Udutempel

Tasandike nätske kuumus hakkab ühel hetkel ajudele käima. Olemine on vaheldumisi kas liiga palav või liiga vettinud. Vahepealseid variante pole. Ei jää muud üle, kui tuleb korraldada väljasõit, minna üles mägedele. Kõrgemal on temperatuurid madalamad, õhk hõredam. 

Armo ja Julia, paar aastat enne meid sama programmiga Yogyakartasse õppima tulnud rändlev nukuteatripaar, komistasid kunagi kogemata Lawu mäe jalamil ühe tühja maja otsa. Aastane üür 100 eurot... Mõistlike hulguskunstnikena võtsid nad maja jalamaid viieks aastaks üürida. Ja et nad ise läksid sel sügisel Euroopasse tagasi, on teatud ringkonnal vaba voli nende majas aeg-ajalt värsket õhku hingamas käia. Kuldaväärt koht – maja ees viib 45-kraadine mägitee kummalisse Sukuh templisse, maja taga vohab järsul nõlval lopsakas džungel.

Maja taga võib teinekord kohata haruldasi olevusi 

 

Mäge ennast peavad kohalikud pühaks. Jaava uusaastal peetakse selle jalamil öö läbi kestvaid rituaalseid varjuteatrietendusi ja uusaasta esimesel päeval ronivad ka moodsamad jaavalased pühalikult Lawu tippu mediteerima. Mu reisikaaslase majaperemees ei pea paljuks oma kostilist enne teeleasumist hoiatada, et Lawul tuleb olla ettevaatlik. See kant kubisevat vaimudest.

Ja müstiline on see kant tõepoolest. Samal ajal kui kops ahmib värsket õhku, matab maaliline riisipõllumaastik mäenõlvadel hinge. 

Pilvepiiril, mägikülade ja riisipõldude kohal troonivad viie-kuuesaja aastased templid, mille ehitamise põhjust ja konteksti senimaani täpselt ei teata. Õigupoolest ehitati Jaaval imposantseid templeid juba jupp maad varem, enam kui tuhat aastat tagasi, mil siiakanti jõudisd suured India usundid. Lawu nõlvade templid on ehitatud viissada aastat hiljem, hindubudistliku perioodi loojangul. Nad pole ei kõige suuremad, kõige uhkemad ega ka kõige vanemad. Nad on lihtsalt kõige kummalisemad. Kujult meenutavad nad millegipärast pigem maiade astmelisi püramiide. Ning nende templiorvad ja –altarid on täis erootilisi munnikujusid, viljakuspuuslikke ja muid üllatavaid kolle. Need templid kujutavad endast kunagise vägeva impeeriumi tantristlikku surmakorinat. Need on Islami jõulise pealetungi ajastul püstitatud ja väga üürikeseks jäänud kultuse pühakojad, kus viimsepäevameeleolud näikse olevat kulmineerunud viljakusmaagiaks. Ehitatud sõna otses mõttes mittekuskile, mäe otsa, mis toona igasugustest suurematest keskustest võrdlemisi kaugele jäi, seisavad nad seal tänini, ilma et keegi nende olemasolu päris lõpuni seletada oskaks. 

Aga ega vist seletamine olegi kõige põhilisem. Eriti, mis puudutab usuasju. Ju uskuma panevad need templid end küll, veenmisjõudu on neis kõhedates kivimürakates siiamaani. Üks neist on Cetho tempel – Candi Cetho. Viimased külad ammu selja taga, viib selle juurde käänuline ammu auklikuks sõidetud asfalttee, mis ühel hetkel suubub uttu, pilvedesse. Pilvepiirilt tuleb veel veidi edasi sõita, ilm sõitja ümber muutub aina külmemaks ja rõskemaks. Nädala keskel ja sombuse ilmaga pole templis ainsatki uudishimulikku hingelist. Ümberringi on udupilv ning kilpkonna- ja peenisekujud. Kitsad järjestikused templiväravad viivad järske treppe mööda aina kõrgemale. 

 Ja vahepealsetel terrassidel asuvad pisikesed unustatud puupaviljonid. 

Ent kui lähemalt vaadata selgub, et nii mõnigi neist pole nii väga unustatud midagi. Siin-seal võib märgata ärapõlenud viirukitikku, keegi on siin hiljuti palvetamas käinud. 

Millise pühaduse või roppuse (mis ju lõppeks võib väga vabalt olla üks ja seesama) juurde trepirida kõige kõrgemal välja viib, seda me teada ei saagi. Viimase trepirea ees on tabalukustatud raudvõre, selle kõrval peamiselt moslemiusku siseturistidele mõeldud väike silt, mis manitseb kogukonna hinduistlikke uskumusi austama. Tõdemus, et vähemalt mingil kujul on tempel senimaani aktiivses kasutuses, muudab selle koha veelgi hämmastavamaks. Inimtühja ja mõistatuslikku õhustikku rõhutavad veelgi takka kitsad plastiktorud, mis ümberkaudsete külade jaoks moodustavad kohaliku veevärgi. Teibiga siit-sealt lapitult pole tegemist just teab mis vettpidava (otseses mõttes) konstruktsiooniga. Ja nii lasevad torukesed aeg-ajalt kõrge rohu sees vilet, susisevad ja korisevad ootamatul hetkel, nii et neid võiks ka suurema fantaasiata paharettidest mägitrollideks pidada.