Aruanne nr 1. Maja

Päev pärast seda, kui meile Jakarta luksushotellis sõnad peale loeti ja mööda riiki laiali lennutati, tekib äsja saabunud välistudengite vestlustesse uus refrään. Kui seni on dialoog suuretsti piirdunud sellega, et inimesed vahetavad omavahel küsimusi „Mis su nimi on?“ ja „Kust sa pärit oled?“ ja „Mida sa õppima hakkad?“, ilma et vastused kellelegi eriti meelde jääks, siis nüüd korraga keerleb kogu jutt eluaseme ümber. Me passime kesklinna keskpärases hotellis ja iga natukese aja tagant võib kuulda, kuidas keegi kelleltki küsib: Do you have a house yet? Ikka ja jälle. Ja siis veel korra. Meil on paar päeva aega, et elada hotellis, mille Indoneesia valitsus kinni maksab. Kolmanda päeva lõpuks oleme omapead. Kes, kus. Kohalikel tudengitel on palutud meid koduleidmisel aidata, aga ega nemadki suurt tea. Vähemalt niisugusejärelduseni jõuan ma siis, kui kaks verinoort indoneeslannat meid motkiatega äsjavalminud karpmaja vaatama viivad. 12 miljonit ruupiat aastas, kaks tuba, keset ehitusplatsi. Ei, tänan.

Beritilt saadud kontaktid ei paista samuti kuigi kasulikud olevat. Üks tüdruk on Indoneesiast minema kolinud, teine otsib ise ka elamist. Hotelli kõrval asuva turismiputka poiss väidab end paari maja teadvat. Tema sõber korjab mu ühel pärastlõunal oma motikale ja algab sõit, mis on võrreldav ainult sellega, kui ma Bangkokis bussijaama otsides ära eksisin ja siis umbkeelse mototaksomehega kümnerealisel teel vastasuunas punaste tulede alt läbi vuhisesin. Liiklus on meil siin vasakpoolne ja hullumeelne. Ses hulluses on õigupoolest oma järjekindlus ja loota võib, et kohalikud teavad, mida nad teevad. Ent ometi lähen ma päris närvi, kui isehakanud kinnisvaramaakler motikat juhtides pidevalt end ümber pöörab, et minuga vestlust arendada. Ikka stiilis, et kust ma tulen ja mis mu nimi on ja nii edasi. Sadade teiste ennustamatult liikuvate motikate ja suurte busside vahel põigeldes. Ilmselgelt eelistan ma seda, et ta pigem teed jälgiks. Majad pole märkimist väärt ja maksavad üksjagu.

Sama päeva õhtul aga kõnnib Rumeeniast pärit Luca või Vale, kuidas ise soovite, äraseletatud näoga hotelli mööda ringi ja vastab päevi täitvale küsimusel üleoleva naeratusega. Ta teab üht ägedat maja. Midagi on teoksil, Luca eemaldub ühe usa tšikiga teistest ja peab rõdunurgas vandenõud. Keda nad ’oma’ majja tahavad? Ruumi on kuuele. Meid on ligi kolmkümmend.

*

Taksosõit kestab päris kaua. Väljas on pime ja me sõidame mööda kitsaid käänulisi külatänavaid. Mõlemal pool teed on ridamisi keraamikatöökodasid, ukse ees reas igas mõõdus amforad ja trullakad mehekujud. Ühel teatud ristmikul tuleb keerata sinna poole, kuhu näitab trullaka mehekuju sõrm. Follow the finger...  Tänav on peaaegu tühi, trobikond naisterahvaid valge pearätiga väljub mošeest. Kuuldavasti on see piirkond päris konservatiivne. Ja siis me oleme kohal.

See pole maja. See on kindlus. Kummaline kosmoselaev päris küla serval jõe ääres. Maja omanik on tüse suure habemega kohalik skulptor Noor Ibrahim. Ilmselgelt kuulub ta nende väheste kunstnike hulka, kel on õnnestunud oma taiesed hea elu vastu vahetada. Terve aed on täis metallist monstrumeid – linnupeaga sõdur, kalašnikov käes, üks hiiglaslik punane skorpion, roheline Jeesus, kes on millegipärast kangesti Ibrahimi enda nägu ja nii edasi.

Maja ise on hiiglaslik, siseõue ja nelja vannitoaga. Euroopa moodi vannitoaga! (Indoneesiapärane tualett erineb tuntavalt sellest, millega meie harjunud oleme – asju aetakse kükakil ja paberit siin ei tunta. Selle asemel kasutab korralik indoneeslane vett.) Minu tuba ei asu tegelikult kindluses endas, vaid õue peal. Puidust nikerdatud ust valvad kaks ümmargust savipõrsast. Tuba kui vangikong, jahe ja tume.

Aga eks te vaadake maja lähemalt siit.
Loodetavasti on teil lennupiletid ostetud. Võõrustamisruumi on meil küll ja küll.

Meid on praegu kokku viis. Luca  või Valentino või Vale, kuidas ise soovite – teravakihvalise vampiirinaeratusega noor Rumeenia kirjanik, kes maja välja nuuskis. Anna, kes on pärist sealt, kus parajasti mugavam – Ameerikast või Ukrainast – ning kelle südameasi on praegu hoopis dokfilm  islami palvuselekutsumislauludest Kairos. Mina. Serbiast pärit kolekiitsakas Marko, kes pildistab kooliteel laiakslitsutud rotte ja konni ja tahab neist batikamustreid teha. Ja Jaapanist pärit Yioshi on ainus, kes meie sarkastilist Ida-Euroopa maffiat natukenegi tasakaalustab. Ning need pätid kinkisid mulle kolm päeva pärast kokkukolimist sünnipäevaks jalgratta: