1) 1988. a toimub loomeliitude pleenum suuresti vastukaaluks
ulatuslikule venestamisele.
2013. a pleenumi mälestusüritusel ütleb Mari-Liis Lill: „35
000 eestimaalast – ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid – kirjutab alla
pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine,
millele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes – jääkeldrisse
kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda.“
Ilus kõne. Kõik jagavad, kõik kommenteerivad, meedial on uus
lemmik (pole sugugi juhuslik, et see lemmik on kaunis ja intelligentne noor
naine).
Vaid vähesed märkavad täheldada saatuse irooniat.
2) Samal ajal seda artiklit ei kiputa sugugi nii kärmelt jagama, kuigi siit paistev pilt on samuti
kriitiline. Kui Lille toon on murelik ja empaatiline ning ta räägib laias
laastus üldtuntud asjadest, siis Kalev on oi-kui-palju teravam ja see, millest
ta räägib, läheb tunduvalt enam vastuollu massisentimendiga. See on
meintstriimmõttest niivõrd erinev, et pälvib vaid ootuspäraselt vaenulikku
vastukaja. Ja sedagi mitte kuigi palju.
3) Ja siis see nukker repliik sellest, kuidas me ise ja me riigiasutused mõnikord oma kaasmaalastest
hoolime.
(Võimalik, et peagi järgneb pikem jutt sellest, miks seda,
kust sa pärit oled, tasuks vaid kriitiliselt armastada.)
4 kommentaari:
Sellest moraal: "Ära loe välismaal Eesti uudiseid."
Hmm, ja Eestis ei tohi välismaa uudiseid lugeda?
võib ikka, lihtsalt tuju läheb kehvaks
Noh, eks kehvaks läheb vaid seepärast, et hoolid. No ja niiii õudne ju ka ei ole. Lihtsalt, saaks olla parem.
Koduseid uudiseid ka on? Ehk need on rõõmsamad? :)
Postita kommentaar