Mxnus massikommunikatsioon

Ostsin laupäeval kohaliku lehe. Kaua me siin istume xndsas teadmatuses? Ega me mingid ignorantidest väljamaalased ole. Vxtsin sxnaraamatuga hoogu pühapäeva xhtuni. Praegu mxtlen, et vahest ehk oleks vxinud siiski lugemata jätta. Keelexppe materjaliks sobib edaspidi suurepäraselt Clarice Lispector.

Mis ma siis lxpuks lehest lugesin:

· pühapäeva hommikul mindi siin üle talveajale (seda ma imestasin, et miks küll elektroonilised kellad tänavatel imelikku aega näitavad)

· reedel oli selle suve SP kuumarekord: 34,8 kraadi

· naistepäeval väisab meid George Bush. ka siin on inimesi, kes tema tuleku üle just vaimustusest ei kilju. ja mai algul tuleb paavst külla meitele missat pidama, et esimest korda maailma ajaloos pühiseda brasiillasest vagamees pühakuks tema omal maal

· vaesuses elavad ilma maata maaharijad (ma txesti ei tea, kuidas neid eesti keeles nimetama peaks) on vallutanud Sao Paulo osariigi lääneosas 13 fazendat, protestiks selle vastu, et erastamist tahetakse vximatuks teha. Seejuures on osa neist oma meelsuse märgiks end kaelast saadik maase kaevata lasknud, esikaane fotol paistavad ainult peanupud. (aga ma kardan, et loo peenemad detailid läksid mu headest kavatsustest ja naiivsest empaatiast hoolimata kaduma)

· kohalikku rahandusministrit hoiti koos perega seitse tundi pantvangis sellal, kui tema sxpra relva ähvardusel ühe pangaautomaadi juurest teise juurde veeti, et ta röövlite rxxmuks oma pangaarveid tühjendaks. Kuriteopaik - 64 km Sao Paulost

· meist napi kahe kilomeetri kaugusel rahvast täis laadaplatsi lähistel toimus reedel txsine tulevahetus politsei ja kurikaelte kamba vahel. Xnneks keegi viga ei saanud.

Vot.

Suured linnad txmbavad äiksepilvi ligi. Metrafoorselt ja mitte. Linna kohale koguneb rohkelt sooja xhu masse, mis juba mitmendat päeva järjest parastlxuna paiku äikeseks praksatavad. Sajanditepikkune sotsiaalne ebavxrdsus kogub ja kogub - ja siis paugub samuti.

Vabariigi aastap2ev

... sai pühitsetud Briti filmi, Brasiilia hapukurkide, Ukraina viina ja Eesti pralineekommidega

Tahad kxige paremat, aga v2lja kukub teadagi kuidas

Iga kord kui arvuti taha istun, et selle päeviku jaoks üks väike elegantne sissekande kirjutada, tabab mind akuutne grafomaaniahoog. Palun väga! Lugege end lolliks:

Maailma suurim karneval

Rio de Janeiro karnevalist on kuulunud kxik. Salvadori nime teavad Eestis vist vaid vähesed. Rios on pxirxhk vaatemängul, rahvas elab tribüünidelt kaasa, kuidas rodu erinevaid sambakoolide kasvandikke mööda kxikmxeldavates ning -mxeldamatutes kostüümides mööda sambatab. Riosse lähevad turistid. Kohalikud kogunevad Salvadori. Linna 3-miljoniline populatsioon paisub karnevaliks nelja ja pooleseks, tänavatel pidutsevat umbes 2 miljonit inimest. Sestap vxivad bahialased xigustatult väita, et just siin toimub maailma suurim pidu.

Pxhirxhk on Salvadoris muusikal. Paar kuud enne karnevali hakkavad kohalikud raadiojaamad ketrama lihtsakoelisi poplugusid, et peo ajaks oleks need absoluutselt kxigile pealuu sisse kulunud. Jxuame Salvadori paar nädalat enne karnevali ja isegi meie suudame peagi hitte kaasa mxmiseda. Peamiseks muusikastiiliks pole seejuures teps mitte samba, vaid axé - samba-pop-rock-reagge-funk-ja-tont-teab-mille-veel rütmikas segu, mis olevat alguse saanud 90datel. Ent raadiojaamad pole ainsad karnevalikuulutajad. Kaks nädalat enne suurt pauku käib peamistes peokohtades vilgas ehitustöö. Valmistatakse camarotesid - need on tribüünilaadsed moodustised, millest jxukam rahvas saab tänavatel toimuvat möllu turvaliselt pealt vaadata. Peo enda paneb käima bloco - see koosneb veoautost ümber ehitatud liikuvast lavast, mida nimetatakse trio elétricoks ning millelt kohaliku muusika suurkujud lugusid mängitavad, ning selle ümber köiega piiratud alast, kus pidulised oma lemmikbändi saatel mööda Salvadori tänavaid defileerivad. Just bloco sees ning selle ümber käib päris pidu. Laulu, tantsu, alkoholi, meeletusi - kokku kaheksa päeva, vahet pidamata.

Pxhipidu toimub kolmes linna piirkonnas korraga. Mere äärne Barra ning kesklinna Campo Grande on karnevali magnetid - just siia jookseb kokku Brasiilia noorsugu. Kui teie arvate, et viimastel aastatel on Viljandi folk veidi liiga üle käte läinud, siis tulge vaadake Barrat. See on (Xllesummer + Folk + Streetrave)* 1000. Massid on hoomamatud. Ja kogu see summ muudkui hüppab ja tantsib ja laulab ja joob xlut ja suudleb ja hüppab ja tantsib ja laulab ja joob xlut ja suudleb ja ...

Karnevali ajal, teadagi, on kxik pea peale pööratud. Sh igasugused moraalinormid. Poiss näeb tüdrukut ja siis nad väheke suudlevad (kui mitte enamat: ma pole kunagi näinud nxnda palju kasutatud kondoome tänavail vedelemas) ja siis nad liiguvad jälle edasi, järgmiste juurde. Nii on siin kombeks. Mxned kohalikud paarikesed pidavat vahetult enne karnevali koguni lahku minema, et poleks tüütuid sidemeid kammitsemas. Karnevali kolmandal päeval ristib Leene selle "kehavedelike peoks". Higi, sperma, vere ja oksepritsemed pole kohalike väitel siin sugugi tavatud. Pill tuleb ikka pika ilu peale. Meeletu massi sees tuleb kaklusi ja ülejoomist ette küll. Taustaks hingemattev uriinihais ja muusika, mis nxnda kxva, et trio elétrico mööda sxites on tunne, et südagi hüppab umbes meetrise amplituudiga üles ja alla.

Teisel karnevali pärastlxunal söandame omal käel minna Barrase uudistama. Julgust annab teadmine, et väidetavalt "ei käi päevasel ajal pidutsemas mitte keegi". Noh, selle kohta on siin uskumatult palju inimesi. Bloco sees tantsib valdavalt valgete noorte seltskond, kes on enestele kopsaka raha eest pääsme ja bloco värvides särgi muretsenud. Meie vxxrustajate peretütar Camila räägib hiljem, et blocosse laskmisel tuleb siiamaani aeg-ajalt ette diskrimineerimist - mxnikord ei aita pileti ostmisest, peab olema ka xige nahavärv. Bloco ääres hoiavad köit tundumalt tumedamad ning räsitumad pidulised. Aga ärge te arvake, et nendel pidutuju seetxttu sandim oleks. Ja bloco ümber tiksuvad niisama kiibitsejad, muu hulgas ka meie. Kui bänd selle suve hiti möirates mööda vurab, läheb bloco välisäärel nendega kaasa terve rodu musti kiilakaid poisse. Esialgu ei saa ma aru, on see nüüd kaklus vxi nad lihtsalt tantsivad. Härrased hüppavad muusika taktis ja teevad aeg-ajalt eesolja poole poksilööke, justkui tahaks, et see kiiremini liiguks. Endil näod keskendunud ja vihased. Siiamaani mxistatan... Ja tütarlaste kxikvximalike puusanxksude kirjeldamiseks tuleks koostada eraldi välimääraja.

