Printsessi kirjad

Raden Adjeng Kartini on Jaaval sama au sees kui meil Lydia Koidula. 19. saj lõpu üliku tütrele üldsegi mitte seisusekohaselt sai ta hea euroopaliku hariduse ning unistas sellest, et Jaava naised võiksid olla iseseisvad ja haritud. Teda tuntakse peamiselt nõtkete ja kirglike kirjade järgi, mida ta saatis oma Euroopa kirjasõbrannadele. Mh võib neist kirjadest lugeda nii mõndagi huvitavat Jaava õukonna igapäevaelu kohta.  

Järgnev lõik on eelkõige pühendatud Villemile, Liinale, Viljale ja Evale:

„Et sul tekiks vähimgi ettekujutus meie etiketi rõhuvusest, toon paar näidet. Mu noorem õde või vend ei tohi minust mööduda, ilma et ta maani maha kummardaks ning käte ja põlvede abil edasi roomaks. Kui noorem õde istub toolil, peab ta end hetkega põrandale libistama ja jääma langetatud päi kuni mina olen ta silmist kadunud. Kui noorem õde või vend soovib minuga rääkida, võib see olla ainult kõrg-jaava keeles. Ja pärast iga kuuldavale toodud lauset peavad nad tegema austust väljendava žesti sembah’, st panema oma peopesad kokku ja tooma pöidlad nina alla. 

Kui mu õed ja vennad räägivad minust teistele inimestele, peavad nad alati kasutama kõrg-jaava keelt igas lauses, mis puudutab mind, mu riideid, mu istekohta laua ääres, mu käsi ja jalgu ning kõike, mis mulle kuulub. Neil on keelatud puudutada mu kõrgeaulist pead ilma mu suursuguse nõusolekuta ja nad ei tohi seda teha isegi siis, ilma et nad kõigepealt teeks sembah. 

Kui toit on laual, et tohi nad puutuda pisimatki raasukest, kuni mina pole enda meeleheaks võtnud nii palju kui kulub. Kui sa peaksid oma ülemustele vastu vaidlema, tee seda  leebelt, nii et vaid lähedalseisjad seda kuuleks. Oo jaa, Jaava üliku õukonnas isegi värisetakse reeglitekohaselt. Kui noor daam naerab, ei tohi ta avada oma suud. (Jumal küll! Kuulen ma sind karjatamas). Jah, armas Stella, sa kuuled kummailsemaidki asju, kui sa soovid meie, jaavalaste kohta kõike teada saada.“