Paus

Käin vahepeal Sulawesi ära. Tagasi kuu lõpus.

Ravitseja-vanaisa

Vihmahooaja lõpp on sama palju haigustele aldis kui Eesti varakevad. Tuleb välja, et mul vedas, et ainult seentega pääsesin. Ümberkaudsed isikud põevad, kuidas keegi, tüüfust või dengue-palavikku. Ühel õnnetul sõbrannal on õnnestunud suisa mõlemad korraga endale hankida, lisaks veel mingi müstiline bakterhaigus.

Ungarlanna Eva, kellega me praegu kahe peale maja jagame, on tüüfuse meeskonnas. Ainult et tavaliselt peaks see mõne nädalaga üle minema. Temal ei lähe. Korduvatest haiglaskäikudest ja mitmenädalasest rangest voodirežiimist hoolimata. Ristseliti lamamisest surmani tüdinult teatab ta, et läheb nüüd bapak’i juurde. (Bapak tähendab indokeeles isa või vanaisa või ükskõik mis muud vanemat meesterahvast.) Et Eva on ikka veel haigusest nõrk, lähen mina taksojuhiks, Eva kohalik sõber Tanam tuleb tõlgiks. 

Bapak on  suurte peast eemale hoidvate kõrvadega kullipilguline vanamees. Tal on peas must moslemimüts, seljas batikamustriline triiksärk ja ruuduline sarong. Maja eesruumi, kus ta hädalisi vastu võtab, ehib pilt Haji’st ja paar araabiakeelsete tekstidega pilti. Piltide vahel ripub väsinud väljanägemisega prinditud lehekülg, mis teatab, et vastuvõtt toimub iga päev alates kella viiest õhtul.

Meid palutakse bapaki vastu diivanile istuda. Tanam tõlgib, mina istun diivaninurgas ja olen võimalikult vait. Kõigepealt laseb bapak Eval paar korda lihtsalt püsti tõusta ja siis maha istuda, ise tähelepanelikult patsienti seirates. Seejärel kästakse Eval tuba mööda ringi käia ning hingata loetud korrad sügavalt sisse ja välja. Esmane skänn sooritatud, asub bapak lähema diagnoosimisega tegelema. Selleks katsub ta mu sõbrannat siit ja sealt, mõnes kohas pole suurt midagi tunda, teiste punktide puhul niutsub Eva pisarateni valu käes. Bapak ainult noogutab selle peale mõtlikult, laseb Eval veel viis korda sisse-välja hingata, tuba mööda ringi käia, katsub ta kõhtu, teeb liigutuse justkui võtaks ta Eva kehast midagi ära ja viskaks uksest välja ning isutb siis tugitooli ja küsib uhkelt ootsuäreval ilmel, et noh, kuidas on? Kõhuvalu on läinud, iiveldustunne püsib. Samad protseduurid korduvad mõningates variatsioonides ligi tund aega, võib-olla rohkemgi. Aga iiveldus ei kao kusagile. Bapak toob tagatoast banaani ja käseb Eval selle ära süüa. Ja siis, ilmselt selleks, et minul midagigi teha oleks, palub ta mind, et ma banaanikoorega Eva kõhtu määriks. Veel püsti tõusmist ja mööda tuba ringi kõndimist, sisse-väljahingamist, valupunkte. Aga iiveldus, küll veidi nõrgem kui varem, annab ikka tunda. Lõpuks jõutakse kamba peale järeldusele, et see polegi enam tüüfusega seotud. Eva tunnistab, et haigus murdis ta jalust maha pärast üht teatud intsidenti, mis teda siiamaani vaevab. Bapak ja Tanam noogutavad üksteise võidu, just see on kõige kurja juur. Bapak kaob jälle korraks tagatuppa ja ilmub siis taas, kaasas üks suur ja paar väiksemat veepudelit. Suurema peab Eva teatud aja jooksul ära jooma, väiksemaga aga pesema kõiki oma keha avausi. Lisaks antakse talle kaasa pakike taimeteega. Me oleme bapaki eestoas veetnud mitu tundi. 

