k6rval/ees/taga on teine kivitorn, mille k6rval/ees/taga on uus kivitorn etseteraa etseteraa;
inimesed – mustad, valged, vahepealsed, pilusilmsed, pikad, lyhikesed, paksud, saledad, noored, vanad, rikkad, vaesed, ilusad, jubedad, üksi, kambakesi, kohvikus, restoraanis, 6llekas, bussipeatuses, metroos, liftis, tänaval (jätkatagu ise...)
Aga aus6na, ma luban, et varsti 6pin oma kaamerat käsitsema. Ja Pantanalis teen ehk juba m6ne pildigi
… ei käi inimesed pea peal ja selg ees, aga m6ned asjad on küll pahupidi pööratud:
• ukselink käib ülespoole
• noa ja kahvliga syyes hoitakse nuga vasakus k2es
• ainus koht, kus kaardiga maksta ei saa, on pank
• baaris tuleb elava muusika eest eraldi tasuda
• sellest, et jaanuar-veebruar on aasta k6ige kuumemad kuud ja aastavahetust v6etakse vastu rannas, ei maksa rääkidagi. Viimane toob enesega kaasa selle, et väidetavalt raseerivad nad oma jõuluvanasid...
• seda, kas vesi voolab kraanikausist ära 6iget v6i valet pidi, pole me veel kindlaks teinud, kuna kumbki meist ei mäleta, kuidas see 6igupoolest Eestiski käis… Oleks hiiglama tore, kui keegi viitsiks järele vaadata.
Tähelepanu! Loetelu v6ib ajapikku täieneda.
2. Mis pagana linn see on?
Kui Leene ja Leenu São Paulosse j6udsid, oli neil täpselt kahe eestlase kontaktid. M6lemad E(e)rikud.
Peale Leenude ja Erikute olla siin veel vaid hulgaliselt eestlastest eakaid usuhulle.
3. Visuaalne nauding ja digikaamera
Pühendatud k6igile neile kallitele, kes on fotode vastu huvi tundnud. Ehk siis: isegi kui jätta k6rvale minu üliinimlik käpardlikkus k6ige suhtes, mis puudutab moodsaid tehnikavidinaid, siis on fotoseis ikkagi kehvav6itu.
Et tegu on siiski oma pahelisuse poolest kurikuulsa linnaga, siis me pole seni isegi üritanud minna pildistamisretkele. Ise oled süüdi kui oma uue pilliga linna peale eputama lähed ja siis sellest ilma jääd. Sestap saavad k6ik visuaalselt nauditavad hetked ja kohad ära märgitud 6hkamisega: „Kui ma oleks turist, siis ma teeks pilti. Aga ma ju ei ole.“ Neid 6hkamise-kohti on juba tekkinud üksjagu. Aga, kahju küll, praegu ei jää muud üle, kui peate neid ise vaatama tulema v6i oma kujutlusv6imet kasutama:
autodemeri päikeseloojangu ajal, l6unapausi ajal, päevavalges, pimedas, rakurss viadukti pealt, viadukti alt, viadukti k6rvalt;
kivitorn, mille k6rval/ees/taga on teine kivitorn, mille k6rval/ees/taga on uus kivitorn etseteraa etseteraa;
inimesed – mustad, valged, vahepealsed, pilusilmsed, pikad, lyhikesed, paksud, saledad, noored, vanad, rikkad, vaesed, ilusad, jubedad, üksi, kambakesi, kohvikus, restoraanis, 6llekas, bussipeatuses, metroos, liftis, tänaval (jätkatagu ise...)
Aga aus6na, ma luban, et varsti 6pin oma kaamerat käsitsema. Ja Pantanalis teen ehk juba m6ne pildigi
17.01.07
Teine Sao Paulo
Esimese päeva 6htupoolikusse kuulub kangelaslik käik kohaliku mobiilioperaatori esindusse, kus me oma portugali pudikeele ja heledate silmadega oleme ypriski tavatud kliendid. Pärast ligi tund aega kestnud pusimist on meil k6igi raskuste kiuste käes kohalikud k6nekaardid. Järgneb see, mille nimel kogu see retk ette v6etud sai – helistame Irenele, kohaliku ylikooli professorile, kes lubas meid oma kaitsva tiiva alla v6tta. Daam vastab lahke ja reipa häälga ning lubab järgmisel päeval tagasi helistada, et kohting kokku leppida. Ent mida järgmisel päeval ei tule, on just nimelt see k6ne. Mis siis ikka, töllerdame niisama linnas ringi – litsid ja heidikud tänavapildis enam ei kohuta, vaid tunduvad linna loomuliku osana. Selline siis ongi see Sao Paulo. Kiirustav, lehkav, räpane, p6nev.
Kolmanda päeva hommikul ärkame telefonik6ne peale. Irene on saanud mahti helistada ja l6unapaiku saamegi ylikoolilinnakus kokku. Kui me seni oleme näinud vaid väsinud pilvel6hkujaid ning katkematut liiklusvoolu, siis kunagi seitsme-kaheksakymnendate paiku linna piirile ehitatud Cidade Universitaria on selle k6rval roheline paradiis - tohutu suur park, milles on p66saste-puude-murulappide vahele puistatud yksikuid 6ppehooneid. Jalgsi sellele ringi peale tegemine v6taks terve päeva. Irene on abivalmis ning r66msameelne, näitab meile kätte olulised kohad, kus meil arvatavasti asja hakkab olema, ning viib siis kohvi jooma. Ostukeskusesse.
Enne SP-sse tulekut kuulasin tuttava tuttavalt väheke maad selle kohta, mida see yyratu linn enesest kujutab. Tuttava tuttava tütarlaps ütles, et üks m6nusamaid asju SP-s on ostukeskused. Seal on tore pühapäeviti ostlemas ja olesklemas käia. Ostukeskuse parklas on autod, mida me oma hotelli ümbruskonnas nägime vaid vilksamisi mööda kihutamas – uhiuued ja läikivad (te teate küll, et midagi informatiivset ja sisulist ei oska ma yhegi massina kohta öelda, aga isegi mina sain aru, et tegu on uute uhkete leludega). Korrus korruse kohal, k6ik poode täis. Inimesed on siin teistsugused. Mitte keegi ei maga pappkasti peal. Brasiilia on tohutute kontrastide maa ja Sao Paulos on need käärid k6ige suuremad. V6rreldes sellega, mida oleme seni näinud, on see siin üks teine Sao Paulo. Puhas, steriilne, valvatud. Turvalisuse huvides raudtaraga ümber piiratud. “Mulle meeldis see teine Sao Paulo rohkem”, sosistab Leene. Eks ta nii olegi – rikas inimene on n6nda rikas, et kipub omaenese mammona kätte vangi jääma. Suurest hirmust, et keegi, kel vähem, tuleb talt midagi ära v6tma, ümbritseb ta end turameeste, valvekaamerate, taradega. Ega tal polegi siis muud oma rahaga teha, kui seda eeskujulikult turvatud ostukeskuses laiaks löömas käia. Seejuures peab ta oma tarbimisradu väga hoolega valima. Armastusväärne ja lahke Irene suhtub ostlemisharrastustesse täpselt samasuguse skepsisega nagu meie. Ometi keeldub ta me hotelli juurde São João avenüül isegi autoga s6itmast. Bussiga pole see daam oma elus kordagi s6itnud, hoolimata sellest, et ta terve elu Sao Paulos elanud on. Kui Irene kuuleb, kus me parajasti pesitseme, on ta ilmselgelt mures – see olla litside linnaosa…
Nojah, mina m6lesin, et see see São Paulo ongi, aga tuleb välja, et taoline oli vaid kesklinna kant. On rumal eeldada, et kui meil Eestis punnitatakse eurorahadega kesklinna piirkondi respektaabliks restaureerida, siis täpselt sedasama tehakse kogu maailmas. Paulistanod ilmselt ei viitsinud kesklinna kujunenud pilvek6rguste kolossidega midagi ette v6tta ja leidsid, et lihtsam on vana kesklinna külje alla ehitada uus peen äri- ja melukeskus. Paulista avenüü – see on l6unapoolkera New York, heidikute kogunemiskohast, Sé katedraali juures vaid m6ne metroopeatuse kaugusel.
