Metamorfoos nr. 2. Karneval

Ma olin just otsustanud kolida, aga polnud sellega veel päriselt ühele poole saanud. Selles külas, mille elanik must peagi saama pidi, oli tulemas mingi üritus ja et jaavalased on äraütlemata külalislahke rahvas, olid ka küla valged tulnukad asjast osa võtma kutsutud. 

Hommikul kella üheksaks on meil kästud naabrinaine Nani juurde laekuda. Ilma pikema jututa laseb Nani mul ja majanaaber Rachelil otsustada, kumba kostüümi me tahame – punast või seda sulgedega. Tuleb välja, et tegemist on karnevaliga... Et Rachelile meeldib sulgedega variant ja mina olen veel liiga unine, et üldse millestki aru saada, jääb mulle punane. Nad seletavad, et see on kratoni (sultanipalee) valvuri kostüüm. Mida iganes. Nüüd ei jää muud üle, kui mängu kaasa teha. Lämmatavas kuumuses tõmmatakse mulle selga umbsest tehismaterjalist püksid ja kuub, seotakse ette valge põll ja pistetakse seljataha püksivärvli vahele puust pistoda. Pähe veel kõrge kuldsete ääristega kaap. Ja mul endal pole õrna aimugi, mis nüüd edasi saama hakkab. 

Muundumas. Rachel tegi pilti

 Kui Rachelile on pähe tõmmatud indiaanipealiku moodi suurte sulgedega peaehe (väidetavalt kujutab ta endast midagi või kedagi Jaava idaosast) ja mulle on kõige krooniks antud kätte mingi odalaadne kepp, oleme me valmis ülejäänud külaga ühinema. Mošee ees käib suur tunglemine. Terve tänav on samasuguseid punaseid sõdureid ja kirevaid indiaanlasi täis. Peamiselt naised ja noorukid. Passitakse, meigitakse, tehakse pilti. Saginat kui palju, selgust ei kusagil. Ja siis ühel hetkel nügivad külanaised mu õigesse ritta ja me harjutame natuke aega marssimist. Üks, kaks, üks, kaks.

"Indiaanlased Ida-Jaavalt". Rachel tegi pilti

Nähtavasti tuleb ühel hetkel meil marssimine rahuldavalt välja, sest ühel hetkel pakitakse meid kõiki autodesse ja sõidutatakse paar kilomeetrit eemale naaberküla peatänavale. Ja siin alles selgub kui suure üritusega tegu on. Lisaks sõduritele ja indiaanlastele passivad siin väikeste gruppidena kolmnurksete kübaratega riisikorjajad-talunaised, Disney-printsessid, kuninglikud Jaava printsid, kummitused, korstnapühkijat meenutavad mehed mustas jne, kõigele lisaks suured pappkujud, mõni nagu radža, teised justkui üleelusuurune legopaar. Ja nende rühmakeste vahel orkestrinatukesed nagu postkolonialismi-uurija märg unenägu – Euroopa trummid ja Jaava gong.

Legopaar. Rachel tegi pilti

Ja siis ühel hetkel hakkab kogu see killavoor liikuma. Me marsime, oda õlal, naaberkülast tagasi oma külla ja sealt ringiga turu juurde. Mööda riisipõldudest ja haisvast suhkruvabrikust. Ja nagu korralikule rongkäigule kohane, on meie tee palistatud pealtvaatajatega. Ja nagu Indoneesias kombeks, on peaaegu igaühel neist käes mobiil või fotoaparaat. Ja valget ahvi on eriti lõbus pildistada. Kuigi siin tuleb pea iga päev keegi küsima, kas ta tohib sinuga pilti teha, pole must eluski niiii palju pilte tehtud. Ja nii me muudkui marsime. Ja pealtvaatajad teevad muudkui pilti.

PS. Mis üritusega täpselt tegu oli või miks seda tegelikult peeti, seda ei tea ma siiani.