Migratsiooniametnikud ajasid midagi sassi ja andsid mulle aastase elamisloa asemel kogemata vaba voli olla siin kuni 2014. aasta veebruarini, hehee. Imagine the possibilities...
26.11.12
18.11.12
Neile, kes arvavad, et...
... ma Indoneesias nälgin või et mind on vangi pandud või midagi, on siin paar pilti Karimunjawalt:
Olge lahked!
Olge lahked!
Aadress
02.11.12
Aruanne nr. 2. Tantsutunnid
Paus on olnud pikk. Ei, ma pole teid unustanud ja see blogi tiksub vaikselt ja pidevalt südamel. Aga aeg, vot see on napp. Võiks ju arvata, et lõunamaades tiksub aeg laialt ja laisalt. Ja eks ta seda reeglina teebki, ent seetõttu mahub siia sisse mõnevõrra vähem.
Ja kool, va sunnik, võtab palju rohkem aega, kui ma esialgu arvasin. Jutud sellest, kuidas midagi suurt ei toimu ja kõik on üliväga lõdva ja üleüldse on see Indoneesia-aasta suuresti kinnimakstud puhkus, osutuvad Yogyakarta kunstiinstituudi tantsuosakonna puhul täiesti alusetuks. Õigemini, kõik muu ongi väga lõdva, ainult tantsijad on need, kes on harjunud tööd rügama. Kehakool nõuab drilli rohemgi kui ajumuskel.
Nii mõnigi teist teab väga hästi, kui väga ma ei ei ole hommikuinimene. Te võite vaid ette kujutada mu elevust, kui selgub, et kolmel päeval nädalast algab kool 7.30... Soojenduseks enne seda sulnis 20-minutiline rattasõit. Sellele lisaks tuleb arvestada enam kui kolmekümnekraadise kuumusega, mis vihmahooajaeelsel ajal on eriti niiske ja lämmatav. Soe mulle üldiselt meeldib, aga keskpäevakuumuses tantsimine on midagi muud. Higistan nagu siga. Olen suur, roosa ja kohmakas Miss Piggy kusagil tagareas. Mitte mõmmigi ei saa aru. Ja esimese poole tunniga pole mitte ainult mu rinnaesine läbimärg, vaid ka mu juuksed tilguvad üleni vett, justkui oleksin tulnud otse dušši alt. Piinlik. Ja nii ma oma ilusa punase soengu maha lõikasingi.
Kuid kui esimene ehmatus üle elada, hakkab päris põnev. Mitte et saaks hetkel suurte saavutuste ja töövõitudega rinna kummi ajada, kuid ometi peitub nendes tantsutundides oma väljakutse. Olen end seni pidanud võrdlemisi heaks liikujaks, aga Kagu-Aasia tants on midagi, mis Euroopa kehad täiesti juhtmesse ajab. Harjutused teistmoodi graatsilisuses. Võtkem näiteks kasvõi Bali tantsu põhiline asend:
Tõuske korraks arvuti tagant püsti. Seiske varbad väljapoole. Asetage vasak jalg parema jala keskosa juurde, nii umbes rusika kaugusele. Laske põlvedest alla nii palju kui saate ja pöörake põlved väljapoole. Tõstke käed õlgade kõrgusele. Parem käsi olgu kõverdatud 90 kraadise nurga all, käelaba omakorda kõverdatud ülespoole, nii umbes silmade kõrgusel. Küünarnukid hoidke kah kergelt üles suunatuna. Vasak käsi peaks olema samuti kõverdatud, ent veidike allpool, nii rinna kõrgusel. Kallutage pea veidike vasakule. Viige keharaskus paremale jalale ja ajage selg nii nõgusaks kui saate. Ja vasak puus, va sindrinahk, see sirutage samuti välja. Vot ja nii te oletegi Bali tantsu põhiasendis, kust igasugune liikumine alles algab...
Jaava, õigemini küll Yogyakarta, tants aga on üliaeglane ja majesteetlik. Pealtnäha surmigav, on kogu selle võlu detailides – imepisikestes randmeliigutustes, peaasendis, kindluses, millega kogenud tantsija oma keha valitseb.
Vot ja suures osas sellega ma oma päevi täidangi. Õpin kummaliselt liikuma ja sellest vabal ajal õpin kummalist keelt ja omakorda sellest vabal ajal harjutan öösiti motorolleriga sõitmist. Näpuotsaga seltsielu ja nädalavahetuse väljasõite siia juurde ja nii need päevad läevadki.
