Plekid paradiisis

Röövel. Mis romantiline sxna! Robin Hood ja Rummu Jüri. Aga vxta näpust. Lxpuks jäävadki sulle vaid tühjad pihud. Ja kummastav kogemus. Kolonialismi mxrudad viljad, mis siiani tunda annavad.

Ühel lodeval pärastlxunal, kui kxigil meie kodubrasiillastel on käed-jalad tegemist täis, otsustame minna Dique de Tororó parki. Kohalike soovitusel. Seal on ilus ja turvaline. Jalutame tiigi ääres, ümberringi tervisejooksjad, jäätisemüütajad ja relvaga pargivalvurid. Istume korraks maha. Teen salamisi järves olevatest orixá-skulptuuridest pilti. Olen just otsustanud fotograafiasse väheke soosivamalt suhtuma hakata. Minu soovil, Katzi käsul. Libistan seejärel riigi raha eest ostetud fotoka jälle vana soki sisse tagasi ja pistan tagataskusse. Ja siis jääb me pingi ees seisma üks must suusamütsi ja vihmavarjuga naga. Silma järgi ehk kuni 17 aastat vana. Ta kergitab väheke särgiserva. Ja seal, kubemekarvade vahel, vahib mulle vastu üks kulunud püstolipära.

Pagan, ma ju nägin teda enne, ta tundus mulle kohe kahtlane. Just seepärast ma pildi tegemisega ju ootasingi, kuni ta meist möödunud oli. Leene ei olnud midagi märganud, ent juhuse tahtel jäin just mina pingi peal tema poole seljaga istuma. Ja nii me ei näinud kumbki, et ta mingil hetkel tagasi meie poole pööras.

Esimese hetkega ei märka isegi hirmu tunda. Nüüd kuluks küll see pipragaas ära. Seletan talle, et mul ei ole kotis midagi. No txesti ei ole. Mu "kott" on 15krooni eest Tartus kodupoest ostetud riidest märss, kutsusin seda veel hellitavalt "pambuks", lisaks on see veel meie Champada Diamantina retkest äraütlemata räpane. Ja ega seal seeski muud peale Salvadori kaardi ja mu musta märkmiku ole. Kas ta txepoolest tahab seda endale? Kxik valged inimesed ei ole pururikkad, kas tead? Röövel on väheke segaduses, sest me ei käitu just normaalsete ohvritena. Ta vist isegi usub mind, kui ma muudkui korrutan, et mul ei ole kotis midagi. Aga ta ei saa sxitu enam päris pooleli ka jätta. Ja nii ta lähebki minu kaamera ja pambukesega, Leene koti aga jätab meile. Jooksen talle veel järele, näitan näpuga meelekohale ja hüüan "Lollakas! Mul polnud seal mitte midagi!".

Ainus asi, mis mustal turul mingitki väärtust vxiks omada on kaamera. Muu on mulle tähtis ja talle kasutu. Prillidest on kxige rohkem kahju. Ning mustast märkmikust, millesse oli talletatud, küll üpriski juhuslikult ja heitlikult, viimase poole aasta elu ja aistingud. Saagu siia te närvide rahustuseks ülejäänust nimekiri:

· pastakas

· poolik pakk pabertaskurätte

· tikutoos

· Leene kahvel (puust ja Jaapanist toodud)

· läätsekonteiner (tühi)

· Salvadori kaart

· 5 kohalikku raha

· pere-ema Carmelitalt laenatud vihmavari

· üks sokk (see, mille sees oli kaamera)

Jorss jalutab lihtsalt üle tee bussipeatusesse ja jääb sinna ootama. Küsin ühelt mööduvalt härraselt, mida me tegema peaks. Röövel patsutab bussi oodates hoiatavalt tukki oma kxhul ja härrasmees laiutab käsi - tal on relv, keegi ei tea, kas ta on valmis seda kasutama vxi mitte. Teha pole mitte midagi. Vxite ju politseile teatada, aga ega see midagi ei muuda.

Mis siis ikka. Asjadeta on kuidagi kerge tunne. Txuse vxi lendu. Oleks vxinud tunduvalt hullemini minna. Ma olen rohkem kui asjad, mida ma oman. Ja minu suhe fotograafiaga oli nii vxi teisiti alles tite-eas.

Kxige rohkem häirib mind see, kuivxrd klassikaline kogu see lugu on. Ja samas mxneti tavatu. Kui me kodus juhtunust räägime, ei jxua kohalikud ära imestada. Dique de Tororól pole kellelegi kunagi kallale tuldud, see pole turstipiirkond ega midagi. Ja keset päeva, mxnesaja meetri kaugusel turvameestest...

Lihtsalt, kui mitu halba juhust kokku satub, siis tekivadki paradiisi plekid. Meil oli valge nahavärv, temal oli relv ja vähe aru. Muud polnud vajagi. "Sitt päev", tavatses mu äsja sxjaväest saabunud vend ütelda.

Hirmulaine jxuab kohale alles kolm tundi hiljem, xhtusöögilauas.