Kuna meie São Joãol asuva hotelli broneering hakkab täis saama, siis oleme sunnitud sealt ära kolima. Ja et me eriti muid hotelle ei tea, siis kolime kohalike soovitusel Paulista kanti klanitud plastmasshotelli. Järgmised päevad luusime siis ilusate inimeste territooriumil. Istume k6kutades peenes restoraanis, julgeme tellida vaid suppi, joome espressot, väikesed s6rmed 6ieli. Maksame üüratu arve. Seegi on juba elamus, just kontrasti t6ttu. Ja oleks silmakirjalik v2ita, et see mulle yldse ei meeldi. T2pselt niisama silmakirjalik, kui teeselda, et vaesust siin linnas ei eksisteeri.
Üks erinevus on veel – just nimelt selles fäänside inimeste piirkonnas pööratakse meile tunduvalt rohkem tähelepanu. Vaesel mehel São João avenüül on endalgi küllalt muresid ja tegemisi, et ümberringi väikesed valgeid tüdrukuid piiluda. Siin, aga tunnevad kohalikud end piisavat kindlalt, et viitisida vahtida ja järele vilistada.
Kolmanda päeva hommikul ärkame telefonik6ne peale. Irene on saanud mahti helistada ja l6unapaiku saamegi ylikoolilinnakus kokku. Kui me seni oleme näinud vaid väsinud pilvel6hkujaid ning katkematut liiklusvoolu, siis kunagi seitsme-kaheksakymnendate paiku linna piirile ehitatud Cidade Universitaria on selle k6rval roheline paradiis - tohutu suur park, milles on p66saste-puude-murulappide vahele puistatud yksikuid 6ppehooneid. Jalgsi sellele ringi peale tegemine v6taks terve päeva. Irene on abivalmis ning r66msameelne, näitab meile kätte olulised kohad, kus meil arvatavasti asja hakkab olema, ning viib siis kohvi jooma. Ostukeskusesse.
Enne SP-sse tulekut kuulasin tuttava tuttavalt väheke maad selle kohta, mida see yyratu linn enesest kujutab. Tuttava tuttava tütarlaps ütles, et üks m6nusamaid asju SP-s on ostukeskused. Seal on tore pühapäeviti ostlemas ja olesklemas käia. Ostukeskuse parklas on autod, mida me oma hotelli ümbruskonnas nägime vaid vilksamisi mööda kihutamas – uhiuued ja läikivad (te teate küll, et midagi informatiivset ja sisulist ei oska ma yhegi massina kohta öelda, aga isegi mina sain aru, et tegu on uute uhkete leludega). Korrus korruse kohal, k6ik poode täis. Inimesed on siin teistsugused. Mitte keegi ei maga pappkasti peal. Brasiilia on tohutute kontrastide maa ja Sao Paulos on need käärid k6ige suuremad. V6rreldes sellega, mida oleme seni näinud, on see siin üks teine Sao Paulo. Puhas, steriilne, valvatud. Turvalisuse huvides raudtaraga ümber piiratud. “Mulle meeldis see teine Sao Paulo rohkem”, sosistab Leene. Eks ta nii olegi – rikas inimene on n6nda rikas, et kipub omaenese mammona kätte vangi jääma. Suurest hirmust, et keegi, kel vähem, tuleb talt midagi ära v6tma, ümbritseb ta end turameeste, valvekaamerate, taradega. Ega tal polegi siis muud oma rahaga teha, kui seda eeskujulikult turvatud ostukeskuses laiaks löömas käia. Seejuures peab ta oma tarbimisradu väga hoolega valima. Armastusväärne ja lahke Irene suhtub ostlemisharrastustesse täpselt samasuguse skepsisega nagu meie. Ometi keeldub ta me hotelli juurde São João avenüül isegi autoga s6itmast. Bussiga pole see daam oma elus kordagi s6itnud, hoolimata sellest, et ta terve elu Sao Paulos elanud on. Kui Irene kuuleb, kus me parajasti pesitseme, on ta ilmselgelt mures – see olla litside linnaosa…
Nojah, mina m6lesin, et see see São Paulo ongi, aga tuleb välja, et taoline oli vaid kesklinna kant. On rumal eeldada, et kui meil Eestis punnitatakse eurorahadega kesklinna piirkondi respektaabliks restaureerida, siis täpselt sedasama tehakse kogu maailmas. Paulistanod ilmselt ei viitsinud kesklinna kujunenud pilvek6rguste kolossidega midagi ette v6tta ja leidsid, et lihtsam on vana kesklinna külje alla ehitada uus peen äri- ja melukeskus. Paulista avenüü – see on l6unapoolkera New York, heidikute kogunemiskohast, Sé katedraali juures vaid m6ne metroopeatuse kaugusel.