Ja kool, va sunnik, võtab palju rohkem aega, kui ma esialgu arvasin. Jutud sellest, kuidas midagi suurt ei toimu ja kõik on üliväga lõdva ja üleüldse on see Indoneesia-aasta suuresti kinnimakstud puhkus, osutuvad Yogyakarta kunstiinstituudi tantsuosakonna puhul täiesti alusetuks. Õigemini, kõik muu ongi väga lõdva, ainult tantsijad on need, kes on harjunud tööd rügama. Kehakool nõuab drilli rohemgi kui ajumuskel.
Nii mõnigi teist teab väga hästi, kui väga ma ei ei ole hommikuinimene. Te võite vaid ette kujutada mu elevust, kui selgub, et kolmel päeval nädalast algab kool 7.30... Soojenduseks enne seda sulnis 20-minutiline rattasõit. Sellele lisaks tuleb arvestada enam kui kolmekümnekraadise kuumusega, mis vihmahooajaeelsel ajal on eriti niiske ja lämmatav. Soe mulle üldiselt meeldib, aga keskpäevakuumuses tantsimine on midagi muud. Higistan nagu siga. Olen suur, roosa ja kohmakas Miss Piggy kusagil tagareas. Mitte mõmmigi ei saa aru. Ja esimese poole tunniga pole mitte ainult mu rinnaesine läbimärg, vaid ka mu juuksed tilguvad üleni vett, justkui oleksin tulnud otse dušši alt. Piinlik. Ja nii ma oma ilusa punase soengu maha lõikasingi.
Kuid kui esimene ehmatus üle elada, hakkab päris põnev. Mitte et saaks hetkel suurte saavutuste ja töövõitudega rinna kummi ajada, kuid ometi peitub nendes tantsutundides oma väljakutse. Olen end seni pidanud võrdlemisi heaks liikujaks, aga Kagu-Aasia tants on midagi, mis Euroopa kehad täiesti juhtmesse ajab. Harjutused teistmoodi graatsilisuses. Võtkem näiteks kasvõi Bali tantsu põhiline asend:
Tõuske korraks arvuti tagant püsti. Seiske varbad väljapoole. Asetage vasak jalg parema jala keskosa juurde, nii umbes rusika kaugusele. Laske põlvedest alla nii palju kui saate ja pöörake põlved väljapoole. Tõstke käed õlgade kõrgusele. Parem käsi olgu kõverdatud 90 kraadise nurga all, käelaba omakorda kõverdatud ülespoole, nii umbes silmade kõrgusel. Küünarnukid hoidke kah kergelt üles suunatuna. Vasak käsi peaks olema samuti kõverdatud, ent veidike allpool, nii rinna kõrgusel. Kallutage pea veidike vasakule. Viige keharaskus paremale jalale ja ajage selg nii nõgusaks kui saate. Ja vasak puus, va sindrinahk, see sirutage samuti välja. Vot ja nii te oletegi Bali tantsu põhiasendis, kust igasugune liikumine alles algab...
Jaava, õigemini küll Yogyakarta, tants aga on üliaeglane ja majesteetlik. Pealtnäha surmigav, on kogu selle võlu detailides – imepisikestes randmeliigutustes, peaasendis, kindluses, millega kogenud tantsija oma keha valitseb.
Vot ja suures osas sellega ma oma päevi täidangi. Õpin kummaliselt liikuma ja sellest vabal ajal õpin kummalist keelt ja omakorda sellest vabal ajal harjutan öösiti motorolleriga sõitmist. Näpuotsaga seltsielu ja nädalavahetuse väljasõite siia juurde ja nii need päevad läevadki.
01.11.12
Pildirida templitest
Tavaliselt paneb inimesi ahhetama nende suurus, majesteetlikkus. Aga kui lähemalt vaadata selgub, et tegelikult on templi näol tegemist lihtsalt kivist koomiksiga. Vaata aga pilte ja luuleta ise pool lugu juurde.
Ja eks eemalt vaadates ole suursugune kah:
 | |
| Ramayana koomiks |
 | ||||
| Irvikkiisud |
 | |
| Lapsepeksja |
 | |
| Sünnitaja |
 | |
| Kompositsioon veisepornoga |
 | |
| Peretüli? |
 | |
| Tantsijad |
 | |
| Teadagi mis |
 | |
| Tont teab mis |
 | |
| Peaaegu Egiptus |
Ja eks eemalt vaadates ole suursugune kah:
Ööhääled
Mošee
Helifail nr. 1
See megafoniga maja suhkruroopõllu servas on mošee. Neid on siin hulganisti, igas asumis vähemalt üks. Megafon kutsub usklikke palvusele. Nad alustavad kell neli hommikul ja lõpetavad kell üheksa õhtul. Mõnel tähtsamal pühal, näiteks eelmisel reedel, möirgasid mögafonid aga öö läbi. Ühtki mošeed mu kodu vahetus naabruses pole, ent öö hakul, kui viimane valgusvihk kohtub pimedaga, algab ümberringi sürreaalne kakofoonia. Siit- ja sealtpoolt kostab palvusehõikeid. Mõnes mošees on laulja musikaalsem, tesises jälle jorutab üksik vanamees vahetpidamata „illallaa halillallaa hallillallaa“, peatudes vaid mõneks üksikuks hingetõmbehetkeks. Parimatel õhtutel võib kokku lugeda viis-kuus erinevat laulujuppi, igaüks ise suunast. Ja nii iga päev. Ja iga öö, mil kergema unega välismaalane võib ärgata üles keset võõra usu helimaastikku.
