Paus on olnud pikk. Ei, ma pole teid unustanud ja see blogi tiksub vaikselt ja pidevalt südamel. Aga aeg, vot see on napp. Võiks ju arvata, et lõunamaades tiksub aeg laialt ja laisalt. Ja eks ta seda reeglina teebki, ent seetõttu mahub siia sisse mõnevõrra vähem.
Ja kool, va sunnik, võtab palju rohkem aega, kui ma esialgu arvasin. Jutud sellest, kuidas midagi suurt ei toimu ja kõik on üliväga lõdva ja üleüldse on see Indoneesia-aasta suuresti kinnimakstud puhkus, osutuvad Yogyakarta kunstiinstituudi tantsuosakonna puhul täiesti alusetuks. Õigemini, kõik muu ongi väga lõdva, ainult tantsijad on need, kes on harjunud tööd rügama. Kehakool nõuab drilli rohemgi kui ajumuskel.
Nii mõnigi teist teab väga hästi, kui väga ma ei ei ole hommikuinimene. Te võite vaid ette kujutada mu elevust, kui selgub, et kolmel päeval nädalast algab kool 7.30... Soojenduseks enne seda sulnis 20-minutiline rattasõit. Sellele lisaks tuleb arvestada enam kui kolmekümnekraadise kuumusega, mis vihmahooajaeelsel ajal on eriti niiske ja lämmatav. Soe mulle üldiselt meeldib, aga keskpäevakuumuses tantsimine on midagi muud. Higistan nagu siga. Olen suur, roosa ja kohmakas Miss Piggy kusagil tagareas. Mitte mõmmigi ei saa aru. Ja esimese poole tunniga pole mitte ainult mu rinnaesine läbimärg, vaid ka mu juuksed tilguvad üleni vett, justkui oleksin tulnud otse dušši alt. Piinlik. Ja nii ma oma ilusa punase soengu maha lõikasingi.
Kuid kui esimene ehmatus üle elada, hakkab päris põnev. Mitte et saaks hetkel suurte saavutuste ja töövõitudega rinna kummi ajada, kuid ometi peitub nendes tantsutundides oma väljakutse. Olen end seni pidanud võrdlemisi heaks liikujaks, aga Kagu-Aasia tants on midagi, mis Euroopa kehad täiesti juhtmesse ajab. Harjutused teistmoodi graatsilisuses. Võtkem näiteks kasvõi Bali tantsu põhiline asend:
Tõuske korraks arvuti tagant püsti. Seiske varbad väljapoole. Asetage vasak jalg parema jala keskosa juurde, nii umbes rusika kaugusele. Laske põlvedest alla nii palju kui saate ja pöörake põlved väljapoole. Tõstke käed õlgade kõrgusele. Parem käsi olgu kõverdatud 90 kraadise nurga all, käelaba omakorda kõverdatud ülespoole, nii umbes silmade kõrgusel. Küünarnukid hoidke kah kergelt üles suunatuna. Vasak käsi peaks olema samuti kõverdatud, ent veidike allpool, nii rinna kõrgusel. Kallutage pea veidike vasakule. Viige keharaskus paremale jalale ja ajage selg nii nõgusaks kui saate. Ja vasak puus, va sindrinahk, see sirutage samuti välja. Vot ja nii te oletegi Bali tantsu põhiasendis, kust igasugune liikumine alles algab...
Jaava, õigemini küll Yogyakarta, tants aga on üliaeglane ja majesteetlik. Pealtnäha surmigav, on kogu selle võlu detailides – imepisikestes randmeliigutustes, peaasendis, kindluses, millega kogenud tantsija oma keha valitseb.
Vot ja suures osas sellega ma oma päevi täidangi. Õpin kummaliselt liikuma ja sellest vabal ajal õpin kummalist keelt ja omakorda sellest vabal ajal harjutan öösiti motorolleriga sõitmist. Näpuotsaga seltsielu ja nädalavahetuse väljasõite siia juurde ja nii need päevad läevadki.
Ja kool, va sunnik, võtab palju rohkem aega, kui ma esialgu arvasin. Jutud sellest, kuidas midagi suurt ei toimu ja kõik on üliväga lõdva ja üleüldse on see Indoneesia-aasta suuresti kinnimakstud puhkus, osutuvad Yogyakarta kunstiinstituudi tantsuosakonna puhul täiesti alusetuks. Õigemini, kõik muu ongi väga lõdva, ainult tantsijad on need, kes on harjunud tööd rügama. Kehakool nõuab drilli rohemgi kui ajumuskel.
Nii mõnigi teist teab väga hästi, kui väga ma ei ei ole hommikuinimene. Te võite vaid ette kujutada mu elevust, kui selgub, et kolmel päeval nädalast algab kool 7.30... Soojenduseks enne seda sulnis 20-minutiline rattasõit. Sellele lisaks tuleb arvestada enam kui kolmekümnekraadise kuumusega, mis vihmahooajaeelsel ajal on eriti niiske ja lämmatav. Soe mulle üldiselt meeldib, aga keskpäevakuumuses tantsimine on midagi muud. Higistan nagu siga. Olen suur, roosa ja kohmakas Miss Piggy kusagil tagareas. Mitte mõmmigi ei saa aru. Ja esimese poole tunniga pole mitte ainult mu rinnaesine läbimärg, vaid ka mu juuksed tilguvad üleni vett, justkui oleksin tulnud otse dušši alt. Piinlik. Ja nii ma oma ilusa punase soengu maha lõikasingi.
Kuid kui esimene ehmatus üle elada, hakkab päris põnev. Mitte et saaks hetkel suurte saavutuste ja töövõitudega rinna kummi ajada, kuid ometi peitub nendes tantsutundides oma väljakutse. Olen end seni pidanud võrdlemisi heaks liikujaks, aga Kagu-Aasia tants on midagi, mis Euroopa kehad täiesti juhtmesse ajab. Harjutused teistmoodi graatsilisuses. Võtkem näiteks kasvõi Bali tantsu põhiline asend:
Tõuske korraks arvuti tagant püsti. Seiske varbad väljapoole. Asetage vasak jalg parema jala keskosa juurde, nii umbes rusika kaugusele. Laske põlvedest alla nii palju kui saate ja pöörake põlved väljapoole. Tõstke käed õlgade kõrgusele. Parem käsi olgu kõverdatud 90 kraadise nurga all, käelaba omakorda kõverdatud ülespoole, nii umbes silmade kõrgusel. Küünarnukid hoidke kah kergelt üles suunatuna. Vasak käsi peaks olema samuti kõverdatud, ent veidike allpool, nii rinna kõrgusel. Kallutage pea veidike vasakule. Viige keharaskus paremale jalale ja ajage selg nii nõgusaks kui saate. Ja vasak puus, va sindrinahk, see sirutage samuti välja. Vot ja nii te oletegi Bali tantsu põhiasendis, kust igasugune liikumine alles algab...
Jaava, õigemini küll Yogyakarta, tants aga on üliaeglane ja majesteetlik. Pealtnäha surmigav, on kogu selle võlu detailides – imepisikestes randmeliigutustes, peaasendis, kindluses, millega kogenud tantsija oma keha valitseb.
Vot ja suures osas sellega ma oma päevi täidangi. Õpin kummaliselt liikuma ja sellest vabal ajal õpin kummalist keelt ja omakorda sellest vabal ajal harjutan öösiti motorolleriga sõitmist. Näpuotsaga seltsielu ja nädalavahetuse väljasõite siia juurde ja nii need päevad läevadki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar