Metamorfoos nr.3. Photoshoot

Poolatar Ewelina saadab ühel päeval sms-i. Kas ma ei tahaks osaleda fotosessioonil? Tema sõbrad otsivad modelle. Professionaalsed meigikunstnikud, mingi vampiiriteema. Raha ei maksta, vaevatasuks saab endast ägedad pildid. Järgmisel pühapäeval? Mis siis ikka, ma pole veel ühtki pühapäeva vampiiriks käinud. 

Saame hommikul kell seitse ülikooli ees Intaniga kokku. Ta on umbes minuvanune naine ja ta viib mu enda juurde, kus ootavad ees Ewelina (tema tuleb teiseks modelliks) ja Intani abikaasa Fandi. Fandi ja Intan on mõlemad meigikunstnikud. Fotograaf laekuvat hiljem, kõigepealt on vaja Intanil ja Fandil meid ette valmistada. Meigikunstnike koduks on keskmise suurusega toake, mille kõrval asub vannituba, mis näikse täitvat ka köögi funktsiooni. Selles tagasihoidlikus kambris me ümbersünd vampiirideks sündima saabki. 

Kõigepealt võetakse ette Ewelina. Läheb vähemalt pool tundi, kuni ta nägu kaetakse korraliku meigikorraga. Kunstripsmed ja puha. Samal ajal näitab Fandi mulle oma eelmiste fotolavastuste tulemusi. Verd lendab, zombid, kummitused (aga mitte Jaava kohalikud, vaid Lääne omad), pooltel modellidel on pool nägu justkui põlenud või muidu lömmi löödud. Tundub päris kummaline ja võigas. 

Võimalik, et igasugused Harry Potterid ja Videvikusaagad pole jätnud puutumata ühtki maailma nurka.  Indoneesiasse on see fantaasiakirjandusest sündinud popkultuur igatahes jumala korralikult kohale jõudnud, sest järgmiseks näitab Fandi mulle udust televiisorist filmitud videojuppi Videvikusaagast (vist?) ja osutab tumeda poisipeaga vampiirile (või oli see libahunt?) ja ütleb, et sellest saab minu karakter. Okei, vabalt.

Seejärel võtab Intan minu ette. Kui ta lõpetab, ei tunne ma end peeglis enam ära, aga päris äge on. Kunstripsmed ja puha. Kuigi, mida kusagilt ei paista, on verepritsmed või happest söövitatud põsed. Meile Ewelinaga on tehtud lihtsalt tugev ja korralik õhtusilmameik. Ma olen natuke pettunud. Olin vahepeal lootma hakanud kunstverd ja -löga. Aga tuleb välja, et meist saavad hoopis maitsetuvõitu poolilmadaamid. Saame Intanilt kostüümid – odavalt läikivast materjalist õhtukleidid. Minu oma on veel kuidagi eriliselt mõistatuslik kuldne krousis toru... Mis vampiiridest sai? Ewelina seletab vabandavalt, et ta vist kujutas ka midagi muud ette. Ajan toru endale selga, pähe pannakse mulle (sest mul on ikka veel sündsusetult vähe juukseid) parukas, mis on altpoolt must ja pealtpoolt punakas. Kui ma nüüd ennast peeglist vaatan, pole endisest ootusärevast elevusest jälgegi. Ma näen välja nagu keskealine drag-queen! Vähemasti nõnda ma ennast tunnen. Vahepealt on laekunud fotograaf Isthan ja kohalik modell Putri. 

Mõne aja pärast pakime end kõik Ishtani dziipi ja sõidame –  meigid näos, parukad peas – tagasihoidlikku warungi (lihtne söökla) lõunatama. Olukorra absurdsus ei tee mu asburdset enesetunnet sugugi paremaks. Ikka päris loll on olla. Ja sealt edasi põrutame Imogiri  metsa. See on esimene männimets, mida siinoleku juures näinud olen. Kõrgete puude vahelt tükati maapinnale paistev valgus leevendab veidi mu pettumust. Ja nüüd, pärast mitmeid tunde passimist läheb alles asjaks.

Fandi plätserdab mu lõuale magusa maitsega kunstverd ning palub silmad punni ajada ja kurja nägu teha. Kihvad monteerivat nad hiljem Photoshopis juurde. Silmad punni? Mis ajast pahalastel silmad punnis on? Iidsest ajast muidugi. Kõik siin ju teavad, et kurjust väljendatakse punnis silmadega. Ja tõesti-tõesti, kui nüüd järele mõelda, siis ma olen ju lugenud küll, et Jaava pool-müütilise, pool-müstilise varjuteatri nukkudel on selgelt kodeeritud silmakuju. Nooblid ja viisakad tegelased on võrdlemisi pilusilmsed, keskmikuil on mandlisilmad ning koletised ja muidu nurjatud tegelinskid on ilusate ümmarguste silmadega. Nojah, eks ma siis proovi. Ülesanne on olla elegantselt verejanuline. Ahvatlev ja ohtlik, õudsalt ilus sõna otseses mõttes. Ja seda punnis silmadega... Kena, kena. Te võite ette kujutada kui võõras see kõik mu loomusele on. Ja üleüldse on see kõik ikka koleväga kitš, mis kitš. Võtab ikka natuke aega enne, kui mingigi tunnetuse kätte saan. Aga et ma olen selle supi sisse juba sattunud, siis vähemalt proovin. Ja, üllatus-üllatus, ühel hetkel ongi mul selline kurjakuulutavalt halastamatu tunne. Fandi näikse üsna rahul olevat. Ainult et pildistamiste vahepeal püüab ta mind ikka naeratama ärgitada. Ju teda ennast teeb ka see ülbe ja karm vampiirivamp veidike kõhedaks. Ja vot ongi paras. Lõpuks hakkab mulle see kaamera ees sisisimine ja urisemine isegi natuke meeldima. Ega päris lõpuni ei teagi ju, mis koletised kusagil su sees peidus olla võivad.

Vampiir puhkab. Pildi tegi Sardhy