Ravitseja-vanaisa

Vihmahooaja lõpp on sama palju haigustele aldis kui Eesti varakevad. Tuleb välja, et mul vedas, et ainult seentega pääsesin. Ümberkaudsed isikud põevad, kuidas keegi, tüüfust või dengue-palavikku. Ühel õnnetul sõbrannal on õnnestunud suisa mõlemad korraga endale hankida, lisaks veel mingi müstiline bakterhaigus.

Ungarlanna Eva, kellega me praegu kahe peale maja jagame, on tüüfuse meeskonnas. Ainult et tavaliselt peaks see mõne nädalaga üle minema. Temal ei lähe. Korduvatest haiglaskäikudest ja mitmenädalasest rangest voodirežiimist hoolimata. Ristseliti lamamisest surmani tüdinult teatab ta, et läheb nüüd bapak’i juurde. (Bapak tähendab indokeeles isa või vanaisa või ükskõik mis muud vanemat meesterahvast.) Et Eva on ikka veel haigusest nõrk, lähen mina taksojuhiks, Eva kohalik sõber Tanam tuleb tõlgiks. 

Bapak on  suurte peast eemale hoidvate kõrvadega kullipilguline vanamees. Tal on peas must moslemimüts, seljas batikamustriline triiksärk ja ruuduline sarong. Maja eesruumi, kus ta hädalisi vastu võtab, ehib pilt Haji’st ja paar araabiakeelsete tekstidega pilti. Piltide vahel ripub väsinud väljanägemisega prinditud lehekülg, mis teatab, et vastuvõtt toimub iga päev alates kella viiest õhtul.

Meid palutakse bapaki vastu diivanile istuda. Tanam tõlgib, mina istun diivaninurgas ja olen võimalikult vait. Kõigepealt laseb bapak Eval paar korda lihtsalt püsti tõusta ja siis maha istuda, ise tähelepanelikult patsienti seirates. Seejärel kästakse Eval tuba mööda ringi käia ning hingata loetud korrad sügavalt sisse ja välja. Esmane skänn sooritatud, asub bapak lähema diagnoosimisega tegelema. Selleks katsub ta mu sõbrannat siit ja sealt, mõnes kohas pole suurt midagi tunda, teiste punktide puhul niutsub Eva pisarateni valu käes. Bapak ainult noogutab selle peale mõtlikult, laseb Eval veel viis korda sisse-välja hingata, tuba mööda ringi käia, katsub ta kõhtu, teeb liigutuse justkui võtaks ta Eva kehast midagi ära ja viskaks uksest välja ning isutb siis tugitooli ja küsib uhkelt ootsuäreval ilmel, et noh, kuidas on? Kõhuvalu on läinud, iiveldustunne püsib. Samad protseduurid korduvad mõningates variatsioonides ligi tund aega, võib-olla rohkemgi. Aga iiveldus ei kao kusagile. Bapak toob tagatoast banaani ja käseb Eval selle ära süüa. Ja siis, ilmselt selleks, et minul midagigi teha oleks, palub ta mind, et ma banaanikoorega Eva kõhtu määriks. Veel püsti tõusmist ja mööda tuba ringi kõndimist, sisse-väljahingamist, valupunkte. Aga iiveldus, küll veidi nõrgem kui varem, annab ikka tunda. Lõpuks jõutakse kamba peale järeldusele, et see polegi enam tüüfusega seotud. Eva tunnistab, et haigus murdis ta jalust maha pärast üht teatud intsidenti, mis teda siiamaani vaevab. Bapak ja Tanam noogutavad üksteise võidu, just see on kõige kurja juur. Bapak kaob jälle korraks tagatuppa ja ilmub siis taas, kaasas üks suur ja paar väiksemat veepudelit. Suurema peab Eva teatud aja jooksul ära jooma, väiksemaga aga pesema kõiki oma keha avausi. Lisaks antakse talle kaasa pakike taimeteega. Me oleme bapaki eestoas veetnud mitu tundi. 

Et ma siin juba olen, kasutan juhust ja küsin enne lahkumist bapakilt oma kroonilise aevastamise kohta. Moodne meditsiin ütleb, et vasomotoorne riniit ja aevasta terviseks. Ma olen sellega praeguseks nii harjunud, et ei pane peaaegu enam tähelegi. Aga nii pulli pärast on ikka huvitav, mida bapak selle peale kostab. Järgneb esialgu üsna sarnane protseduur nagu Evagagi. Tõusen püsti, istun maja, sammun mööda tuba ringi, hingan sisse ja välja. Bapak katsub mu pead siit ja sealt. Katsub, katsub, ja siis korraga virutab mulle täiest jõust vastu vahtimist(!). Seejärel kaob ta lahkel naeratades tagatuppa ja ilmub lagedale kahe väikese veepudeli ja täiesti tavaliste kurgupastillidega. Mul tuleb järgmisel hommikul veega pead pesta ja pastillid kahe järgmise päeva jooksul ära süüa. Bapak veel manitseb, et ärgu ma komme kellelegi teisele andku. Need on vägevad pastillid, sõbrad võivad muidu lendama hakata.

Koju jõudes teeme täpselt nii, nagu bapak õpetas. Eva, kes veel päev varem voodistki tõusta ei suutnud, on juba järgmisest päevast rõõsa kui purikas. Aga mina aevastan siiamaani.