Kuna meie São Joãol asuva hotelli broneering hakkab täis saama, siis oleme sunnitud sealt ära kolima. Ja et me eriti muid hotelle ei tea, siis kolime kohalike soovitusel Paulista kanti klanitud plastmasshotelli. Järgmised päevad luusime siis ilusate inimeste territooriumil. Istume k6kutades peenes restoraanis, julgeme tellida vaid suppi, joome espressot, väikesed s6rmed 6ieli. Maksame üüratu arve. Seegi on juba elamus, just kontrasti t6ttu. Ja oleks silmakirjalik v2ita, et see mulle yldse ei meeldi. T2pselt niisama silmakirjalik, kui teeselda, et vaesust siin linnas ei eksisteeri.
Üks erinevus on veel – just nimelt selles fäänside inimeste piirkonnas pööratakse meile tunduvalt rohkem tähelepanu. Vaesel mehel São João avenüül on endalgi küllalt muresid ja tegemisi, et ümberringi väikesed valgeid tüdrukuid piiluda. Siin, aga tunnevad kohalikud end piisavat kindlalt, et viitisida vahtida ja järele vilistada.
16.01.07
Päris k6ige algus
Lennukis pole meie äras6it veel päris. On selline mängu-reis. Olulised on tähtsusetud pisiasjad. Nagu näiteks see, et Tallinn – Frankfurt otsal pakutakse Manni makarone spinatiga ning Frankfurt – München jupp on n6nda lühike, et mul kistakse joomata kohvi käest, sest juba me maandume. Münchenis veedetud kaheteistkümne tunni jooskul saan maitsta k6rtsus salaja Hamburgi 6lut (see on iga patriootiliselt meelestatud baierlase jaoks ennekuulmatu) ja kuulda hommikusöögilauas sellest, mida on uut saksa teleprogrammides (mingi koomik, kes ropendab olla üla k6ige).
Ja siis12 ja pool tundi Münhen – São Paulo suunal. Teadjamate soovitusel joome end Leenega lennukis pakutud veinist kärmesti purjakile, tiksume natuke aega brasiiliasse lendavas saksa lennukis balkani muusika saatel, ise seejuures eesti keeles itsitades, ja siis magame sügavat joodiku-und. Ärkame kusagil kaugel Atlandi kohal ja juba on pool reisist üle elatud. Jäänud on veel vaid kuus tundi. Jalad kipuvad ära surema, filmi ei jaksa vaadata, Lonely Palnetit ei taha lugeda, sest selle andmeil on meie hotell kahtlaselt kahtlases linnajaos ning see pole küll see informatsioon, mida meil praegu tarvis on. Istu lihtsalt niisama, ise turbulentside kartuses rihmaga istme külge seotud. Aga mingi aja möödudes saavad k6ik asjad ümber, isegi see s6it.