Et ma siin juba olen, kasutan juhust ja küsin enne lahkumist bapakilt oma kroonilise aevastamise kohta. Moodne meditsiin ütleb, et vasomotoorne riniit ja aevasta terviseks. Ma olen sellega praeguseks nii harjunud, et ei pane peaaegu enam tähelegi. Aga nii pulli pärast on ikka huvitav, mida bapak selle peale kostab. Järgneb esialgu üsna sarnane protseduur nagu Evagagi. Tõusen püsti, istun maja, sammun mööda tuba ringi, hingan sisse ja välja. Bapak katsub mu pead siit ja sealt. Katsub, katsub, ja siis korraga virutab mulle täiest jõust vastu vahtimist(!). Seejärel kaob ta lahkel naeratades tagatuppa ja ilmub lagedale kahe väikese veepudeli ja täiesti tavaliste kurgupastillidega. Mul tuleb järgmisel hommikul veega pead pesta ja pastillid kahe järgmise päeva jooksul ära süüa. Bapak veel manitseb, et ärgu ma komme kellelegi teisele andku. Need on vägevad pastillid, sõbrad võivad muidu lendama hakata.

Koju jõudes teeme täpselt nii, nagu bapak õpetas. Eva, kes veel päev varem voodistki tõusta ei suutnud, on juba järgmisest päevast rõõsa kui purikas. Aga mina aevastan siiamaani.

Lugesin täna lehti ja mõtlesin "priiuse põlistumisest"

1) 1988. a toimub loomeliitude pleenum suuresti vastukaaluks ulatuslikule venestamisele.

2013. a pleenumi mälestusüritusel ütleb Mari-Liis Lill: „35 000 eestimaalast – ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid – kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine, millele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes – jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda.“

Ilus kõne. Kõik jagavad, kõik kommenteerivad, meedial on uus lemmik (pole sugugi juhuslik, et see lemmik on kaunis ja intelligentne noor naine).

Vaid vähesed märkavad täheldada saatuse irooniat.

2) Samal ajal seda artiklit ei kiputa sugugi nii kärmelt jagama, kuigi siit paistev pilt on samuti kriitiline. Kui Lille toon on murelik ja empaatiline ning ta räägib laias laastus üldtuntud asjadest, siis Kalev on oi-kui-palju teravam ja see, millest ta räägib, läheb tunduvalt enam vastuollu massisentimendiga. See on meintstriimmõttest niivõrd erinev, et pälvib vaid ootuspäraselt vaenulikku vastukaja. Ja sedagi mitte kuigi palju.

3) Ja siis see nukker repliik sellest, kuidas me ise ja me riigiasutused mõnikord oma kaasmaalastest hoolime.

(Võimalik, et peagi järgneb pikem jutt sellest, miks seda, kust sa pärit oled, tasuks vaid kriitiliselt armastada.)

Välk ja kummitused

Me pole veel linnast väljaski, kui oleme juba jõudnud korduvalt tülli minna. Viimastel päevadel käitume nagu opakas vanapaar, kes viimased viiskümmend aastat koos olnud ja enam muud teha ei oska, kui üksteisele närvidele käia. Mis sul viga on, et sa õigest kohast ära ei pööranud? Mis sul viga on, et sa suunda ei näita? Kas sa palun ootaks mind ära, selle asemel, et suvalises suunas kihutada? Mida kuradit sa teed, on sul üldse õrna aimu, kuhu me läheme? Õnnes ei jaga me enam sõiduriista, nii et puhtfüüsiliselt on meil võimalik jageleda vaid nendel põgusatel hetkedel, kui maantee ääres kokku saame. Omamoodi turvaline.

