Ngomong-ngomong

Indoneesia keel on äraütlemata kummaline. Õigupoolest räägib seda emakeelena vaid võrdlemisi väike osa saareriigi rahvastikust, peamiselt suuremate linnade elanikud. Ülejäänud kasutavad mõnd kolmesajast siinsest päriskeelest. Indoneesia keel nimelt on lihtsalt tuletis lihtsustatud malai keelest ja seda kasutatakse juba sajandeid lingua franca'na. 

Võrreldes ’normaalsete’ päriskeeltega on indoneesia keel tunduvalt lihtsam. Pole siin erilisi grammatikavorme ega käänamist-pööramist, pane aga sõnad ritta ja juba sa räägidki. Häälduse poolest pole siin eestlase jaoks samuti midagi konti- või keeltmurdvat, kui paar nasaali välja arvata. Aga, noh, mida sa tahadki keelest, kus aku tähendab „mina“, maksud tähistab eesmärki või tähendust, hari on „päev“, kaki on „jalg“ ja sama ongi „sama“. Linna peal ringi kõndides märkab õige pea, et siin ja seal on suured sildid, millele värviliselt kirjutatud „Kaos!“. Eks Yogyakarta ole kaootiline tõepoolest, ent antud juhul reklaamitakse siin vaid T-särke... Ühel hetkel ei pane enam imestamagi, kui ma kodus kaarti uurides avastan, et kusagil Kalimantanil on linn nimega Tarakan ja Sulawesi saarestikus linn nimega Raha. 

Ja mida teeb indoneeslane, kui ta tahab viidata, et midagi on mitmuses? Ta lihtsalt kordab sõna kaks korda. Ja nii ongi, et“ inimesed“ on orang-orang (meiekeelne „orangutan“ tuleb indoneesiakeelsest fraasist orang utan = metsa inimene), „lapsed“ on anak-anak, „sõbrad“ on teman-teman ja nii edasi ja nii edasi. Eks ta natuke lihtsakoelise ja opakana kõla, aga mis sa ikka teed. 

(Asi muutub muidugi kardinaalselt, kui pilk päriskeelte poole pöörata. Jaava keeles näiteks (ja see pole sugigi ainus) on olemas kolm registrit, st põhimõtteliselt kolm eri keelt, mida kasutatakse vastavalt sellele, keda parajasti kõnetatakse. Ühiskodlikus hierarhias või vanuse poolest eakamate inimestega kõneldakse aupaklikult rafineeritud kõrgstiilis, laste ja alamatega robustses madalregistris ning omasugustele jääb keskmine nivoo.)

Nukker orangutan Yogya loomaaias: