Liiklusminutid. Vol. 2

Jagamine on õilis küll, aga vahel tegelikult päris tüsilik. Ja nii lähebki, et pärast seda, kui mind on eelmisel õhtul tühja kõhuga üksi lossi unustatud, marsin järgmisel hommikul tulivihaselt ja kohaliku tuttava julgestusel lähimasse motikapoodi ning ostan esimese masina, mis ette jääb ja vähegi mõistlik tundub. Pealegi oleme me Markoga mõlemad otsustanud, küll eri põhjustel, oma kivikindlusest minema kolida. 

Ja nii tulebki mu ellu Api. Ta pole just kõige uuem ega stiilsem, aga täitsa tubli, leekiva puna-kollase kerega. Passi järgi on ta eesnimi Mio Soul ja perenimi Yamaha. Aga ma panen talle, ikka tulise kujunduse pärast, nimeks Api. See tähendab indoneesia keeles tuld. Ja eks seegi ole mugav, et pingelisemates olukordades saab tema nime ka eestipäraselt kahe p-ga kisada. Api on see, kes toob tõelise vabaduse. 

Õigupoolest pole siin midagi imestada, et kõik kohad on mootorsõidukeid täis ja saastemäär üle mõistuse. Kütus on tugevalt subsideeritud, kuid ükski valitsus ei julge karmile kriitikale vaatamata seda arutut ressursipõletamist lõpetada. Pikas perspektiivis oleks ju mõttekam kogu see raha hoopis infrastruktuuri ja ühistranspordi arengusse paigutada, aga lühikeses perspektiivis oleks see lihtsalt kohutavalt ebapopulaarne samm. Ja nii tunglebki kogu Yogyakarta motikatel-rolleritel päevast päeva fooritulede taga parema positsiooni pärast. Auto on sellises koosluses võrdlemisi harv ja tegelikult ka mõttetu nähtus. 

Ja on tõepoolest  muljetavaldav, mida kõike ja keda kõike saab motikal transportida. Heinakoormaid, jalgrattaid, suuri madratseid ja kui vaja, siis ka kitsi. See, et neljaliikmeline pere ennast pisikesele rollerile pressib, on täiesti tavaline nähe (rekord on viis). Hea, kui täiskasvanutel kiivrid on, lastel näeb neid haruharva. See-eest aga omandavad pisikesed põngerjad maast madalast oskuse liikluslärmi sees püstijalu armatuurile toetudes magada. 

Kui lastega pered sõidavad reeglina üpris aeglaselt, siis teismelised tütarlapsed kihutavad kui põrgulised. Oma indoneesiaelu algupoole tekkis mul pidevalt tunne, et need noored moslemi pearätiga kooliplikad ei saa olla muud kui maskeeritud palgamõrtsukad. Kihutavad ilmetu näoga, valge jilbab suure kiivri all tuules laperdamas otsejoones välgukiirusel edasi, märkamata või hoolimata millestki, mis tee peal ette jääb. Järjekordse fooritule taga õhku ahmides kujutasin jumala elavalt ette, kuidas mu kõrval kummide vilinal pidurdanud näitsiku ontlikult pika koolivormiseeliku all on peidus vähemalt revolver, kui mitte kaks. Ja täpselt nagu halva maitsega jaapani trilleris, on ta teel mõnd ülesöönud ärimeest või poliitpomo vagaseks tegema. 

See on muidugi ütlematagi selge, et küljepeeglisse ei vaata siin praktiliselt keegi. Suunda ei näidata. Või kui, siis unustatakse see järgmiseks paariks kilomeetriks sisse vilkuma. Liikluseeskirja asendab kõhutunne ja singaaliandmine. Aga noh, mis ma ikka vingun. Endal pole ju lubegi...

Apiga