Lennukist väljudes lööb näkku korralik kasvuhoone 6hk – soe ja niiske. Siit hakkab päris asi pihta. Olles relvastatud turvamehe silme all oma esimese kuu eelarve reaalideks vahetanud, hakkame taksot otsima. Takso jaoks on kaks saba – üks maksmise tarvis (seda tehakse lennujaamas enne s6idukisse istumist) ja teine taksode eneste jaoks. Üsna pea saame näha, et brasiillastele meeldib loto mängimise ja paberite täitmise k6rval ka hirmsasti sabades seista[1]. Aga nagu São Paulo lendki, nii saab ka järts ükskord ümber. Taksojuht aitab me kiletatud kompsud pakiruumi t6sta ja siit algab me tutvus maailma suuruselt kolmanda (v6i kes seda nüüd n6nda täpselt teabki) linnaga. Väljas on juba 6htu. Kauguses paistavad tuled, tuled, tuled – silmapiirini ja siis sealt veel natuke edasi.
Lugesin lennukis Lonely Planetist, et São Paulos v6eti hiljuti kurjategijate kartuses vastu seadus, mille kohaselt fooris punase tulega peatumine pole tingimata kohustuslik. Muidu oleks vaesel röövlil liig lihtne peatunud auto juures kolt välja votta ning rikkad autosoitjad väheke vaesemaks teha. Selle taustainfo kohta s6idab meie taksojuht äärmiselt vanamoodsalt – peatub ettenähtud kohtades ning julgeb kohati koguni akna lahti teha.
Hotell asub kesklinnas, lennujaam on sellest 30 km kaugusel. Ilmselt jääb meie teele ka paras getopiirkond – vanad lagunenud majad, enamik neist nii kümnekorruselised ja otsast otsani graffitit täis, aknaklaasid katki, paariliikmelised mustade meeste kambad j6olguvad tänavanurkadel, igal pool prügi, rase noor naisterahvas jooskeb paljajalu kiirustades üle tänava. “Pole hullu, soidame siit kähku läbi, varsti jouame hotelli ja saame rahulikult välja magada. Kunagi hiljem tuleme päevavalgel selle kandiga uuesti tutvuma.” J6uan täpselt n6nda moelda, kui taksojuht ühe tohutu ja trööstitu kivitorni ees kinni peab. Kohal! Siin me olemegi. Hotellil on umbes viisteist korrust ja mitte ainsaski aknas ei p6le tuli. Palju 6nne – me oleme roninud pooleks aastaks maailma suurimasse getosse. Hotelli fuajees on leti taga väikesekaliibrilist maffiameest meenutav musta nahktagiga must mees. Oma flegmaatilises inglise keeles juhatab ta meile toa kätte. Väsinult ja loksutatult vajume voodisse. Väikese lohutusena märkan veel, et hotelli tekk on täpselt nagu n6ukaaaegsest pansionaadist – flanellist ja aukudega.
Päevavalgus ja sügav uni uhuvad poole hirmust hommikuks minema. Päike särab. Kuum. Et natukenegi uute oludega kohaneda, otsustame minna linna peale jalutama. Müra on palju, inimesi veel rohkem. Neid on igas v6imalikus värvitoonis, suuruses ja vanuses. Seet6ttu ei pöörata ka meile erilist tähelepanu. Kogu nipp seisneb selles, et tuleb v6imalikult enesekindla sammuga astuda, ka siis kui sul pole 6rna aimugi, kus sa parajasti oled. Eriti siis, kui sul pole 6rna aimugi, kus sa parajasti oled. M6nes uksealuses magab pappkasti peal räpane ja väsinud kodutu paulistano, teised kaaslinlased ei tee teda märkamagi. Iga kolmas hoone on pornokino v6i brodell, ajalehekioskid näivad olevat tapetseeritud piltidega naisterahvaste tagumikest. Üritan m6istatada, kuidas sinna kahe kannika vahele katoliiklus peaks mahtuma. Ei tule välja. Sellele lisaks ilmestvad tänavapilti rasva järele lehkavaid lanchoneted ja autoremonditöökojad. Prügi on igal pool, aga sellega harjub. Leene veel märgib, et Indiaga v6rreldes on SP v6rdlemisi puhas. R66msa elevusega märgime, et oleme juba terve tunni omapäi tänavatel uidanud ja mitte keegi pole tulnud meid röövima. Järelikult polegi nii hull. Kui k6ik need kakskümmend miljonit paulistanot siin hakkama saavad, no siis saame meie ka.