Täiskuuöö
Helifail nr. 2
Jõgi , mis me maja kõrvalt mööda voolab pole lihtsalt veekogu. See on omamoodi kummituste kiirtee, mida mööda esivanemate hinged, haldjad, tondid ja muud kollid saalivad kesklinnas asuva sultanipalee ja müütilise lõunamere kuninganna valduste vahet. Kõik siin on kohalike jaoks tulvil silmale nähtamatuid olevusi. Ja iseäranis vägev olevat side nähtava ja nähtamatu vahel täiskuuöösiti. Majaperemees Ibrahim on meid hoiatanud, et peagi saabuval täiskuuööl kavatseb ta ühes paari sõbraga jõe ääres öö läbi mediteerida. Saabun koju võrdlemisi hilja. Austades pererahva kombeid, püüame olla nii tasa kui võimalik, et kõrvalaias mediteerijate rahu mitte häirida. Ja siis äkki, kusagilt ööpimedusest, kostab see habras naisehääl. Ma ei tea kust kohast see tuleb. Mõnest metsatukast kusagil külaservas. Nad ütlevad, et see on wayang – varjunukuetendus, mida etendatakse täiskuuöösiti. Kuu sirab, jõgi voolab, naine peab väheke vahet ja laulab siis jälle edasi. Küllap need hingedki kusagil rändavad
Helifail nr. 1
See megafoniga maja suhkruroopõllu servas on mošee. Neid on siin hulganisti, igas asumis vähemalt üks. Megafon kutsub usklikke palvusele. Nad alustavad kell neli hommikul ja lõpetavad kell üheksa õhtul. Mõnel tähtsamal pühal, näiteks eelmisel reedel, möirgasid mögafonid aga öö läbi. Ühtki mošeed mu kodu vahetus naabruses pole, ent öö hakul, kui viimane valgusvihk kohtub pimedaga, algab ümberringi sürreaalne kakofoonia. Siit- ja sealtpoolt kostab palvusehõikeid. Mõnes mošees on laulja musikaalsem, tesises jälle jorutab üksik vanamees vahetpidamata „illallaa halillallaa hallillallaa“, peatudes vaid mõneks üksikuks hingetõmbehetkeks. Parimatel õhtutel võib kokku lugeda viis-kuus erinevat laulujuppi, igaüks ise suunast. Ja nii iga päev. Ja iga öö, mil kergema unega välismaalane võib ärgata üles keset võõra usu helimaastikku.
Täiskuuöö
Helifail nr. 2
Jõgi , mis me maja kõrvalt mööda voolab pole lihtsalt veekogu. See on omamoodi kummituste kiirtee, mida mööda esivanemate hinged, haldjad, tondid ja muud kollid saalivad kesklinnas asuva sultanipalee ja müütilise lõunamere kuninganna valduste vahet. Kõik siin on kohalike jaoks tulvil silmale nähtamatuid olevusi. Ja iseäranis vägev olevat side nähtava ja nähtamatu vahel täiskuuöösiti. Majaperemees Ibrahim on meid hoiatanud, et peagi saabuval täiskuuööl kavatseb ta ühes paari sõbraga jõe ääres öö läbi mediteerida. Saabun koju võrdlemisi hilja. Austades pererahva kombeid, püüame olla nii tasa kui võimalik, et kõrvalaias mediteerijate rahu mitte häirida. Ja siis äkki, kusagilt ööpimedusest, kostab see habras naisehääl. Ma ei tea kust kohast see tuleb. Mõnest metsatukast kusagil külaservas. Nad ütlevad, et see on wayang – varjunukuetendus, mida etendatakse täiskuuöösiti. Kuu sirab, jõgi voolab, naine peab väheke vahet ja laulab siis jälle edasi. Küllap need hingedki kusagil rändavad
Tellimine:
Postitused (Atom)