Kolmas karnevali keskus on Pelorinho - Salvadori ajalooline kesklinn. Siin on pidu traditsioonilisem - üksikud hoovikontserdid, kostümeeritud rongkäigud, miimid ja aafrika trummiansamblid tänavanurkadel. Seda peetakse laste ja vanainimeste karnevaliks. Mine vxta kinni, olen ma nüüd üle- vxi alaküps, aga see laste ja vanurite versioon sobib mulle kuidagi rohkem. Kxrvakuulmine jääb alles ja, olgem ausad, siin on minu jaoks ka rohkem erakordset ja eksootilist. Popmuusika on igal pool mxneti sarnane. Aga taolisi candomblé-sambale omaseid sabakondiliigutusi, kui Pelorinhos, pole ma mitte kunagi näinud. Ja afrotrummide rütmid on kuidagi kxrvasxbralikumad kui trio eletrico tümakas. Püüan salamisi pärispiduliste puusanxksude lxputut repertuaari järele aimata. Keegi tuleb tantsule paluma, järelikult - tuli liiga hästi välja. Mängin umbkeelset turisti - maigutan arulageda kalapilguga suud ja raputan pead. Kxik Ricardod ja Armandod saavad korvi. Ma lihtsalt pole veel siin piisavalt kaua olnud, et suuta perverte viisakatest tantsulekutsujatest eristada. Vabandust. Ja siine meeletu meeleline ülemeelikus on minu pxhjamaa puritaaniloomuse jaoks veidi heidutav. Puusanxksudega tuleb veidi tagasihoidlikum olla. Kuni järgmise lauluni. Sest isegi külmad ja tuimad Ida- Euroopa pipraplikad ei saa jääda selllliste rütmidega liikumatuks.

Rios toimub sambadromo defilee kahel päeval, Salvadoris kestab pidu kaheksa päeva. Mitte keegi ei käi tööl. Toidupoed on päevas lahti vaid paar tundi. Kogu elu seisab. Kes ise ei viitsi massi sisse möllama minna, vaatab pidu kodus otseülekandega telekast. Räägitakse, et kohalike jaoks karnevaliga uus aasta alles algab. Ja suur osa Salvadorlastest veedavad selle uue aasta järgmiseks karnevaliks valmistudes. Muide, just praegu oleks huvilistel kxige xigem aeg hakata järgmiseks peoks pileteid muretsema.

Plekid paradiisis

Röövel. Mis romantiline sxna! Robin Hood ja Rummu Jüri. Aga vxta näpust. Lxpuks jäävadki sulle vaid tühjad pihud. Ja kummastav kogemus. Kolonialismi mxrudad viljad, mis siiani tunda annavad.

Ühel lodeval pärastlxunal, kui kxigil meie kodubrasiillastel on käed-jalad tegemist täis, otsustame minna Dique de Tororó parki. Kohalike soovitusel. Seal on ilus ja turvaline. Jalutame tiigi ääres, ümberringi tervisejooksjad, jäätisemüütajad ja relvaga pargivalvurid. Istume korraks maha. Teen salamisi järves olevatest orixá-skulptuuridest pilti. Olen just otsustanud fotograafiasse väheke soosivamalt suhtuma hakata. Minu soovil, Katzi käsul. Libistan seejärel riigi raha eest ostetud fotoka jälle vana soki sisse tagasi ja pistan tagataskusse. Ja siis jääb me pingi ees seisma üks must suusamütsi ja vihmavarjuga naga. Silma järgi ehk kuni 17 aastat vana. Ta kergitab väheke särgiserva. Ja seal, kubemekarvade vahel, vahib mulle vastu üks kulunud püstolipära.

Pagan, ma ju nägin teda enne, ta tundus mulle kohe kahtlane. Just seepärast ma pildi tegemisega ju ootasingi, kuni ta meist möödunud oli. Leene ei olnud midagi märganud, ent juhuse tahtel jäin just mina pingi peal tema poole seljaga istuma. Ja nii me ei näinud kumbki, et ta mingil hetkel tagasi meie poole pööras.

Esimese hetkega ei märka isegi hirmu tunda. Nüüd kuluks küll see pipragaas ära. Seletan talle, et mul ei ole kotis midagi. No txesti ei ole. Mu "kott" on 15krooni eest Tartus kodupoest ostetud riidest märss, kutsusin seda veel hellitavalt "pambuks", lisaks on see veel meie Champada Diamantina retkest äraütlemata räpane. Ja ega seal seeski muud peale Salvadori kaardi ja mu musta märkmiku ole. Kas ta txepoolest tahab seda endale? Kxik valged inimesed ei ole pururikkad, kas tead? Röövel on väheke segaduses, sest me ei käitu just normaalsete ohvritena. Ta vist isegi usub mind, kui ma muudkui korrutan, et mul ei ole kotis midagi. Aga ta ei saa sxitu enam päris pooleli ka jätta. Ja nii ta lähebki minu kaamera ja pambukesega, Leene koti aga jätab meile. Jooksen talle veel järele, näitan näpuga meelekohale ja hüüan "Lollakas! Mul polnud seal mitte midagi!".

Ainus asi, mis mustal turul mingitki väärtust vxiks omada on kaamera. Muu on mulle tähtis ja talle kasutu. Prillidest on kxige rohkem kahju. Ning mustast märkmikust, millesse oli talletatud, küll üpriski juhuslikult ja heitlikult, viimase poole aasta elu ja aistingud. Saagu siia te närvide rahustuseks ülejäänust nimekiri:

· pastakas

· poolik pakk pabertaskurätte

· tikutoos

· Leene kahvel (puust ja Jaapanist toodud)

· läätsekonteiner (tühi)

· Salvadori kaart

· 5 kohalikku raha

· pere-ema Carmelitalt laenatud vihmavari

· üks sokk (see, mille sees oli kaamera)

Jorss jalutab lihtsalt üle tee bussipeatusesse ja jääb sinna ootama. Küsin ühelt mööduvalt härraselt, mida me tegema peaks. Röövel patsutab bussi oodates hoiatavalt tukki oma kxhul ja härrasmees laiutab käsi - tal on relv, keegi ei tea, kas ta on valmis seda kasutama vxi mitte. Teha pole mitte midagi. Vxite ju politseile teatada, aga ega see midagi ei muuda.

Mis siis ikka. Asjadeta on kuidagi kerge tunne. Txuse vxi lendu. Oleks vxinud tunduvalt hullemini minna. Ma olen rohkem kui asjad, mida ma oman. Ja minu suhe fotograafiaga oli nii vxi teisiti alles tite-eas.

Kxige rohkem häirib mind see, kuivxrd klassikaline kogu see lugu on. Ja samas mxneti tavatu. Kui me kodus juhtunust räägime, ei jxua kohalikud ära imestada. Dique de Tororól pole kellelegi kunagi kallale tuldud, see pole turstipiirkond ega midagi. Ja keset päeva, mxnesaja meetri kaugusel turvameestest...

Lihtsalt, kui mitu halba juhust kokku satub, siis tekivadki paradiisi plekid. Meil oli valge nahavärv, temal oli relv ja vähe aru. Muud polnud vajagi. "Sitt päev", tavatses mu äsja sxjaväest saabunud vend ütelda.

Hirmulaine jxuab kohale alles kolm tundi hiljem, xhtusöögilauas.

"Sorria, voçe está na Bahia"

Veebruari esimesel päeval reisime pxhjapoole, seal on veelgi kuumem. Sihiks Salvador da Bahia - Bahia osariigi keskus, lxputute liivarandadega afrobrasiilia süda, mustade meeste mängumaa, lxunamaiste rütmide algallikas, karnevali tuiksoon, külalislahkuse kodukant.

Lennujaamas on meil vastas Pedro ja Carmelita. Leene sxbra João armsad pisikesed sädistavad vanemad. Isegi Leene on nende kxrval kolge. See, et nad pole meid eluski varem näinud ning me keeleoskus on kahe peale kokku samal tasemel ühe väheke kohtlase seitsme-aastase inimese omaga, ei vähenda kogu seal oldud aja vältel nende leebet lahkust karvavxrdki. Meie, ahjualused ja muidus88jad, j22me siia ligi kolmeks n2dalaks.

Salvador on tänapäevase Brasiilia alguspunkt. Endine pealinn, orjakaubanduse keskus, suhkrurookasvatajate ja teemandiotsijate kulla-auk. Kunagi, enne aegade algust, oli Brasiilia Aafrikaga ühes tükis. Bahiast leitud teemantid on Aafrika päritolu. Ja on see nüüd saatuse vingerpuss vxi pime irooniline juhus, kolonialismiaegse orjakaubanduse tagajärjena on ka Bahia kultuur suures osas Aafrika juurtega. Väidetavalt jxudis Pxhja-Ameerikasse kogu orjaimpordist naeruväärne 4 protsenti, ülejäänud laevatati Lxunasse. Bahia on Brasiilia kxige mustem osariik, inimesed on siin kxikvximaliku nahavärvivarjundiga helebeezist sinimustani. Ent tooni annab tume. Meie suur juht ja xpetaja John Malathronas, kelle reisikiri oli alguses me ainus teabeallikas, väidab oma raamatus, et brasiillased kasutavad kokku 134 eri terminit vximalike nahavärvide kirjeldamiseks. Neegril ja neegril on vahe, kas teate. Suure segunemise tulem.

Ja eks see siinne kultuurigi ole sulanud suureks värviliseks ja ekstravagantseks kompotiks. Märksxnadeks - capoeira (vxitlustants, mis viimasel ajal isegi Eestisse hakkab jxudma), acarajé (traditsiooniline toit, mis koosneb palmixlis küpsetatud saialaadsest käkist ja mxnest möginast. vürtsine ja imemaitsev) ning candomblé (sellest kohe lähemalt).

Kui katoliiklikud bossid orjadel oma vanade jumalate - orixáde - kummardamise ära keelasid, ei jäänud orjarahval muud üle kui kiriku pühakujud oma jumalustega ühitada ning neid katoliikluse kattevarjus salamisi edasi austada. Viimaseid on terve plejaad, midagi vanade kreeklaste Pantheoni taolist. Sestap on candomble-usu kombed endiselt igati elujxulised. Need hxlmavad pühasid, salariitusi, ohverdusi, muusikat, tantsu. Seejuures ei sega miski candomble-uskujatel olemast korralikud kirikuskäijad. Kxik on kokku seesama, üks usk puha.

Meie esimene päev Salvadoris langebki candomblé-pühale. Soolaste vete jumalanna Yemanjá (magedaid vesi valvab Oxossi, kui ma ei eksi) auks ohverdatakse merele roose ja lxhnavett. Aga baianod poleks baianod, kui nad seda tasakesi ja hardas härdumuses teeks. Pidu!

Kui me oleme Leenega esimesel hommikul pooleteise tunniga rannas punasteks pxlenud, viiaksegi meid Festa de Yemanjále. Pärastlxunane Rio Vermelho linnaosa näeb esmapilgul välja kui xllesummer. Igasugu söögiputkasid ja xllemüütajaid täis. Esimesi portugalikeelseid sxnu, mis meile Salvadoris selgeks xpetatakse on lotado - ülerahvastatud, pungil täis. Tahad vxi ei, aga hetkega oleme me pressitud kümnete ja kümnete omasoodu tiksuvate kehade vahele. Räägi siin prokseemikast ja pxhjamaisest füüsilise distantsi vajadusest, kellele tahad - ei aita. Ja see olla vaid kümnendik karnevali...

Mööda ranna-äärset puiesteed veerevad tohutus rahvasummas paar trio elétricot - rekkadest tehtud liikuvat lava, millel moosekandid, vxi noh, bändimehed, ennastunustavalt muusikat mängivad. Mere ääres on terve rahvasumm kogunenud Yemanjale ohvriande viima. Vesi täis roose. Vee ääres baianad (turbani ning krinoliiniga valgesse rüütatud candomble-tädid), mãe-de-santod, pai-de-santod (pühaemad ja -isad, midagi preestrite-taolist), isegi mxned filho de gandhid (neegrite eneseteadvuse txusulainel ning rassismivastase vxitluse kiiluvees tekkinud seltskond, kuhu kuuluvad ainult mustad mehed, Mahatma Gandhi ideede kummaline elustumine Lxuna-Ameerikas) ja hulganisti tavakodanikke. Pärast ohverdust väikene xlu ja veidike tantsu. Rütmidrütmidrütmid. Peale paari trummi pole midagi muud vaja. Mis meloodia? Ühes ringis vehib hallipäine vanadaam noortega vxidu, ekstaatiliselt. Ükski Eesti pensionär ei tee järele.

Vähem kui nädal aega hiljem toimub Lavagem da Igreja de Itapuã. Candomblé uskujatele on oluline aeg-ajalt oma pühakujusid ja -kodasid pesta. Eks nad siis käisidki aeg-ajalt kirikuid puhastamas. Katoliku preesteritele see miskipärast eriti ei meeldinud ja uksed keerati lukku. Mis jäi siis neegrirahval üle kui pesta vähemalt barkosete kirikute trepid puhtaks? Seda tseremoniaalset pesemist harrastatakse praegugi, asjassepühendatud kogunevad varahommikul kolme-nelja paiku talitust läbi viima. Lihtinimestel on aga päeva ajal jällegi ettekääne pidutsemiseks. Esimene xlu vxetakse hommikul kell kümme. Toimub tantsuküllane protsessioon kiriku juurde. Heh, isegi meie Leenega suudame oma külmast ja tuimast pxhjamaa krambist korraks välja murda.

Ja siis nädal aega hiljem on karneval. Aasta suurim püha. Paljude jaoks uus aasta alles pärast seda algabki. Kaheksa päeva jutti elu seisab, keegi ei tee tööd, miski ei toimi. Linnatänavatel pidutsevad hinnanguliselt kaks miljonit inimest. Selleks valmistutakse terve aasta. Kui karneval saab Salvadoris läbi, toimub mitmel pool sisemaal sarnane pidu - Micareta. Seejärel lihavxtted, mis vist on väheke vaiksemad, siis paar riigipüha ja esimene mai ja ongi käes jaanipäev - Sao João - mida nad siingi hoolega tähistavad.

Baianod ise väidavad, et tegelikult rabavad nad roppu moodi tööd teha. Ja imestavad, millest küll on tekkinud stereoptüüp Bahialasest, kes ainult puhkab ja mängib ning ärgitab turistigi naeratama: "Sorria, voçe esta na Bahia."

Vahepala

Praegu istun v6sas. Isssand kui hea! P2rast esimest kuud miljonilinnades on Lençoisi-nimeline unine linnake (ca 8000 elanikku) puhas 6ndsus. Ja kui metsa k6ndima minna ja taimi mitte v2ga hoolega silmitseda, siis v6ib hetkeks m6elda, et oledki Eesti v6sas.
V6i siiski mitte. Peesitada j6e 22res sisalikuga k6rvuti kuumal kivil, vaadata koolibrit ning k6rgel pea kohal tiirutavat raisakotkast, supelda Kuradi Kaevus, kylastada Kosekest ja ronida Isa Inaçio m2e otsa.

Kui karnevali Salvadoris ka yle elan (aga mis need taskuvargad ja muidu kabistajad ikka mulle teha saavad?), kirjutan k6ik pisima detaili t2psusega siia yles.
Kuulmiseni!