Mošee
Helifail nr. 1
See megafoniga maja suhkruroopõllu servas on mošee. Neid on siin hulganisti, igas asumis vähemalt üks. Megafon kutsub usklikke palvusele. Nad alustavad kell neli hommikul ja lõpetavad kell üheksa õhtul. Mõnel tähtsamal pühal, näiteks eelmisel reedel, möirgasid mögafonid aga öö läbi. Ühtki mošeed mu kodu vahetus naabruses pole, ent öö hakul, kui viimane valgusvihk kohtub pimedaga, algab ümberringi sürreaalne kakofoonia. Siit- ja sealtpoolt kostab palvusehõikeid. Mõnes mošees on laulja musikaalsem, tesises jälle jorutab üksik vanamees vahetpidamata „illallaa halillallaa hallillallaa“, peatudes vaid mõneks üksikuks hingetõmbehetkeks. Parimatel õhtutel võib kokku lugeda viis-kuus erinevat laulujuppi, igaüks ise suunast. Ja nii iga päev. Ja iga öö, mil kergema unega välismaalane võib ärgata üles keset võõra usu helimaastikku.
Täiskuuöö
Helifail nr. 2
Jõgi , mis me maja kõrvalt mööda voolab pole lihtsalt veekogu. See on omamoodi kummituste kiirtee, mida mööda esivanemate hinged, haldjad, tondid ja muud kollid saalivad kesklinnas asuva sultanipalee ja müütilise lõunamere kuninganna valduste vahet. Kõik siin on kohalike jaoks tulvil silmale nähtamatuid olevusi. Ja iseäranis vägev olevat side nähtava ja nähtamatu vahel täiskuuöösiti. Majaperemees Ibrahim on meid hoiatanud, et peagi saabuval täiskuuööl kavatseb ta ühes paari sõbraga jõe ääres öö läbi mediteerida. Saabun koju võrdlemisi hilja. Austades pererahva kombeid, püüame olla nii tasa kui võimalik, et kõrvalaias mediteerijate rahu mitte häirida. Ja siis äkki, kusagilt ööpimedusest, kostab see habras naisehääl. Ma ei tea kust kohast see tuleb. Mõnest metsatukast kusagil külaservas. Nad ütlevad, et see on wayang – varjunukuetendus, mida etendatakse täiskuuöösiti. Kuu sirab, jõgi voolab, naine peab väheke vahet ja laulab siis jälle edasi. Küllap need hingedki kusagil rändavad
Helifail nr. 1
See megafoniga maja suhkruroopõllu servas on mošee. Neid on siin hulganisti, igas asumis vähemalt üks. Megafon kutsub usklikke palvusele. Nad alustavad kell neli hommikul ja lõpetavad kell üheksa õhtul. Mõnel tähtsamal pühal, näiteks eelmisel reedel, möirgasid mögafonid aga öö läbi. Ühtki mošeed mu kodu vahetus naabruses pole, ent öö hakul, kui viimane valgusvihk kohtub pimedaga, algab ümberringi sürreaalne kakofoonia. Siit- ja sealtpoolt kostab palvusehõikeid. Mõnes mošees on laulja musikaalsem, tesises jälle jorutab üksik vanamees vahetpidamata „illallaa halillallaa hallillallaa“, peatudes vaid mõneks üksikuks hingetõmbehetkeks. Parimatel õhtutel võib kokku lugeda viis-kuus erinevat laulujuppi, igaüks ise suunast. Ja nii iga päev. Ja iga öö, mil kergema unega välismaalane võib ärgata üles keset võõra usu helimaastikku.
Täiskuuöö
Helifail nr. 2
Jõgi , mis me maja kõrvalt mööda voolab pole lihtsalt veekogu. See on omamoodi kummituste kiirtee, mida mööda esivanemate hinged, haldjad, tondid ja muud kollid saalivad kesklinnas asuva sultanipalee ja müütilise lõunamere kuninganna valduste vahet. Kõik siin on kohalike jaoks tulvil silmale nähtamatuid olevusi. Ja iseäranis vägev olevat side nähtava ja nähtamatu vahel täiskuuöösiti. Majaperemees Ibrahim on meid hoiatanud, et peagi saabuval täiskuuööl kavatseb ta ühes paari sõbraga jõe ääres öö läbi mediteerida. Saabun koju võrdlemisi hilja. Austades pererahva kombeid, püüame olla nii tasa kui võimalik, et kõrvalaias mediteerijate rahu mitte häirida. Ja siis äkki, kusagilt ööpimedusest, kostab see habras naisehääl. Ma ei tea kust kohast see tuleb. Mõnest metsatukast kusagil külaservas. Nad ütlevad, et see on wayang – varjunukuetendus, mida etendatakse täiskuuöösiti. Kuu sirab, jõgi voolab, naine peab väheke vahet ja laulab siis jälle edasi. Küllap need hingedki kusagil rändavad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar