Kass sõi kodused tööd ära

Kirjutada oleks nii paljust, aga mu arvuti on niiskusega lolliks läinud. Myukifdyu nagyu fdyunkiskib, aga kiloavkiahtyuyur mängkib htäkiega mäkira. Jyusht htäpüseloht nkikimlolofdki ma kikirjyuhtafda saangki. Ega hte seloloesht vkikisht mkifdagki aryu kipülolo eki saa...

Viga

Migratsiooniametnikud ajasid midagi sassi ja andsid mulle aastase elamisloa asemel kogemata vaba voli olla siin kuni 2014. aasta veebruarini, hehee. Imagine the possibilities...

Neile, kes arvavad, et...

... ma Indoneesias nälgin või et mind on vangi pandud või midagi, on siin paar pilti Karimunjawalt:

Olge lahked!

Aadress

Nii mõnigi teist on huvi tundnud mu ametliku aadressi vastu. Siin see on:

Kalipucang / DK. XV.
Kalipucang RT.03, Desa Bangunjiwo (55184)
Yogyakarta
Indonesia

Kui tahta pakke saata, siis tuleks kogu kupatus adresseerida Noor Ibrahimi nimele. 

Aruanne nr. 2. Tantsutunnid

Paus on olnud pikk. Ei, ma pole teid unustanud ja see blogi tiksub vaikselt ja pidevalt südamel. Aga aeg, vot see on napp. Võiks ju arvata, et lõunamaades tiksub aeg laialt ja laisalt. Ja eks ta seda reeglina teebki, ent seetõttu mahub siia sisse mõnevõrra vähem.

Ja kool, va sunnik, võtab palju rohkem aega, kui ma esialgu arvasin. Jutud sellest, kuidas midagi suurt ei toimu ja kõik on üliväga lõdva ja üleüldse on see Indoneesia-aasta suuresti kinnimakstud puhkus, osutuvad Yogyakarta kunstiinstituudi tantsuosakonna puhul täiesti alusetuks. Õigemini, kõik muu ongi väga lõdva, ainult tantsijad on need, kes on harjunud tööd rügama. Kehakool nõuab drilli rohemgi kui ajumuskel.

Nii mõnigi teist teab väga hästi, kui väga ma ei ei ole hommikuinimene. Te võite vaid ette kujutada mu elevust, kui selgub, et kolmel päeval nädalast algab kool 7.30... Soojenduseks enne seda sulnis 20-minutiline rattasõit. Sellele lisaks tuleb arvestada enam kui kolmekümnekraadise kuumusega, mis vihmahooajaeelsel ajal on eriti niiske ja lämmatav. Soe mulle üldiselt meeldib, aga keskpäevakuumuses tantsimine on midagi muud. Higistan nagu siga. Olen suur, roosa ja kohmakas Miss Piggy kusagil tagareas. Mitte mõmmigi ei saa aru. Ja esimese poole tunniga pole mitte ainult mu rinnaesine läbimärg, vaid ka mu juuksed tilguvad üleni vett, justkui oleksin tulnud otse dušši alt. Piinlik. Ja nii ma oma ilusa punase soengu maha lõikasingi.

Kuid kui esimene ehmatus üle elada, hakkab päris põnev. Mitte et saaks hetkel suurte saavutuste ja töövõitudega rinna kummi ajada, kuid ometi peitub nendes tantsutundides oma väljakutse. Olen end seni pidanud võrdlemisi heaks liikujaks, aga Kagu-Aasia tants on midagi, mis Euroopa kehad täiesti juhtmesse ajab. Harjutused teistmoodi graatsilisuses. Võtkem näiteks kasvõi Bali tantsu põhiline asend:

Tõuske korraks arvuti tagant püsti. Seiske varbad väljapoole. Asetage vasak jalg parema jala keskosa juurde, nii umbes rusika kaugusele. Laske põlvedest alla nii palju kui saate ja pöörake põlved väljapoole. Tõstke käed õlgade kõrgusele. Parem käsi olgu kõverdatud 90 kraadise nurga all, käelaba omakorda kõverdatud ülespoole, nii umbes silmade kõrgusel. Küünarnukid hoidke kah kergelt üles suunatuna. Vasak käsi peaks olema samuti kõverdatud, ent veidike allpool, nii rinna kõrgusel. Kallutage pea veidike vasakule. Viige keharaskus paremale jalale ja ajage selg nii nõgusaks kui saate. Ja vasak puus, va sindrinahk, see sirutage samuti välja. Vot ja nii te oletegi Bali tantsu põhiasendis, kust igasugune liikumine alles algab...

Jaava, õigemini küll Yogyakarta, tants aga on üliaeglane ja majesteetlik. Pealtnäha surmigav, on kogu selle võlu detailides – imepisikestes randmeliigutustes, peaasendis, kindluses, millega kogenud tantsija oma keha valitseb.

Vot ja suures osas sellega ma oma päevi täidangi. Õpin kummaliselt liikuma ja sellest vabal ajal õpin kummalist keelt ja omakorda sellest vabal ajal harjutan öösiti motorolleriga sõitmist. Näpuotsaga seltsielu  ja nädalavahetuse väljasõite siia juurde ja nii need päevad läevadki.

Pildirida templitest

Tavaliselt paneb inimesi ahhetama nende suurus, majesteetlikkus. Aga kui lähemalt vaadata selgub, et tegelikult on templi näol tegemist lihtsalt kivist koomiksiga. Vaata aga pilte ja luuleta ise pool lugu juurde.

Ramayana koomiks

Irvikkiisud

 

 

 

Lapsepeksja

Sünnitaja

Kompositsioon veisepornoga

Peretüli?

Tantsijad

Teadagi mis

Tont teab mis

Peaaegu Egiptus

Ja eks eemalt vaadates ole suursugune kah:

Ööhääled

Mošee

Helifail nr. 1

See megafoniga maja suhkruroopõllu servas on mošee. Neid on siin hulganisti, igas asumis vähemalt üks. Megafon kutsub usklikke palvusele. Nad alustavad kell neli hommikul ja lõpetavad kell üheksa õhtul. Mõnel tähtsamal pühal, näiteks eelmisel reedel, möirgasid mögafonid aga öö läbi. Ühtki mošeed mu kodu vahetus naabruses pole, ent öö hakul, kui viimane valgusvihk kohtub pimedaga, algab ümberringi sürreaalne kakofoonia. Siit- ja sealtpoolt kostab palvusehõikeid. Mõnes mošees on laulja musikaalsem, tesises jälle jorutab üksik vanamees vahetpidamata „illallaa halillallaa hallillallaa“, peatudes vaid mõneks üksikuks hingetõmbehetkeks. Parimatel õhtutel võib kokku lugeda viis-kuus erinevat laulujuppi, igaüks ise suunast. Ja nii iga päev. Ja iga öö, mil kergema unega välismaalane võib ärgata üles keset võõra usu helimaastikku.

Täiskuuöö

Helifail nr. 2

Jõgi , mis me maja kõrvalt mööda voolab pole lihtsalt veekogu. See on omamoodi kummituste kiirtee, mida mööda esivanemate hinged, haldjad, tondid ja muud kollid saalivad kesklinnas asuva sultanipalee ja müütilise lõunamere kuninganna valduste vahet. Kõik siin on kohalike jaoks tulvil silmale nähtamatuid olevusi. Ja iseäranis vägev olevat side nähtava ja nähtamatu vahel täiskuuöösiti. Majaperemees Ibrahim on meid hoiatanud, et peagi saabuval täiskuuööl kavatseb ta ühes paari sõbraga jõe ääres öö läbi mediteerida. Saabun koju võrdlemisi hilja. Austades pererahva kombeid, püüame olla nii tasa kui võimalik, et kõrvalaias mediteerijate rahu mitte häirida. Ja siis äkki, kusagilt ööpimedusest, kostab see habras naisehääl. Ma ei tea kust kohast see tuleb. Mõnest metsatukast kusagil külaservas. Nad ütlevad, et see on wayang – varjunukuetendus, mida etendatakse täiskuuöösiti. Kuu sirab, jõgi voolab, naine peab väheke vahet ja laulab siis jälle edasi. Küllap need hingedki kusagil rändavad

Aa, ja muide

... mul on uus soeng. See kliima on juuste jaoks lihtsalt liiga palav

Klõpsimisi kooliteel

Noh, maja te juba teate. Seekord kutsun teid kaasa umbes pooletunnisele jalutuskäigule. Selleks, et kooli poole minna tuleb kõigepealt pöörata selle putka juures paremale:

Esialgu bussipeatuseks arvatu osutus lähemal uurimisel hoopis omalaadseks naabrivalveputkaks. Just siia kogunevat naabruskonna meesterahvad, et kodu- ja külarahul silm peal hoida. Kuuldavasti kuni kella 2-ni öösel. Jama korral taotakse seda pikliku valkjat jurakat, mis asub antud putka puhul vasakut kätt. 

Nii et siis putka juurest paremale ja edasi mööda võrdlemisi tüüpilist külateed:

Mööda tüüpilistest külamajadest:

Siis sõidad tasa üle silla (kohalik Ismail kardab selle koha peal jõevaime):

Ja siis jätkad riisipõldude vahel:

 
Mööda külatänavaid

 Kus tuleb sõita aeglaselt-aeglaselt, sest tee peal võib kohata kummitusi:

Iga küla sissesõiduteel asuvad sellised väravad. Aga sisse neisse seekord ei keera:

Ja et mu keeleoskus on laliseva lapse tasemel, siis lehti lugema ka veel ei jää:

Kõige tüütum lõik on jalan Bantul - lärmakas ja närviline magistraal. Piltide tegemise aegu oli seal olukord hämmastavalt rahulik. Et tipptunnirõõmudest aimu saada, korrutage kõig nähtud sõidukid mõttes vähemalt kümnega. Siit kaugu saab randa

Ja sinnapoole jääb kesklinn:

Kui tee on õnnelikult ületatud, jätkub jalutuskäik taas riisipõldude vahel

Igas teises majas asub pisike poeke ja bensiini saab meil ka

Ja mis Beritil arus oli, et ta kohaliku Teeme Ära raames Yogyakartat prügist puhtaks rookima hakkas, on minu jaoks siiani suur müsteerium:

Ja selle räpase noodiga me tänase jalutuskäigu ka lõpetame. Kuulmiseni!

PS. Kui kuulmisest rääkida, siis, Madis ja Liisu, kas teie teate, kuidas, kurjam, ma blogspotis audiofaile lisada saan?

Aruanne nr 1. Maja

Päev pärast seda, kui meile Jakarta luksushotellis sõnad peale loeti ja mööda riiki laiali lennutati, tekib äsja saabunud välistudengite vestlustesse uus refrään. Kui seni on dialoog suuretsti piirdunud sellega, et inimesed vahetavad omavahel küsimusi „Mis su nimi on?“ ja „Kust sa pärit oled?“ ja „Mida sa õppima hakkad?“, ilma et vastused kellelegi eriti meelde jääks, siis nüüd korraga keerleb kogu jutt eluaseme ümber. Me passime kesklinna keskpärases hotellis ja iga natukese aja tagant võib kuulda, kuidas keegi kelleltki küsib: Do you have a house yet? Ikka ja jälle. Ja siis veel korra. Meil on paar päeva aega, et elada hotellis, mille Indoneesia valitsus kinni maksab. Kolmanda päeva lõpuks oleme omapead. Kes, kus. Kohalikel tudengitel on palutud meid koduleidmisel aidata, aga ega nemadki suurt tea. Vähemalt niisugusejärelduseni jõuan ma siis, kui kaks verinoort indoneeslannat meid motkiatega äsjavalminud karpmaja vaatama viivad. 12 miljonit ruupiat aastas, kaks tuba, keset ehitusplatsi. Ei, tänan.

Beritilt saadud kontaktid ei paista samuti kuigi kasulikud olevat. Üks tüdruk on Indoneesiast minema kolinud, teine otsib ise ka elamist. Hotelli kõrval asuva turismiputka poiss väidab end paari maja teadvat. Tema sõber korjab mu ühel pärastlõunal oma motikale ja algab sõit, mis on võrreldav ainult sellega, kui ma Bangkokis bussijaama otsides ära eksisin ja siis umbkeelse mototaksomehega kümnerealisel teel vastasuunas punaste tulede alt läbi vuhisesin. Liiklus on meil siin vasakpoolne ja hullumeelne. Ses hulluses on õigupoolest oma järjekindlus ja loota võib, et kohalikud teavad, mida nad teevad. Ent ometi lähen ma päris närvi, kui isehakanud kinnisvaramaakler motikat juhtides pidevalt end ümber pöörab, et minuga vestlust arendada. Ikka stiilis, et kust ma tulen ja mis mu nimi on ja nii edasi. Sadade teiste ennustamatult liikuvate motikate ja suurte busside vahel põigeldes. Ilmselgelt eelistan ma seda, et ta pigem teed jälgiks. Majad pole märkimist väärt ja maksavad üksjagu.

Sama päeva õhtul aga kõnnib Rumeeniast pärit Luca või Vale, kuidas ise soovite, äraseletatud näoga hotelli mööda ringi ja vastab päevi täitvale küsimusel üleoleva naeratusega. Ta teab üht ägedat maja. Midagi on teoksil, Luca eemaldub ühe usa tšikiga teistest ja peab rõdunurgas vandenõud. Keda nad ’oma’ majja tahavad? Ruumi on kuuele. Meid on ligi kolmkümmend.

*

Taksosõit kestab päris kaua. Väljas on pime ja me sõidame mööda kitsaid käänulisi külatänavaid. Mõlemal pool teed on ridamisi keraamikatöökodasid, ukse ees reas igas mõõdus amforad ja trullakad mehekujud. Ühel teatud ristmikul tuleb keerata sinna poole, kuhu näitab trullaka mehekuju sõrm. Follow the finger...  Tänav on peaaegu tühi, trobikond naisterahvaid valge pearätiga väljub mošeest. Kuuldavasti on see piirkond päris konservatiivne. Ja siis me oleme kohal.

See pole maja. See on kindlus. Kummaline kosmoselaev päris küla serval jõe ääres. Maja omanik on tüse suure habemega kohalik skulptor Noor Ibrahim. Ilmselgelt kuulub ta nende väheste kunstnike hulka, kel on õnnestunud oma taiesed hea elu vastu vahetada. Terve aed on täis metallist monstrumeid – linnupeaga sõdur, kalašnikov käes, üks hiiglaslik punane skorpion, roheline Jeesus, kes on millegipärast kangesti Ibrahimi enda nägu ja nii edasi.

Maja ise on hiiglaslik, siseõue ja nelja vannitoaga. Euroopa moodi vannitoaga! (Indoneesiapärane tualett erineb tuntavalt sellest, millega meie harjunud oleme – asju aetakse kükakil ja paberit siin ei tunta. Selle asemel kasutab korralik indoneeslane vett.) Minu tuba ei asu tegelikult kindluses endas, vaid õue peal. Puidust nikerdatud ust valvad kaks ümmargust savipõrsast. Tuba kui vangikong, jahe ja tume.

Aga eks te vaadake maja lähemalt siit.
Loodetavasti on teil lennupiletid ostetud. Võõrustamisruumi on meil küll ja küll.

Meid on praegu kokku viis. Luca  või Valentino või Vale, kuidas ise soovite – teravakihvalise vampiirinaeratusega noor Rumeenia kirjanik, kes maja välja nuuskis. Anna, kes on pärist sealt, kus parajasti mugavam – Ameerikast või Ukrainast – ning kelle südameasi on praegu hoopis dokfilm  islami palvuselekutsumislauludest Kairos. Mina. Serbiast pärit kolekiitsakas Marko, kes pildistab kooliteel laiakslitsutud rotte ja konni ja tahab neist batikamustreid teha. Ja Jaapanist pärit Yioshi on ainus, kes meie sarkastilist Ida-Euroopa maffiat natukenegi tasakaalustab. Ning need pätid kinkisid mulle kolm päeva pärast kokkukolimist sünnipäevaks jalgratta:

Ausõna...

... ma kohe hakkan kirjutama. Praegu nõuab uue elu algus liiga palju tähelepanu, et kauem kui kümmekond minutit arvuti taga istuda.

Igaks juhuks, mu kohalik number siin on +6281226044469

Eesti number on hetkel väljas. Andsin Eva trööbatud telefoni ühele Serbia poisile laenuks.

Ei veel...

ei ole. praegu kohe üldse ei ole nigu leenu. eestielu viimaste nädalate hullumeelne intensiivsus on tekitanud olukorra, kus ma tunnen end kui talveks keldrisse unustatud kuivetand kartul. kui see kevadel päikese kätte tuua, ega ta siis õitsele ei puhke küll. ei loksuta mind väljas õhkuv kuumus ega pealinna lukshotell, kus kari välismaalasi peab väsimatult maha täpselt ühesuguseid vestlusi, ei oranžidesse budamungalinadesse mähkunud kambodža poisid ega kimonotes ringi tippivad jaapanlannad. kirjade järgi 750 inimest 77 riigist. varsti algab avatseremoonia. kasutan selleni jäänud paari tundi, et veel korraks natukene magada.

aga muidu on kõik hästi. asi lippab vähimagi viperuseta. homme läheme yogyasse, siis jõuan päriselt kohale. seniks head und!