[1] nagu näha üritan ma juba praegu murda stereotüüpi brasiillastest kui inimestest, kes kogu aeg sambat tantsivad, kui nad just jalgpalli ei mängi…
Ja siis12 ja pool tundi Münhen – São Paulo suunal. Teadjamate soovitusel joome end Leenega lennukis pakutud veinist kärmesti purjakile, tiksume natuke aega brasiiliasse lendavas saksa lennukis balkani muusika saatel, ise seejuures eesti keeles itsitades, ja siis magame sügavat joodiku-und. Ärkame kusagil kaugel Atlandi kohal ja juba on pool reisist üle elatud. Jäänud on veel vaid kuus tundi. Jalad kipuvad ära surema, filmi ei jaksa vaadata, Lonely Palnetit ei taha lugeda, sest selle andmeil on meie hotell kahtlaselt kahtlases linnajaos ning see pole küll see informatsioon, mida meil praegu tarvis on. Istu lihtsalt niisama, ise turbulentside kartuses rihmaga istme külge seotud. Aga mingi aja möödudes saavad k6ik asjad ümber, isegi see s6it.
Lennukist väljudes lööb näkku korralik kasvuhoone 6hk – soe ja niiske. Siit hakkab päris asi pihta. Olles relvastatud turvamehe silme all oma esimese kuu eelarve reaalideks vahetanud, hakkame taksot otsima. Takso jaoks on kaks saba – üks maksmise tarvis (seda tehakse lennujaamas enne s6idukisse istumist) ja teine taksode eneste jaoks. Üsna pea saame näha, et brasiillastele meeldib loto mängimise ja paberite täitmise k6rval ka hirmsasti sabades seista[1]. Aga nagu São Paulo lendki, nii saab ka järts ükskord ümber. Taksojuht aitab me kiletatud kompsud pakiruumi t6sta ja siit algab me tutvus maailma suuruselt kolmanda (v6i kes seda nüüd n6nda täpselt teabki) linnaga. Väljas on juba 6htu. Kauguses paistavad tuled, tuled, tuled – silmapiirini ja siis sealt veel natuke edasi.
Lugesin lennukis Lonely Planetist, et São Paulos v6eti hiljuti kurjategijate kartuses vastu seadus, mille kohaselt fooris punase tulega peatumine pole tingimata kohustuslik. Muidu oleks vaesel röövlil liig lihtne peatunud auto juures kolt välja votta ning rikkad autosoitjad väheke vaesemaks teha. Selle taustainfo kohta s6idab meie taksojuht äärmiselt vanamoodsalt – peatub ettenähtud kohtades ning julgeb kohati koguni akna lahti teha.
Hotell asub kesklinnas, lennujaam on sellest 30 km kaugusel. Ilmselt jääb meie teele ka paras getopiirkond – vanad lagunenud majad, enamik neist nii kümnekorruselised ja otsast otsani graffitit täis, aknaklaasid katki, paariliikmelised mustade meeste kambad j6olguvad tänavanurkadel, igal pool prügi, rase noor naisterahvas jooskeb paljajalu kiirustades üle tänava. “Pole hullu, soidame siit kähku läbi, varsti jouame hotelli ja saame rahulikult välja magada. Kunagi hiljem tuleme päevavalgel selle kandiga uuesti tutvuma.” J6uan täpselt n6nda moelda, kui taksojuht ühe tohutu ja trööstitu kivitorni ees kinni peab. Kohal! Siin me olemegi. Hotellil on umbes viisteist korrust ja mitte ainsaski aknas ei p6le tuli. Palju 6nne – me oleme roninud pooleks aastaks maailma suurimasse getosse. Hotelli fuajees on leti taga väikesekaliibrilist maffiameest meenutav musta nahktagiga must mees. Oma flegmaatilises inglise keeles juhatab ta meile toa kätte. Väsinult ja loksutatult vajume voodisse. Väikese lohutusena märkan veel, et hotelli tekk on täpselt nagu n6ukaaaegsest pansionaadist – flanellist ja aukudega.
