Lugesin täna lehti ja mõtlesin "priiuse põlistumisest"

1) 1988. a toimub loomeliitude pleenum suuresti vastukaaluks ulatuslikule venestamisele.

2013. a pleenumi mälestusüritusel ütleb Mari-Liis Lill: „35 000 eestimaalast – ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid – kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine, millele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes – jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda.“

Ilus kõne. Kõik jagavad, kõik kommenteerivad, meedial on uus lemmik (pole sugugi juhuslik, et see lemmik on kaunis ja intelligentne noor naine).

Vaid vähesed märkavad täheldada saatuse irooniat.

2) Samal ajal seda artiklit ei kiputa sugugi nii kärmelt jagama, kuigi siit paistev pilt on samuti kriitiline. Kui Lille toon on murelik ja empaatiline ning ta räägib laias laastus üldtuntud asjadest, siis Kalev on oi-kui-palju teravam ja see, millest ta räägib, läheb tunduvalt enam vastuollu massisentimendiga. See on meintstriimmõttest niivõrd erinev, et pälvib vaid ootuspäraselt vaenulikku vastukaja. Ja sedagi mitte kuigi palju.

3) Ja siis see nukker repliik sellest, kuidas me ise ja me riigiasutused mõnikord oma kaasmaalastest hoolime.

(Võimalik, et peagi järgneb pikem jutt sellest, miks seda, kust sa pärit oled, tasuks vaid kriitiliselt armastada.)