Aa, ja muide

... mul on uus soeng. See kliima on juuste jaoks lihtsalt liiga palav

Klõpsimisi kooliteel

Noh, maja te juba teate. Seekord kutsun teid kaasa umbes pooletunnisele jalutuskäigule. Selleks, et kooli poole minna tuleb kõigepealt pöörata selle putka juures paremale:

Esialgu bussipeatuseks arvatu osutus lähemal uurimisel hoopis omalaadseks naabrivalveputkaks. Just siia kogunevat naabruskonna meesterahvad, et kodu- ja külarahul silm peal hoida. Kuuldavasti kuni kella 2-ni öösel. Jama korral taotakse seda pikliku valkjat jurakat, mis asub antud putka puhul vasakut kätt. 

Nii et siis putka juurest paremale ja edasi mööda võrdlemisi tüüpilist külateed:

Mööda tüüpilistest külamajadest:

Siis sõidad tasa üle silla (kohalik Ismail kardab selle koha peal jõevaime):

Ja siis jätkad riisipõldude vahel:

 
Mööda külatänavaid

 Kus tuleb sõita aeglaselt-aeglaselt, sest tee peal võib kohata kummitusi:

Iga küla sissesõiduteel asuvad sellised väravad. Aga sisse neisse seekord ei keera:

Ja et mu keeleoskus on laliseva lapse tasemel, siis lehti lugema ka veel ei jää:

Kõige tüütum lõik on jalan Bantul - lärmakas ja närviline magistraal. Piltide tegemise aegu oli seal olukord hämmastavalt rahulik. Et tipptunnirõõmudest aimu saada, korrutage kõig nähtud sõidukid mõttes vähemalt kümnega. Siit kaugu saab randa

Ja sinnapoole jääb kesklinn:

Kui tee on õnnelikult ületatud, jätkub jalutuskäik taas riisipõldude vahel

Igas teises majas asub pisike poeke ja bensiini saab meil ka

Ja mis Beritil arus oli, et ta kohaliku Teeme Ära raames Yogyakartat prügist puhtaks rookima hakkas, on minu jaoks siiani suur müsteerium:

Ja selle räpase noodiga me tänase jalutuskäigu ka lõpetame. Kuulmiseni!

PS. Kui kuulmisest rääkida, siis, Madis ja Liisu, kas teie teate, kuidas, kurjam, ma blogspotis audiofaile lisada saan?