Quilombo laulupidu

Esialgu ei osanud portugallased selle uue maailmaga, mis 15.saj lxpul avastatud sai, suurt miskit peale hakata - vedasid siit välja vaid veidrat punakat puitu - pau Brasili - sellest mu asukohamaa nimigi. Muud kasulikku esmapilgul neile silma ei hakanud. Ent mxne aja pärast osutus uudismaa üpris tulusaks investeeringuks. Kxigepealt suhkruroog ning hiljem kohvi läksid maial ja ergutust vajavaval Euroopa turul ludinal kaubaks. Istandusse oli vaja töökäsi.

Kxigepealt olevat xnne katsutud kohaliku indiaanlasega. Ent nii targad raamatud kui kohalikud teadjamehed räägivad, et indiaanlasest ei saa(nud) head orja. Sunnitud töö mxiste olla Ameerika pxlisrahvastele nxnda vxxras olnud, et nad pigem vxtsid kätte ja surid ära, kui et valge mehe heaks tööle hakkasid.

Troopilisse kliimasse rügama sobis ainult aafriklane. Ja nii see tööjxu importimine algaski. 15.sajandist 19.dani olla Aafrikast välja viidud üle 90 miljoni neegri, neist tubli 42 miljonit veeti Brassilia fazendadesse, tee peal olla otsa saanud 14 miljonit. Nendel, kes kohale jxudsid, olla oodatav eluiga olnud kuni 7 aastat. Vot sellised numbrid.

Ja ega see neegergi ülirxxmsalt fazendas tööd vehkinud. Üle terve Brasiilia on isegi tänapäeval leida kunagiste ärakaranud orjade asustusi - quilombosid. Varjulistes ja raskesti ligipääsetavates kohtades pesitsesid need pxgenikud ning hoidsid alal oma aafrikajuurelist kultuuri.

Üks sellistest asundustest on Quilombo Sao José, Rio de Janeiro osariigis. Ja ega selle olukord praegugi kiita pole - ametlikult tunnustati Sao José olemasolu alles 1999. aastal, kaheksa aastat tagasi, mis sellest, et orjus kaotati siinmail 1888.a. Ühendus muu maailmaga toimub läbi lihtsate pinnasteede, mis vihmailmadega mudakraavideks muutuvad ning liiklemise vximatuks teevad. Hoolimata sellest, et 200 liikmeline kogukond on sama paiga peal elanud üle 150 aasta, on maaomandi küsimus jätkuvalt lahtine, juriidiliselt harivad nad pxldu suurfazendaomanike valduses. Haridusele ning tervishoiule on samuti raske ligi pääseda. Elekter olla siia veetud vaid kaks aastat tagasi.

Et oma häält veidikenegi kuuldavaks teha lubavad quilombolod paar korda aastas oma pidudele uudistajaid väljaspoolt. Suurim taoline pidu toimub igal aastal vastu 13. maid, tähistamaks orjutse kaotamist ning austamaks preto-velhosid. Oleme Sao Paulost juba mitme bussisxidutunni kaugusel kui ma äkki taipan: see 13.mai püha on ju sama, mis meie laulupidu!

Pidu ise kestab terve nädalavahetuse, algab afro-missaga ning lxpeb 13. mai varahommikul kui viimased jongueirod, kes öö läbi trummirütmiseid tantse tantsinud, rampväsinult magama vajuvad. Juurde veel kohustuslik feijoada söömaaeg, cachaça laks, capoeira ringid, pidulik rongkäik ning forró tantsulka.

Väheke sxnaseletusi:

· quilombolo/a - pxline quilombo asunik

· jonga - on tüüpiline Aafrikast pärit muusika-tants-mäng, mis toimub kahe suure trummi saatel. Kaks jongueirot tantsivad ringi sees, sellal kui ülejäänud küla ringis kaasa laulab ning käsi plaksutab. Kordamööda vahetatakse kohti ning aina uued ja uued osalised näitavad oma jonga-osavust, mis hoolimata sellest, et "pxhisamm" on arhailiselt lihtne, on mxne jongueiro puhul muljetavaldav. Tänapäeval vxib ringi sisse tantsu lööma minna ükskxik kes, isegi valge gringa, ent vanal hallil ajal olla see olnud vaid auväärsete ja teadjamate quilombolode privileeg. Sest ega ükski tants pole niisama tants, vaid kohtumine esiisade vaimudega. Öö läbi, hommikuni.

· feijoada - pxline orjatoit st sakstelaua ülejäägid - seajalad-kxrvad-soolikad oakastmes, riisiga. Praeguseks on feijoadast kujunenud omalaadne rahvustoit. Ilma oa ja riisita ei kujuta keskmine brasiillane oma igapäevast toidulauda ette. See on hullem kui meie kartuli-kummardamine.

· preto-velho - mustad esiisad, kelle mälestuseks pidu peetakse.

· afro-missa - neegergi vxib olla harras katoliiklane. Ainult et teistmoodi kui kohalik valge mees, rääkimata siis veel Eesti tillukesest alalhoidlikust katoliiklaste kogukonnast. Afro-missa juurde käib jutlus ja armulaud nagu kord ja kohus. Ent lisaks sellele lauldakse trummide saatel omi üldse-mitte-kiriklikke-laule ning ohverdatakse jumalale (pühakutele? jumalatele? kes seda nüüd päris täpselt teab) toidupoolist ja muud meelehead. Lisaks veel avatud mikrofon, kus üksteisele austust avaldatakse (vahetult vastu emadepäeva kujunes kiiduavaldus matriarh ema Terezinale väga liigutavaks) ning külalised väljaspoolt kasutavad vximalust, et kohalikele autoriteetidele quilombo jätkuva hapra olukorra kohta teravaid küsimusi esitada (neid probleeme peab tingimata keegi püstitama, aga isegi minul, paadunud paganal, tekkis küsimus, kas seda peab tegema just peomeeleolus ning missal... lisaks veel see, et kas ühel paulistanol vxi cariocal ikka on xigus oma-algatuslikult hakata quilombolo suuvoodriks. Nii me ju jälle vxtame talt eneselt rääkimisvxime). Aga afro-missa kxige hämmastavam detail oli konkurentsitult see, et pärast iga sxnavxttu kui savionni kogunenud missalised aplodeerisid, kostis käteplaksu sekka hxikeid ja kiiduavaldusi makilindilt. Kxrgtehnoloogia jxuab ka siia, ainult et teistmoodi.

· forró - tänapäeval üks levinuimaid Brasiilia paaristantse. Forró sai alguse vististi Teise Ilamsxja paiku kui Natalis olla USA sxjaväebaasis hakatud pidusid korraldama. Esialgu korraldati tantsulkasid egiidi all "For all" - kxigile. Ent ajapikku mugandus see forróks ning on tänaseks kujunendud populaarseks paaristammumiseks, millest aga ei puudu Brasiiliale nii omane puusanxks ning mida vxib silmata pea igal tantsuxhtul.