Päevavalgus ja sügav uni uhuvad poole hirmust hommikuks minema. Päike särab. Kuum. Et natukenegi uute oludega kohaneda, otsustame minna linna peale jalutama. Müra on palju, inimesi veel rohkem. Neid on igas v6imalikus värvitoonis, suuruses ja vanuses. Seet6ttu ei pöörata ka meile erilist tähelepanu. Kogu nipp seisneb selles, et tuleb v6imalikult enesekindla sammuga astuda, ka siis kui sul pole 6rna aimugi, kus sa parajasti oled. Eriti siis, kui sul pole 6rna aimugi, kus sa parajasti oled. M6nes uksealuses magab pappkasti peal räpane ja väsinud kodutu paulistano, teised kaaslinlased ei tee teda märkamagi. Iga kolmas hoone on pornokino v6i brodell, ajalehekioskid näivad olevat tapetseeritud piltidega naisterahvaste tagumikest. Üritan m6istatada, kuidas sinna kahe kannika vahele katoliiklus peaks mahtuma. Ei tule välja. Sellele lisaks ilmestvad tänavapilti rasva järele lehkavaid lanchoneted ja autoremonditöökojad. Prügi on igal pool, aga sellega harjub. Leene veel märgib, et Indiaga v6rreldes on SP v6rdlemisi puhas. R66msa elevusega märgime, et oleme juba terve tunni omapäi tänavatel uidanud ja mitte keegi pole tulnud meid röövima. Järelikult polegi nii hull. Kui k6ik need kakskümmend miljonit paulistanot siin hakkama saavad, no siis saame meie ka.
[1] nagu näha üritan ma juba praegu murda stereotüüpi brasiillastest kui inimestest, kes kogu aeg sambat tantsivad, kui nad just jalgpalli ei mängi…
03.01.07
esimene vasikas
testing, testing ... ükskaskolm, ükskakskolmneli .... sebra siin küülik, sebra siin küülik ... kas te kuulete mind?
valmistume kohe varsti kajastama Totu Uskumatuid Seiklusi Kuul ehk siis Leenu tegemisi seal kaugel. aga mitte veel. see läkitus siin on vaid proov, nii et selle võib kohe heaga lugemata jätta.
Käesolev blog pole ellu kutsutud teps mitte egomaniakaalsest enese eksponeermise soovist, vaid lihtlabaset laiskusest. Saage aru, ma ei viitsi teile kõigile kogu aeg ühte ja sedasama kirjutada - anda aru selle kohta, mida ma nägin, tegin või kuulsin Sao Paulo kividzunglis. On kõigile lihtsam, kui te siit ise aeg-ajalt loete. kui mõnikord igav hakkab.
Salastatud ja ultra-isiklikku teavet hakkan saatma päris paberkandjal. kirjutan omaenese viltuse ja võimatu käekirjaga pikkipikki kirju ning piserdan neid tindiplekkide, südamevere ja silmaveega.
valmistume kohe varsti kajastama Totu Uskumatuid Seiklusi Kuul ehk siis Leenu tegemisi seal kaugel. aga mitte veel. see läkitus siin on vaid proov, nii et selle võib kohe heaga lugemata jätta.
Käesolev blog pole ellu kutsutud teps mitte egomaniakaalsest enese eksponeermise soovist, vaid lihtlabaset laiskusest. Saage aru, ma ei viitsi teile kõigile kogu aeg ühte ja sedasama kirjutada - anda aru selle kohta, mida ma nägin, tegin või kuulsin Sao Paulo kividzunglis. On kõigile lihtsam, kui te siit ise aeg-ajalt loete. kui mõnikord igav hakkab.
Salastatud ja ultra-isiklikku teavet hakkan saatma päris paberkandjal. kirjutan omaenese viltuse ja võimatu käekirjaga pikkipikki kirju ning piserdan neid tindiplekkide, südamevere ja silmaveega.
Tellimine:
Postitused (Atom)