Aga lõpuks oleme kohal. Kõigepealt tiir kalaturule. Paar punast pargust kilekotiga näpu otsas kõlkumas, tuleb nüüd tõrjuda eemale kõik agarad tädikesed, kes võidu sind oma söögikohta saaki praadima meelitavad. Nimelt toimib Yogya lähedal Parangtritise rannas geniaalne süsteem. Ostad turult mereande ja siis lased sealsamas kohalikel selle ära praadida. Tulemuseks parim mereanniroog, mis ma eales saanud olen. Ja kahtlemata ka odavaim. Aga tädidest tuleb siiski kalaturul mööda hiilida ja sõita paar kilomeetrit eemale väiksesse kalurikülla. Selle servalt leiab pisikese räpase bambushüti, mille Berit ja Marie mulle kunagi kätte näitasid. Just seal tuleb paluda puuduvate esihammaste ja õllekõhuga peremeest, et ta kalad pannile paneks. Vot sinna me lähemegi.

Esialgne plaan mu seenetäpikesi päevitada on ilmselgelt luhta läinud, sest ilm on kurjakuulutavalt pilves. Aga India ookean on halva ilmagagi vägev vaadata. Õigupoolest teeb tuuline ja hall taevas selle Lõunamere kuninganna tuntuima ranna kuidagi eriti võluvaks. Lõunamere kuningannat teavad siinkandis kõik. Ja kui nad ka rohkemat ei tea, siis seda ikka, et Jaava saare lõunapoolsetes randades rohelist värvi riideid kanda ei tohi. Sest see on kuninganna lemmikvärv ning kõik, kel seljas rohelist, võtab ta enda juurde merealusesse kuningriiki. Jätke meelde, kui te siiakanti peaks sattuma. Ja pidage meeles, et see pole mitte mingi kalevipoja sängi laadne muistend, vaid osa siinsete inimeste aktuaalsest argipäevast, st kõigiti tänapäevasest maailmapildist. Lõunamere kuninganna on lihtsalt selle modernse (ja enamjaolt islamistliku) maailmapildi loomulik osa.

Üks lugu selle kohta: Iseseisva Indoneesia esimene president Sukarno kakles parajasti hollandlastega Lääne-Paapua provintsi pärast. Et võit ikka kindel oleks, palus ta abi Lõunamere kuningannalt ja tema kummitusarmeelt.  Kuid kui Lääne-Paapua kuuekümnendatel Indoneesia territooriumiga liideti, jättis Sukarno kuningannale austust avaldamata. Seetõttu ei suutnud uue territooriumi eest võidelnud tont-sõdurid enam naasta oma merealusesse kuningriiki ja ekslesid sihitult mööda Yogya piirkonna riisipõlde. Hiirtena. Ja hävitasid suure osa saagist. Et nuhtlusest jagu saada, ei jäänud Yogya toonasel linnapeal muud üle, kui korraldada sellessamas müstiliseks peetud Parangtritise rannas vägev varjunukuetendus. Vaid pärast seda oli kuninganna väärikus taastatud ning vaimud naasid oma õigesse koju, hiirtenuhtlus kadus. Siinse maailma vägevad käivat siiamaani samamoodi teispoolsusest abi palumas. Diktaator Suharto olevat olnud sellele eriti aldis.

Meie vaime välja ei kutsu. Kuni kalad praevad, vahime merd ja mängime kaarte. Joome keelatud lisandiga kohvi, mis, kui te minu arvamust küsite, on ilma mingi lisandita kohvi. Valgetele ahvidele on lihtsalt külma tehtud. Varasemaga võrreldes on meeleolu siiralt sõbralik. Selle pärast võibki vabalt nägeleda. Sest me mõlemad teame, et seda, mis on päriselt päris, ükski tüli ei muuda ega riku. Vihma sajab nüüd juba korralikult. Ja äkitselt lööb välku üpris lähedal. Me isutme bambushüti ainsa elektripirni all. Ma segan parajasti kaarte, kui järsku käib korralik pauk ja mu käte vahel sähvatab midagi erevalget. Kummaline surin jääb kehasse terveks õhtuks. Meil mõlemal. 

Veidi enne välku

Veidi enne välku 2

---